Tartu linnamuuseumis on 29. oktoobrist avatud näitus „Sinna, kus olen pärija. Muutuv matmiskombestik keskajast ärkamisajani“, mis tutvustab Tartu kalmistute ja matmiskabelite uurimistulemusi.
13. sajandist alates maeti Eesti alal linnakogukonna liikmed kirikute ja kabelite kalmistutele, ühiskonna eliit ka kirikutesse. 1770. aastatel rajati uued kalmistud toonastest linnadest välja, ning mitmed neist on tänini kasutusel. Näitusel anname ülevaate Tartus keskaja algusest kasutusel olnud matmispaikadest.
Põhjalikumalt keskendume Tartu Jaani kiriku Münnichi kabel ja Raadi kalmistu Telleri kabeli arheoloogilise uurimise tulemustele. 1746. aastal ehitatud Chr. W. von Münnichi kabel Jaani kirikus oli esimene selletaoline Tartus ning seda uuriti 1988. aastal kiriku taastamise tõttu. 1795. aastal pühitsetud J. F. Telleri perekonnakabel Raadi kalmistul oli aastakümneid otsekui maamärk, sest selle vaskplekist katus oli kaugele näha. Siin toimusid uuringud 2017. aastal kabeli korrastamisega seoses. Ehkki nimetatud kabelid rajati vaid paarikümne aastase vahega, esindavad need aastasadu kestnud kirikutesse matmise traditsiooni lõppu ja tänapäevalgi kasutusel olevate linnakalmistute algust.
Linnade pidev areng toob paratamatult kaasa ka selle, et varasemad kalmistud jäävad ette mõnele uusehitusele. Nii on kesk- ja uusaegsete matuste arheoloogiline uurimine linna arengu jaoks paratamatu, teaduslikust seisukohalt annab see toonaste inimeste ja ühiskonna kohta palju muidu kättesaamatuks jäävaid teadmisi, mida tutvustame näitusel.
Eksponeeritud esemetest on kõnekaim 1757. aastal Lübeckis valmistatud Anna Elisabeth von Münnichi rohkete kaunistustega tammepuidust sark, mis leiti 1988. a uuringutel. 1990. aastatel linnamuuseumi Oru tänava ekspositsioonis välja pandud kirst on uue konserveerimise järel näitusel taas eksponeeritud. Esmakordselt on näitusel väljas teiste samasse kabelisse sängitatud kirstude kaunistused, rõivastuse osad ja kirstutekstiilid, samuti näitame kalmistute uurimisel leitud ehteid keskajast uusajani ning leinakommetega seotud esemeid Tartu Linnamuuseumi, Eesti Ajaloomuuseumi ja Eesti Kunstimuuseumi kogudest.
Näituse kuraatorid on Arvi Haak, Mari Tõrv, Elis Tiidu, Riina Rammo ja Martin Malve, kujundaja Mari Kurismaa. Graafilise kujunduse tegi Mari Kaljuste, rekonstruktsioonid joonistas Eve Valper. Näituse valmimist toetasid Tartu linn, Kultuuriministeerium ja Archemy uurimisrühm.
Näituse publikuprogramm
1. detsember 2021 – Mari Tõrv „Iidsed matused ja arheoloogia: rüüstates haudu või päästes pärandit?”
15. detsember 2021 – Kuraatorituur
12. jaanuar 2022 – Karl Käsnapuu “Tähendusest seoses surmaga“
9. veebruar 2022 – Enn Veenpere “Tartu kalmistud minevikus ja tänapäeval”
5. märts 2022 – Mälestamise viisid. Ühisringkäik TÜ kunstimuuseumi ja Tartu linnamuuseumi näitustel
30. märts 2022 – Kadri Raudsepp “Surm ja taassünd Tiibeti budismis”
13. aprill 2022 – Madis Arukask “Rituaalne nutmine kui suhtlusviis surnutega meie hõimurahvastel ning mujal“
27. aprill 2022 – Martin Malve “Millest kõnelevad luud?”
11. mai 2022- Meelis Friedenthal “Surm, kus on sinu astel?”
Näitus on avatud 29. oktoober 2021 – 22. mai 2022