Aprillis avatakse Tartu linnamuuseumis näitus „Peedist Pesumasin: leidlikkus linnas” (kuraatorid M. Väljaots ja M. Uibo), mis tõstab fookusesse leiutamise, leidlikkuse, isetegemise ja taaskasutuse nõukaajal. Nii nagu Lotte Leiutajatekülas elab igas majas vähemalt üks leiutaja, nii oli ka nõukaajal igas peres keegi, kellel olid kuldsed käed. Asju ei visatud lihtsalt ära, vaid paigati, parandati, st neile anti uus võimalus.
Hiljuti täienes Tartu linnamuuseumi ajalooline kogu kahe esemega, mida seob tore ühine lugu ning mis koos sobivad hästi avama nõukaaegse argielu tahke ning täiendama linnamuuseumi kevadel avatavat näitust.
Tartu tööstuskombinaadis „Edu” valmistatud ilus punane kott on oma mõõtmetelt suhteliselt väike, eseme laius on 19 cm, kõrgus 24 cm. Pika rihmaga õlakott on valmistatud punasest kunstnahast.
Seesama kott õlal, astus koti omanik 1980. aastate lõpus Riia tänava alguses asunud vanasse Tartu kaubamajja (praegu asub samal kohal kaubanduskeskus Kvartal), kus parasjagu lookles kaubalettide vahel järjekord ja müüdi defitsiitset kaupa – käterätikuriiet.
Defitsiit oli nõukogude ajal tuntav osa argipäevast. Inimesed, kes ei kuulunud parteiladvikusse ja või kellel polnud kasulikke tutvusi, pidid defitsiidi tingimustes pidama kaubale igikestvat jahti. Järjekorrad oli üks defitsiidi ajajärgu sümboleid. Samas valitses omamoodi naljakas paradoks – poes polnud midagi saada, aga kõik ikka kuskilt said.
Täpsemalt müüdi kaubamajas tol päeval käterätikuriide kuponge. Sellised kangad olid defitsiit ja need olid müügil üsna harva. Käterätikuriiet müüdi meetriga. Linasele valgele kangale oli lisaks erinevatele mustritele valmis trükitud ka rätiku serva ääretriip. Lihtne! Kodus tuli käterätikud joone järgi ilusti välja lõigata ja ääred ära õmmelda.
Antud loos oli müügile tulnud kaardimastide kujundusega (ruutu, ärtu, risti ja poti e pada) käterätikutega kangas. Ostu sooritamine oli ise kui põnev kaardimäng, kus täpseid tulemusi oli ette ennustada võimatu. Järjekorras seisja ei teadnud, millise mustriga rätikud (kaardid) ta saab. See olenes sellest, mis hetkel tema ostukord kätte jõudis. Kangarullis tulid mastid järgemööda nagu kaardipakis, iga masti juures numbrikaardid (2-10), siis pildikaardid ning lõpuks äss. Näiteks, kui ostja soovis oma kööki just punaste südametega ärtu-rätikuid, sai ta loota vaid heale õnnele, et müüja kangarullist ostuhetkel just ärtu kaardid välja mõõdaks. Eriti vedas, kui kangarullis tulid parasjagu ärtu üheksa või kümne (siis oli käterättidel ilusaid punaseid südameid kõige rohkem).
Sealsamas kaubamajas järjekorras seistes juhtus õnnetus – õlal rippuvasse kotti lõigati žiletiga auk ja üritati sel viisil kotist varastada rahakott. See oli 1980. aastatel levinud viis, vargad kasutasid tegutsemiseks ära inimrohketes järjekordades tekkivat segadust. Õnneks olukord ei kujunenud millegipärast varga jaoks soodsaks, inetu tegu jäi pooleli ja rahakott varastamata, küll aga oli ilus punane kott rikutud. Kuna kott oli ilus, otsustas omanik liimida augu kohale kotile seestpoolt lapi, paigatud koht ei seganud kotti edasi kasutamast.
Esemed andis Tartu Linnamuuseumi kogusse 2024. aastal Anne Urbel (sünd. 1953).
Teksti autor on Kristi Musteikis, Tartu Linnamuuseumi ajaloolise kogu teadur-koguhoidja.