Iseseisvuspäeval heidame pilgu Tartu Linnamuuseumi ajaloolises kogus hoiul olevatele Eesti esimestele teenetemärkidele.
Vabaduse Rist
Vabaduse Rist (rahvapäraselt Vabadusrist, VR) on Eesti vanim riiklik teenetemärk, mis on asutatud 1919. aastal Vabadussõjas osutatud sõjaliste teenete (I liik), isikliku vapruse (II liik) ja administratiivsete teenete tunnustamiseks (III liik). Igas liigis on omakorda kolm järku.
Igal Vabaduse Ristil on oma lugu. See räägib teeneteristi kavaleri saatusest, aga laiemalt ka Eesti riigi loomise loost. Meie kogu Vabaduse Rist on annetatud August Villupile VR II/3. (Esimese vabariigi ajal oli ilus komme lisada Vabadusristi kavaleride nime järel lühend VR koos sellele isikule antud risti liigi ja järgu numbriga).
August Villup (1890–1923) sai sõjalise väljaõppe Peterburis keiser Paul I sõjakoolis ja Oranienbaumi ohvitseride kütikoolis, teenis Esimeses maailmasõjas vene sõjaväes, langes sakslaste kätte haavatuna vangi. Sealt vabanedes astus 1918. aastal Eesti Kaitseliitu ja Eesti sõjaväkke. Vabadussõjas sai 1919. a haavata, kuid jätkas teenistust. 1. kuulipildujate roodu ülemana ja kõikide kolme kuulipildujate roodude ülemvaatajana hea töö eest ülendati A. Villup leitnandiks. Peale sõda, alates 1921. aastast töötas ta EV Haridusministeeriumis. 1923. aastal suri tiisikusse.
Vabaduse Risti juurde kuulus ka tunnistus. Meie arhiivkogus ei ole A. Villupi VR tunnistust, aga näitena tunnistus nr 396, antud Aleksander Nigulile. Ilmselt on tunnistusel eksitud nime kirjutamisel, Vabadusõja Ajaloo Seltsi VR kavaleride diplomite loendis on tunnistus nr 396 antud Aleksander Niggolile, kellest tuleb juttu elupäästemedali juures.
Vabadussõja mälestusmedal
Vabadussõja mälestusmedal on antud kõigile Eesti Vabadussõjas osavõtjatele. Pronksist medali esiküljel on kogu maailm (kodu) justkui peopesas – vasakul on kujutatud rukkivihkude peal istuvat naist kolme lapsega ja elumaja suitseva korstnaga, paremal taustal paistab rukkipõllu taustal kirikutorn ja vabrik. Esiplaanil on kodu ja pere kaitsel seisev sõdur ja reljeefne tekst “KODU KAITSEKS”.
Ülemisel pildil on sõjas haavata või põrutada saanute mälestusmedal, seda näitab medali lindi alumises osas olev 50 mm laiune põiklehv. Hannes Walteri sõnul anti välja üle 100 000 Vabadussõja mälestusmedali, neist u 15 000 haavatulindiga.
Elupäästemedal
Teenetemärgi statuudis seisab, et medal oli mõeldud inimese elu päästmise eest Eesti Vabariigi piirides: a) vetel, b) tulekahjudel ja c) üleüldse õnnetuse juures, kus keegi oma elu kaalule pannes mitmesuguseid takistusi võites teist surmast päästab.
Seda teenetemärki (asutatud 1922) andis välja Eesti Punase Risti Peavalitsus. Medali kujundus on hästi lihtne – selle aversil näeme Punase Risti sümbolit ja teksti “ELU PEASTMISE EEST” ning tagaküljel on juhtlause “ARMASTA LIGIMEST, KUI ISEENNAST”.
Linnamuuseumi ajaloolisse kogusse jõudis medal 1985. a koos Loreida Vare annetatud Tartu Vabatahtliku Tuletõrjeühingu (TVTÜ) medalite, dokumentide ja fotodega. Arvatavasti on medal kuulunud TVTÜ ronijate jaoskonna liikmele, pritsumees Aleksander Niggolile (s. 1900).
Lisaks elupäästemedalile kannab ta fotol rinnas Vabaduse Risti ja Vabadussõja mälestusmedalit. Tartu Linnamuuseumi arhiivkogus on hoiul A. Niggoli VR tunnistus.
Eesti Punase Risti teenetemärgi
(1936.a-ni Eesti Punase Risti mälestusmärk) on asutanud 1920. a Eesti Punase Risti Selts.
Aastatel 1920-1940 tegi Eesti Punase Risti teenetemärk läbi mitu muutust. Olles algselt vaid üheklassiline teenetemärk, muudeti see 1925. a kolmejärguliseks ning 1926. a jagunesid teenetemärgi I ja II järk omakorda kaheastmeliseks. 1936. a muudeti EPR aumärk viie klassiga riiklikuks teenetemärgiks.
Tartu Linnamuuseumi ajaloolises kogus on hoiul Eesti Punase Risti 5. klassi ja 2. klassi teenetemärgid , mis on antud 1939. a koorijuht Jaan Kirsipuule.
