Tagasi

Tartu tänavanimedest

AjaveebUudis

Vanimad andmed Tartu tänavanimedest ulatuvad teadaolevalt 16. sajandisse. Aastasadade jooksul on linna nii vähem kui rohkem tähtsamatele tuiksoontele antud nimesid, mis viitavad siis kas kohtadele, kuhu nad suunduvad, erinevatele ametitele, isikutele või siis erinevatele nähtustele.
Sageli on moodustunud nendest linna sees paikkondlikult grupeerunud sarjad, mida seovad ühised nimetajad – olgu selleks siis loodus, tehnika, ühiskonna- või kultuuritegelased jne. Mõistagi mitte alati pole tegu neutraalset või minimaalset tähenduskihti omavate nimedega.
Juba 19. sajandi lõpust kasutati tänavate puhul ideoloogilisest või poliitilisest mõttest kantud silte – trend, mis 20. sajandi esimesel poolel aina süvenes, omandades karikatuur-grotesksed mõõtmed Eestit tabanud järjestikustes okupatsioonides. Siin saab üldteada näitena tuua Saksa okupatsiooni, mil Tartu raekoja plats kandis mõne aasta Adolf Hitleri nime, hiljem aga tunti kohta pikalt kui Nõukogude väljakut, kuhu suunduv Rüütli tänav kandis omakorda 21. juuni nime ja mille puruks lastud Kivisilla poolset külge flankeeris Oktoobri puiestee. Läheduses luurasid aga Pioneeri ja Komsomoli nimesid kandvad tänavad…
Kaheksakümnendate lõpu ning Eesti iseseisvumise taastamise aegu toimus vastupidine protsess ning sõjaeelsed nimesid hakati ennistama.

Kuidas ja millised tänavasildid pidid välja nägema, hakati ametlikult reglementeerima juba 18. sajandi lõpul. Sisulisema poolega tegeldi rohkem 1930ndate lõpus, kui tänavad ning kohad pidid 1938. a vastu võetud seaduse alusel saama eestipärase nime. Taasiseseisvunud Eestis võeti kohanimeseadus vastu 1997. aastal – toona oli oluline seadusele mittevastavate kakskeelsete tänavanimesiltide väljavahetamine.
Aastate jooksul on kohanimeseadusesse tehtud muudatusi, mis peegeldavad esile kerkinud sõlmkohtade lahendamise vajadust. 2013. a jõustunud seadusemuudatus pidi kohanime määramisel muuhulgas välistama selle sobimatuse Eesti aja- ja kultuurilooga. Antud valdkond sai täiendust 2020. a muudatusega, mil parlamentäär Eerik-Niiles Kross tegi ettepaneku täpsustada kohanimevaliku nõudeid selliselt, et pühendusnimeks ei saa määrata Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastu tegutsenud isiku nime. Osaliselt tingis sellised sammud Narvas juba pikemalt veninud nimesaaga, mille käigus 1990ndate keskpaigas nõukogude ajaga seotud tänavate ümbernimetamisest jäi välja ridamisi negatiivseid kangelasi –  meedia kaudu on ehk kõige rohkem tähelepanu saanud Albert-August Tiimann ja Ants Dauman –, kes Eesti Vabariigi sünniloo juures etendasid Narvas kommunistlike mõrvarite ja Eesti iseseisvuse vastu võidelnute rolli. 

