Eesti 1930. aastate tippfotograafi Carl Sarapi vastuoluline, tervikuna eesti kultuuri hüvanguks kujunenud, kuid samaaegselt suguvõsa varanduslikult laostanud ning traagilise lõpuga elu sobiks nii bestselleri süžeeks kui ka filmistsenaariumiks.
2. märtsist 2023 on Laulupeomuuseumis avatud ajalooliste fotode näitus „Eesti pildis. Fotograaf Carl Sarap“. Näitus tutvustab Tartut, Lõuna-Eestit ja laulupidusid läbi Carl Sarapi fotokaamera, andes põgusa ülevaate ka fotograafi elukäigust.
Carl Sarap sündis 130 aastat tagasi, 4. märtsil 1893 Virumaal Voka vallas. Tema elukäik näib mõistatuslik – kuidas sai Sompa mõisavalitseja pojast kirjastaja ning kirjanike metseen? Hariduse sai Sarap kohalikus Voka koolis ning Tartusse tõid teda õpingud Hugo Treffneri gümnaasiumis. Ülikooliõpingud Esimese maailmasõja tõttu pooleli jätnud, asutas 26-aastane ilma isikliku varanduseta noormees Vabadussõja tõttu majanduslikult keerukal ajal, Tartus raamatu- ja kirjatarvete kaupluse ning kirjastuse „Odamees“! Äri tegutses aadressil Tartu kesklinnas, aadressil Promenaadi 7a.
Uus kirjastus võttis üle Siuru rühmituse teoste kirjastamise ja maksis autoritele häid honorare. 19. aprillil 1919 ilmus kirjanduse, kunsti ja teaduse ajakirja Odamees esimene number, sama aasta lõpus jõudis müügilettidele teinegi kirjanduslik kuukiri „Ilo“. Ajakirjade tähelepanu oli suunatud kultuuriajaloole ja eesti ilukirjandusele, ennekõike jätkuvalt Siuru liikmete tööde avaldamisele (Artur Adson, August Alle, Johannes Vares-Barbarus, Friedebert Tuglas jne). Oma aja kohta vägagi rikkalikult fotode ja muu pildisisuga illustreeritud kultuuriajakirjale tegid kaastööd Siuru-lähedased tuntud kunstnikud Ado Vabbe, Konrad Mägi ja Nikolai Triik.
Kirjastamine oli asja üks külg – Carl Sarap pidas oma Õpetaja tänava 10-toalises korteris kultuuriinimeste salongi. Kirjanik Artur Adson meenutustest võib lugeda: „Sarap üüris Tartu Promenaadi tänavasse head ruumid, avas raamatukaupluse, pani käiku mänguasjadetööstuse, kirjastas raamatuid ja kalendreid./…/ Veel ostis Sarap eesti kunsti, elas mõnda aega Berliinis, asutas Tartu luksuskorteri, tellis sellele Vabbelt laemaalid; püüdis olla ühel hoobil suurettevõtja ja boheemlane – ja pidi lõpuks likvideerima kõik…”
Lisaks Tartu salongile pidas noor kirjastaja Toilas, Martsa rannas ka kirjanikele suvitamiseks mõeldud talukohta. Seega leidus tollal küllalt Siuru ringkonna kirjanikke, kes olid Odamehele tänu võlgu. Oma lemmikkirjanikuks olevat Carl Sarap pidanud Oskar Lutsu, kellega sidusid nii ärisuhted kui ka ametivendlus, olid ju mõlemad mehed 1920. aastate algul raamatukaupluse pidajad.
1920. aastail Eesti mõistes elitaarset ilukirjandust tootev kirjastus sai olla kõike muud kui kasumlik, pealegi palgaliste abiga tegutsedes. Kuid Carl Sarapi ettevõtlikkust peegeldab seegi, et ta 1920. aastate algul Saksamaal valitsevat hüperinflatsiooni kasutades üritas „Odamehe“ väljaandeid odavamalt trükkida Berliinis. Kõigele vaatamata tekkisid võlad, mida tuli tasuda nii Sarapil enesel, kui veksleid käendanud sugulastel ja sõpradel. Kuulujutuveskid jahvatasid, et liiga suure osa niigi majandusraskustega vaevleva Sarapi sissetulekust neelasid lisaks loomeinimeste salongi käigus hoidmisele ka ülinõudliku ja kuluka eluviisiga abikaasa väljaminekud.
