Kui olen vahel mõne tuttava käest küsinud, et kas ta teab kes oli Vanda Juhansoo, siis on vastatud enamasti eitavalt, aga kui olen seejärel maininud tema hüüdnime „Valgemetsa nõid”, siis on selgunud, et ikka teatakse küll.
Vanda Juhansoo (1889–1966) loomingu tippaeg langes Teise Maailmasõja eelsele ajale. Andekas neiu äratas tähelepanu ning sai end arendada stipendiaadina välismaal. Tema lemmikkoht oli Alhambra loss Hispaanias Granadas. Reisimine oli tema kirg ja loomingut stimuleeriv tegur. Kodumaal tegutses ta kunstnikuna ja pedagoogina, tegeles käsitööga ning avaldas käsitööajakirjades oma mustreid.
Juba 1930. aastatel rajas Vanda Valgemetsa omapärase maja, mille kujundamisel kasutas ta mitmeid reisidel nähtud ideid. Rahvas hakkas seda kutsuma nõiamajaks.
Omal ajal oli Vanda Juhansoo tuntud mitte ainult Eestis, vaid ka üle Nõukogude Liidu ja tema imelist aeda käidi vaatamas suurte gruppidega vist küll kõikidest nn liiduvabariikidest. Kaasaegsed mäletavad, et kunstniku eluajal käis ühe suve jooksul nõiamaja kaemas üle paarisaja ekskursiooni.
1960-ndatel elas Vanda juures üürilisena üks neiu. Samal ajal suvitas kõrvalmajas kena noormees. Nad tutvusid, armusid ja peagi sündis poeg – mina. Seetõttu mäletan juba varasest poisipõlvest jutte sellest kummalisest naisest, kes tolles eripärases majas elas ja kelle aed nägi lapse silmade jaoks välja üsna hirmutav. Oli see aed ju täis lugematu arv erinevaid puujuurikaid, millest oli tehtud mingeid imelikke kujusid.
Kui Vanda 1966. aastal suri, siis maeti ta oma koduaeda, milleks tuli lähedastel taotleda eriluba ENSV Ministrite Nõukogust, sest nõukaajal oli lahkunu selline soov midagi erilist. Aga tegemist ju oligi väga erilise inimesega ja see luba saadi.
Aastakümneid hiljem olen ikka vahel sellele „nõiamajale” ja tema perenaisele mõelnud ning lõpuks aastal 2010 tegin teoks ammuse plaani ja läksime koos emaga vaatama, mis seal tollest kaugest ajast veel alles on. Maja on küll mitu korda omanikku vahetanud, aga õnneks oli Vanda hõngu veel alles ja uus perenaine lubas meil nii majas kui aias vabalt ringi vaadata. Sai ära käidud ka Karilatsi talurahvamuuseumis kus on sisustatud Vanda mälestustuba. Olime rõõmsad, et nii palju esemeid on säilinud ja rahvas saab neid näha.
Veelgi suurem oli rõõm kui sain eelmise aasta algul uudistest teada, et Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis Tallinnas on üles pandud Vanda elust ja loomingust kõnelev näitus. Juba siis käis peast läbi mõte, et küll oleks tore kui see näitus kunagi ka Tartusse jõuaks, sest suur osa Vanda elust oli ju seotud meie armsa Emajõelinnaga.
Ja kui see tänavu jaanipäeva eel juhtuski, polnud kahtlustki, et seda tuleb vaatama minna. Nüüd selle ära näinuna, võin öelda, et elamus on täiesti positiivne ja näitus ise kaasahaarav.
Kuna Põlva Talurahvamuuseum on juba 2004. aastal üllitanud Vandast õhukese ja pehmekaanelise raamatu pealkirjaga „Mis hull – see huvitav”, siis võiks arvata, et raske on veel millegi uuega üllatada, aga see näitus suudab seda siiski.