Vene Föderatsiooni täiemahuline agressioonisõda Ukraina vastu, mis sai alguse 24. veebruaril 2022, on muutnud Eesti ühiskonna ülitundlikuks teemal, millised ideoloogiliselt ning poliitiliselt laetud objektid ning nimed meid avalikus ruumis ümbritsevad. Barbaarne hävitussõda ja genotsiid, mis siiani Ukrainas toimub, on taaselustanud okupatsiooniaegsed traumad. Varasemalt pigem ükskõikseks jätnud üle Eesti pillutatud punamonumendid tuletavad meelde agressiooni ning nende tähendust hinnatakse vastavalt ümber – tihti avalikust ruumist eemaldamise läbi. Selle aasta oktoobri lõpus juhtis Tartu linna volikogu liige ning ühtlasi ajaloolane Pärtel Piirimäe istungil tähelepanu asjaolule, et jätkuvalt eksisteerib Tartus kaks tänavat, mis on saanud oma nimed hävituspataljoni kuulunud meestelt. Tänavad asuvad Uus-Ihastes. Elurajooni ehitamist – peamiselt eramud ning ridamajad – alustati 1980ndate keskpaigas ning loodud tänavavõrgu ühisnimetajaks said Pallase kunstikoolkonna esindajad ning kunstivaldkond laiemalt. Nüüd rambivalgusesse tõusnud meesteks on Pallase koolkonna kunstnikud, sõbrad ja saatusekaaslased Andrus Johani ja Kaarel Liimand. Tegu on erialaselt silmapaistvate ning andekate loomeinimestega, kelle sõjaeelseid teoseid eksponeeritakse jätkuvalt näitustel, kuid kes Eestit okupeerivat punavõimu 1940. a tervitasid ning järgmisel aastal tsiviilelanikkonna vastu suunatud metsikuste ja terroriga kurikuulsust kogunud hävituspataljonidega ühinesid. Mõlemad kunstnikud leidsid oma vägivaldse otsa 1941. sõjasuvel.

Nüüd vaagib Tartu linn nende seni varju jäänud nimede sobivust tänavapildis. Huvitav, kas enne muudetakse nimesid Tartus või Narvas?

Teksti autor on KGB kongide muuseumi kuraator Martin Jaigma.
Vaata ka uudislõiku.

Foto. Kunstikooli Pallas lõpetajaid. Vasakult: Andrus Johani, Hando Mugasto, Karl Liimand, J. Jõesaar. Tartu, 1933. Tartu Linnamuuseum

Vaata lisaks

Kõik uudised
Tartu linnamuuseumLaulupeomuuseumOskar Lutsu majamuuseum19. sajandi linnakodaniku muuseumUudis

Jõulud muuseumis

3 november 2022

Tartu linnamuuseum„Kadunud jõulukinkide müsteerium” 8. detsembrist kuni 22. detsembrini pakume eelkooliealistele alates 5. eluaastast ning 1.-5. klassi õpilastele võimalust tähistada…

Tartu linnamuuseumUudis

Tartu lugu saab väärilise vormi. Tartu linnamuuseum kuulutab välja püsiekspositsiooni ideekonkursi

12 november 2021

Tartu linnamuuseum kutsub osalema ideekonkursil ”Tartu linnamuuseumi ekspositsiooni sisearhitektuurne ja graafiline kujundus”, mille eesmärgiks on leida kõige sobivam visuaalne lahendus…

Tartu linnamuuseumKGB kongide muuseumUudis

Lõppevate näituste päev

24 september 2021

Laupäeval, 25. septembril on Tartu linnamuuseumis ja KGB kongide muuseumis peagi lõppevaid näituseid võimalik külastada 1-eurose pääsmega.  Tartu linnamuuseumis saab 26….

AjaveebUudis

Kriisiaja nipid: lihtne ja geniaalne keedukast

22 november 2022

Pea üheksakümmend aastat tagasi rahvuslike suurmeeste sarjas ilmunud raamatus Jüri Vilmsist kirjeldab raamatu autor Andres Pärl, kuidas noor Jüri Vilms…

AjaveebUudis

Tartu tänavanimedest

9 november 2022

Vanimad andmed Tartu tänavanimedest ulatuvad teadaolevalt 16. sajandisse. Aastasadade jooksul on linna nii vähem kui rohkem tähtsamatele tuiksoontele antud nimesid,…

Kõik uudised