Aasta oli 1964, kui kodanik Heino Palm, elukohaga Lenini (tänasel Riia mäe) väljakul Tartus, tõi Tartu linnamuuseumisse lisaks reale oma elu puudutavatele dokumentidele ka ühe huvitava puust kastikese, mida soovis muuseumile üle anda. Muuseumi vastuvõtuaktis käib karbi kohta kompositsiooniline kirjeldus: „Kast, puust, tumepruun, sissepõletatud geomeetrilise ornamendiga külgedel. Kaanemotiiv – nurgas kaks jändrikku puud, selle foonil meri kahe purjeka ja kajakatega. Kaane siseküljel sissepõletatud kaks kaabudes mehe portreed.“
Mida toonane linnamuuseumi fondide hoidja aga ei teadnud või ei pidanud vajalikuks lahti kirjutada, oli kaabudes meeste identiteet. Tõele au andes polnud võimalik nende kaabudega meeste kohta isegi muuseumikülastajatel palju küsimusi esitada, kuna kast seisis aastaid suletult KGB kongide muuseumi püsinäitusel ning selle kaunis peisaaž ei ärgitanud uudishimu laeka sisemuse osas.
Eesti muuseumide veebiväravas võib museaali kohta lugeda: „Sunnitöölaagris (Gulag) käsitööna valminud laegas.; NSVL“. See on kahjuks ebatäpne määratlus. Tegelikult on see valmistatud küll laagris, aga hoopis Saksa okupatsiooniaegses koonduslaagris Tartus, mitte Gulagis.
Ajalise mõttes natuke täpsem muuseumi inventariraamat märgib, et kast on meisterdatud 1943. a Näituse tänaval asunud Kuperjanovi vangilaagri puutöökojas. Tegelikult on siin paar fakti sassi aetud. Lühikest aega, juulist augustini 1941. a asus sakslaste koonduslaager tõesti Näituse tänaval, kunagise Näituse väljaku hoonetes. Üks kergema režiimiga barakk, nö töölaager asus sel perioodil ka Tähtvere tänaval. Augusti lõpus 1941. a viidi koonduslaager üle aga Kastani tänaval asunud endistesse Kuperjanovi jalaväepataljoni sõjaväeosa kasarmutesse, kus see eksisteeris kuni 1944. a. (1942. a nimetati taolised, mitte spetsiaalsetes vangimajades asunud koonduslaagrid töö- ja kasvatuslaagriteks). Seal paiknesid ruumid ka töötubadele, kus vangid said erinevaid esemeid meisterdada. Tõenäoliselt Kastani tänaval Heino Palm selle puust laeka siis valmistas, funktsiooniks tubaka hoidmine.
Heino Palmi elukäik 40ndatel oli tõeliselt värvikas. Sel perioodil, kui uskuda andmeid inventariraamatust, gastroleeris ta läbi peaaegu kõikide Eesti nimekamate kinnipidamisasutuste. Säilinud kirje alusel mobiliseeriti Heino, ametilt trükitööline ajalehe „Tartu Kommunist“ juures, 1941. a Punaarmeesse. Kui sakslased tungisid Eestisse, siis taganes ta koos oma üksusega, „ajades Luunja mõisast ära ka lehma- ja seakarja“. Peipsi äärses Raja külas piirati nad aga sakslaste poolt sisse, kus tal õnnestus hoopis eraisikuna kinni võetud saada – tõenäoliselt poliitilise klausli alusel kui kommunistlik aktivist.
1941. a augusti toodi Heino Palm Tartusse, kus teda hoiti Riia mäe „halli majas“ (seal tegutses sel ajal Saksa Julgeolekupolitsei Eesti haru), Näituse tänava koonduslaagris, Kuperjanovi e Kastani laagris. 1942. a kevadel viidi Heino Pärnusse, sama aasta sügisel Tallinna Patarei vanglasse, siis Jägala laagrisse (arvatavasti laagri ehitustöödeks, enne kui sinna toodi juute Euroopast), siis tagasi Patareisse ja lõpuks Tartusse Kastani tänavale, kus vabastati 22. detsembril 1943. Mis põhjustel see juhtus, sissekannetes kahjuks ei kajastu. Saksa okupatsioonivõimude kõrval õnnestus Heino Palmi muserdada hiljem ka sovjettidel – kast käis omanikuga lõpuks veel Siberis, kus oli 1951. a asumisel.
Merevaatel mändide, purjekate ning kajakatega silmad muidugi puhkavad, aga avame siis lõpuks karbi – kaane siseküljelt kaevad vastu kaks kaabudes meest:
Need on eestindatult Paks ja Peenike ehk saksastatult Dick und Doof või siis Laurel and Hardy originaalina anglo-ameerika kultuuris – kuulus koomikutepaar, kes oma hiigelajal 1920ndatest kuni 40ndateni naerutas kinopublikut kogu maailmas. Inglane Stan Laurel ja ameeriklane Oliver Hardy olid populaarsed tegelased ka Eesti kinodes. Siin oldi sõdadevahelisel perioodil üle võetud nende Saksamaalt pärinev nimekuju – Dick ja Doof.
Nende menust ja kohaolekust kohalikus meedias on sobilik tuua paar näidet. Üks nendest kuvab Tartu kino Capitol (tegutses 1931-35, asus Tähe tänaval, hävis tulekahjus) kuulutuse, kus suuremate programmide garneeringuna näidati Dicki ja Doofi slapstick- või jämekoomika stiilis komöödiaid:
Postimees 13.12.1931
Naljameeste sära aastatega ei tuhmunud ning Ajakirja Film ja Elu 1938. a jaanuarinumbris tutvustati kaabudega mehi Eesti publikule lähemalt. Kirjatükk algab tõdemusega, et „Kui need kaks kontrastset kuju ilmuvad kinolinale, siis rõkkab publik alati naerust.“ ning lõppeb tõdemusega, et „Igal juhul on nad suurepärased inimesed ja me peame neid tänama nii mõnegi lõbusa tunni eest!“.
Film ja Elu, 21.01.1938
Ka Tartu linnamuuseum võib tänada, et nende valduses on pealtnäha hillitsetud kastike, mille avamine tekitab tõelise „ohoo!“ reaktsiooni. Võib nõustuda laialt levinud tõdemusega, et rasketest aegades aitab üle saada ikka huumor. Olgu olukord kui tahes raske, naer on raskemeelsuse vastu tõhus relv. Istud sa vanglas või Siberis, avad oma laeka kaane kui kinoekraani, keerad plotski hambusse ning lased filmimälestustel ja fantaasial lennata… Nii toimis tõenäoliselt Heino Palm.
Teksti autor on KGB kongide muuseumi kuraator Martin Jaigma.