Tuletõrje teenetemärgid
Omaette põnev teema on tuletõrje teenetemärgid. Linnamuuseumi kogus on arvukalt tuletõrje-teemalisi märke ja medaleid tsaariajast kuni tänase päevani. Eeskätt just Tartuga seotud. Tartu Vabatahtlik Tuletõrje Ühing asutati 1864. aastal. Üleriiklik Eesti Vabatahtlik Tuletõrje Liit sündis 1919. aastal; 1923. aastal kinnitati liidu poolt ühtsed hoolsusmärgid (nimetatud ka teenetemärkideks) kauaaegse hoolsa töö või eriliste teenete eest.
EV tuletõrje teeneterist, Kuldristi II liik. Märk on Malta risti kujuline, keskosas ovaalis on tuletõrje embleem- kiiver kahe ristatud kirkaga. Tuletõrje hoolsusmärk II järk ehk Hõberist on sama kujundusega. Erinevused on lindi värvides. Mõlemad teenetemärgid on kuulunud Gustav Neostele. Reeglina võis Hõberisti taotleda pärast 15-aastast teenistust ja Kuldristi II liiki pärast 20 aastast teenistust. Nendest teenetemärkidest kõrgemal olid veel Kuldristi I liik (25 aastat teenistust) ja Kõrgem hoolsusmärk (35 aastat), hõberistist madalamale jäid kuldmedal ja hõbemedal.
Tartu vabatahtliku tuletõrjujale Gustav Neostele kuulunud medalid ja dokumendid jõudsid Linnamuuseumi kogusse Marie Neostelt 1964. aastal.
Ronijate ja joajuhtide vormile oli iseloomulik punutud päästenöör paremalt õlalt vasakule puusale, pika kuklasirmiga kiiver ja nahast kuklapõll. Vanu fotosid vaadates tundub, et pidustustel oli kombeks panna tuletõrjujatele rinda või vöörihma vahele ka lilli.
Tartus oli hästi organiseeritud tuletõrjekorraldus, vabatahtlk organisatsioon koondas mehi väga erinevatelt ametitelt. Enne keskliidu tekkimist 1919. aastal olid piirkondlikud ühingud üsna iseseisvad ja neil olid välja kujunenud samuti oma nn kohalikud teenetemärgid. Põneva kujundusega on just Tartu Vabatahtliku Tuletõrjeühingu teenetemärgid.
Tartu VTÜ teenetemärgi keskel on nelinurkne punase emailiga kaetud rist, millel on kujutatud vabamüürlaste üks tuntumaid sümboleid – kõikenägev silm. Risti ülemise haru otsas on tuletõrjuja kiiver.
Vabamüürlaste sümboleid leiab ka tuletõrjujate kiivrimärkidel ja ka tsaariaegsetel aumärkidel. See on eraldi põnev teema, mida uurida. Vabamüürlaste põhimõtted – vennaskonnavaim, ausameelne elu, usk, ligimesearmastus, heategevus, abivajajate aitamine, maailma paremaks muutmine langevad kokku ka tuletõrje ühingu väärtuste ja põhimõtetega (pritsumeeste armastatud loosungid olid „Kõik ühe , üks kõigi eest!”, „Jumalate auks, ligimeste kaitseks!”, „Armasta ligimest kui iseennast”).
Kaitseliidu Valgerist
Kaitseliidu Valgerist on Kaitseliidu kõrgeim teenetemärk (asutatud 1929. a), mida antakse eriliste teenete või eeskujuliku ja pikaajalise teenistuse eest. 1936 a. muudeti Kaitseliidu Kotkarist ametlikult riiklikuks teenetemärgiks. (Tegelikkuses oli Hannes Walteri sõnul Kaitseliidu Kotkarist ja ka EPR teeneteristid riiklike aumärkide rollis ka aastatel 1925 –1936, kui Eestil ei olnud ametlikult ühtegi riiklikku teenetemärki, kuna põhiseaduses oli kirjas, et rahuajal Eesti teenetemärke välja ei anna).
Teenetemärgi aversil seisab hõbedane kotkas hoides mõõka ja valvates vapikilpi, reversil on Kaitseliidu asutamisdaatum 11/XI/1918.
Märk on valmistatud 1923. aastal Roman Tavasti asutatud kullassepafirmas, mis oli Eesti suuremaid kullassepatööstusi ja tuntud väga hea kvaliteedi poolest.
Tartu Linnamuuseumi ajaloolises kogus hoiul olev Valgeristi III klass on annetatud Elva politseijaoskonna ülemale August Paluojale.
Tartu Linnamuuseumi kogudes on hoiul ligi kaks tuhat märki ja medalit, s.h rikkalikult ka au- ja teenetemärke. 2022. aaastal riikliku kultuuripärandi digiteerimisprojekti raames said Tartu Linnamuuseumi u 1300 märki/medalit Eesti muuseumide infosüsteemis MuIS-s kvaliteetsed digikujutised. MuIS-s on nendega kõigil võimalik tutvuda.
Palju õnne, armas Eesti!
Teksti autor Kristi Musteikis, Tartu Linnamuuseumi ajaloolise kogu teadur-koguhoidja.
Allikad:
Aleks Kivinuk. Eesti, eestlased ja Punane Rist: sümboolika ja teenetemärgid. Tallinn, 2019.
Hannes Walter. Eesti teenetemärgid. Tallinn, 1998.
Tartu Linna Vabatahtlik Tuletõrjeühing: 1864–1939. Tartu, 1939.
Eesti Vabadusristi kavalerid. Vabadusristi Vendade Ühenduse keskjuhatus. Tallinn, 1935.