Esiteks mastaapidega. Kõnealusele näitusele on eraldatud 3 suurt saali ja väljas on mitte ainult Vanda maalid ja joonistused ning temast tehtud fotod. Esimese asjana püüab kohe pilku suur vanaaegne lilleline kapp.
Vandal oli kombeks kaunistada oma kodus mitte ainult aeda ja maja, vaid ka mööblit. Ja see maalitud mööbel ei asunud sugugi mitte valgete seinte ja lagedega ruumis, vaid see oli osa tema kodu värvikast sisekujundusest. Selle kinnituseks on näitusel mitmeid fotosid, mis on tolle ajastu tõttu kahjuks küll mustvalged. Loomulikult annab näitus põhjaliku ülevaate Vanda Juhansoo elukäigust ja tema kokkupuudetest paljude omaaegsete tuntud kunstnike ning teiste kultuuri- ja haridustegelastega.
Näiteks on Vanda külalisteraamatusse oma luulelise sissekande teinud ka Henrik Visnapuu (muide, vahetult enne Saksamaale põgenemist):
Vanda Juhansood, kes ise oli portselanimaalija, mööblikujundaja, tekstiilikunstnik ja käsitöömeister, on portreteerinud mitmed maalikunstnikud, teiste seas ka Ida Anton-Agu
Vanda Juhansoo oli väga hea taimetundja. Üks tuba näitusest ongi pühendatud tema taime- ja lilleakvarellidele, mis on paberile jäädvustatud imeliselt täpselt ning asjatundjate kinnitusel on ka nende ladinakeelsed nimetused Vanda enda käega täpselt kirja pandud. Taimede tundmine oli oluline tekstiilikunstis ja käsitöös huvitavate värvitoonide saamiseks.
Vanda Juhansoo oli üks esimestest eesti kõrgharitud naiskunstnikest 20. sajandi alguses. Tema kaasaegsed ja Helsingi Ateneumi kunsttööstuskooli kaaslased olid näiteks Oskar Kallis ja Adamson-Eric.
Lisaks juba eelpool mainitule oli Vanda veel ka särav kunstiõpetaja, kodukujundaja, naiskäsitöö aktiivne edendaja ning aiapidaja.
Alates 1912. aastat kuni 1945. aastani osales Juhansoo paljudel näitustel oma tikitud linikute ja kardinatega. Sõjajärgsel ajal aga pühendus joonestusõpetaja ametile töötades Tartu 2. keskkoolis ja 6. keskkoolis ning juhendades nende koolide õpilaste kunstiringi. Tema õpilased on meenutanud, et Vanda oli väga nõudlik õpetaja – iga õpilase joonestusi kontrollis ta luubiga ning lükkas kriibitud tööd tagasi.
Tartu Postimees on kirjutanud, et salapärast Vandat võis kohata ka Tartu eliitkohvikus Werner, aga sealsete vaimuhiiglaste seltskonnas ei sarnanenud ta nõiaga, kuid nägi siiski põnev välja. Väikesekasvuline Vanda Juhansoo kandis kogu aeg musta juuksevõrku ja tavainimestest eristas teda ka kiindumus kõrvarõngaste, sõrmuste ja käevõrude vastu.
Näitus püüab leida vastust muuhulgas ka küsimusele kuidas sai Vandast eelkõige „Valgemetsa nõid“, mitte mainekas tarbekunstnik.
Näituse koostajad on püüdnud erinevatest muuseumidest leitud Vanda Juhansoo loodud esemete, akvarellide, aga ka fotode ja mälestuste abil taastada seda kadunud lummavat maailma, mida Vanda kõikjale enda ümber luua oskas. Ja see on õnnestunud minu meelest suurepäraselt.
19.06.-26.09.2021 Tartu linnamuuseum
Näituse koostajad: Rebeka Põldsam, Andreas Kalkun (Eesti Kirjandusmuuseum)
Graafiline kujundaja: Stuudio Stuudio
Teksti ja fotode autor: Ago Pärtelpoeg