Kirjastusfirma pankrot saabus 1929. aastal. Selleks ajaks oli nii Sarapi enda kui ka osa suguseltsi mitte ainult rahad, vaid isegi suur osa vallasvara oksjonitel maha müüdud. „Odamees“ polnud muidugi mingi erand, majanduskriisi saabudes läks ridamisi pankrotti teisigi väikekirjastusi. Carl ja Maari Sarapi abielu lahutati ametlikult 1933. aastal – kohus määras poja elama isa ja tütre ema juurde. Sarapi fotoalbumi ja fotonegatiivide sisust nähtub, et lapsed elasid siiski koos, käisid isaga väga tihedalt läbi ning olid kaasatud isa fotoalasatesse tegemistesse ja väljasõitudele.
Carl Sarap aga ei olnud allaandja. Nüüd osutus mehe päästjaks noorpõlve harrastus – pildistamine, sellest sai uus elukutse. Ta töötas end Virumaal Rakveres elades lühikese ajaga iseõppijana üles laia haardega tippfotograafiks. Tartust lahkudes, asutas ta 1929. aastal ühes noorpõlve armastuse, endise Toila kooliõpetaja Johanna Triefeldtiga (1899–1968) Rakveres Raamatu-, paberi, foto- ja raadioäri Joh. Triefeldt. Arvatavasti Sarapi keerulise majandusliku mineviku ja alles jäänud võlgade tõttu puudus fotodel tegeliku autori nimi: pöördele oli trükitud vaid väljaandja ärinimi „Joh. Triefeldt, Rakvere” milletõttu teadsid ilmselt vähesed, kes oli populaarsete piltide tegelik autor. Johanna oli reisidel küll truu assistent ja modell, teda võib näha paljudel fotodel, kuid pildistajaks oli ikkagi Carl Sarap.
Koos elukaaslasega üle Eesti tehtud tööalaste ja fotomatkade tulemusena ilmus Carl Sarapi loomingu kõige mõjukam osa – maalilised, väga kvaliteetse teostusega fotopostkaardid ja meenefotod. Esimesed teadaolevad fotopostkaardid Triefeldti äri templi ja dateeringuga on aastast 1931. Ajal, mil kirju ja postkaarte saadeti tänaseks kujuteldamatult palju, olid kaunid fotopostkaardid üsna nõutud kaup. Fotograafi kindel eesmärk oli valmistada tema hinnangul seni Eestis puudu olnud kaasaegset head maitset väljendavaid fotopostkaarte ja meenefotosid, millel kajastada Eesti maa ja inimeste ilu. Carl Sarapi suur plaan oma fotovaliku üle-eestilisest kaetusest oli 1936. aastaks juba osaliselt vormistatud, sest müügis oli suur valik pildiseeriaid uuest fotopostkaartide sarjast Kaunis kodumaa (Eesti kohavaated) ning Eesti fauna ja floora (Eesti loomad ja taimed), kokku üle 2000 pildi.
Carl Sarapi tee tunnustatud fotokunstnikuks edenes 1930. aastate jooksul samm-sammult. Tema tööd märgati ja tulid tellimused, sealhulgas ka Eesti riigiasutustelt. Sarapi fotod ehtisid noort Eesti riiki tutvustavaid väljapanekuid Euroopas kolmekümnendate aastate näitus-messidel Torontos, Leipzigis, Königsbergis, Milanos, Berliinis ja Pariisis. Carl Sarapi kui ka kogu 1930. aastate eesti fotokunsti tippsaavutuseks on peetud fotoalbumit “Vana Narva” (1939). Ennesõjaaegse Narva kohta aga jäigi Sarapi fotoalbum ainsaks nii mahukaks pildikoguks.
Nõukogude okupatsiooni saabumise ajal oli Carl Sarap jõudnud oma loometee kõrgperioodi. Ainult paar viimast aastat oli ta saanud tegutseda oma nime all ning ületanud viimasegi barjääri, et olla vaba looja, õigustatult oli ta elevil ja tulvil plaane. Ka uue võimuga õnnestus tal sõlmida leping, et alustatut jätkata, ent saatusel olid teised plaanid. 26. juunil 1941 jäi halva õnne tõttu Sarap Virumaal Voka külas küüditajate kätte. Kuidas see täpselt juhtus, on liikumas mitmeid versioone. Ühe järgi oli Carl Sarap parajasti külastamas oma tädi Meeta Saart, ning minnes teise tallu telefoni kasutama, et telegrammiteadet kätte saada, tuldi samal ajal vahistama taluperemeest. Sarap peeti samuti kinni – nii piiritsoonis viibimise tõttu spionaažis kahtlustatavana kui ka maja juures põõsasse peidetud fotokaamera tõttu. Pika beeži veluurmantli ning elegantse inglise soniga Sarap oli vormis võimuesindajatele üleplaaniline leid, rääkimata tema spioonivarustusega kahest kohvrist. Sarap viidi Tallinnasse ülekuulamisele ning hiljem Solikamski laagrisse Permi oblastisse Venemaal, kus ta 5. novembril 1942. aastal suri kopsupõletikku.
Sarapi nimi, dramaatiline saatus ja väga mahukas fotopärand kadusid okupatsiooniperioodil unustuse varju. Tema isikuandmed tolmusid lukustatud arhiivide sügavustes, Sarapi nimi ei kajastunud järgmised 50 aastat nõukogude okupeeritud Eestis mitte üheski fotoajaloo üldkäsitluses. Mahukas ja seetõttu raskesti käsitsetav negatiivi- ja fotoarhiiv pudenes laiali Virumaa Muuseumi, Eesti Kunstimuuseumi ja hiljem Fotomuuseumi suurtesse pildikogudesse. Tänaseks on Carl Sarapi fotopärand tänu Eesti avalike fotokogude digitaliseerimisele taas üheks tervikuks kokku ja kõikjalt ligipääsetavaks saamas. Ainuüksi Sarapi fotonegatiive on muuseumides ühtekokku ligi 12 000, millest kolm neljandikku on digiteeritud. Erinevaid fotosid, postkaarte ja albumipilte on tuhandeid ja tuhandeid, enamik samuti veebis nähtaval. Kuna Carl Sarapi kui autori surmast on möödas üle 70 aasta, on varaliste autoriõiguste aegumisega tema fotopärand kõigile piiranguteta kasutada. Sarapi negatiivid ja fotod leiab vaatamiseks ja allalaadimiseks Eesti Muuseumide Veebiväravast (vt muis.ee) isikunime Sarap järgi.
Carl Sarapi loomingust mahuka albumi „Eesti pildis. Fotograaf Carl Sarap (1893–1942)” autor Merilis Roosalu võtab Sarapi panuse eesti kultuuriellu kokku järgmiselt: „Carl Sarapi fotode sisu – sõjaeelse Eesti rahvusmaastikud, siinsete inimeste elatumine maast nende ümber, elanikkonna kultuuriline mitmekesisus, moodsa elu arhitektuur (uued hooned ja sillad), arhitektuuripärand, loodus ja taimestik eri aastaaegadel – on väga mitmekesine ja kirju. Tema fotolooming on Eesti visuaalkultuuri mastaapne pärand, mis paigutub ühte ritta teiste varasemate Eesti visuaalse identiteedi kujunemisel oluliste fotograafide Heinrich Tiidermanni, Johannes Pääsukese ja vendade Parikaste loominguga. Carl Sarapi piltidele on fotohõbedaga maalitud kogu Eesti peo- ja argihetkedel sel justkui kõige magusamal ja lootusrikkamal ajal – kolmekümnendatel aastatel, tormipilved alles kaugel silmapiiril kogunemas. Carl Sarapi fotopärand on sõjaeelse Eesti esindusportree.”
Käesolev artikkel on avaldatud esimest korda 10. märtsil 2023 Tartu Postimehes: https://tartu.postimees.ee/7729047/tartu-tulemine-tippfotograaf-carl-sarap-elas-nagu-ponevusfilmis
Kasutatud kirjandus:
Artur Adson, „Neli veskit.” Tartu, 1946
Merilis Roosalu, „Eesti pildis. Fotograaf Carl Sarap (1893 – 1942)”. Tallinn, 2022
Vilve Asmer, „Kirjastaja ja piltnik Carl Sarap”. Tuna nr 4, 2008
Jüri Tõnisson, „Kirjastaja ja fotokunstnik Carl Sarap”. Kultuur ja Elu nr 1, 2011
Ülle Lillak, „Elu viimane reede”. Sirp, 29.06.2001
Teksti autor on Kristiina Tael-Annuk
Laulupeomuuseumi kuraator