Postitus põhineb 2024. aasta kevadel Supilinna Tirinas ilmunud artiklil “Kuidas teha näitust Tartu linnaosadest?”.
Näituse “Meie Tartu” loomisest
Pärast seda, kui 2022. aasta suvel selgus, et Tartu linnamuuseumi uus püsinäitus lükkub teadmata tulevikku, võeti vastu otsus, et kultuuripealinna aastaks tuleb muuseumi teisele korrusele sellest hoolimata teha midagi pilkupüüdvat. Sündis idee luua näitus Tartu linnaosadest, mis ei oleks lihtsalt ajaloo ja esemete näitus, vaid laiemalt rännak läbi kaleidoskoopilise Taaralinna.
Kohe alguses lepiti kokku põhimõttes, et see näitus – „Meie Tartu” – ei saa sündida muuseumi „suletud uste” taga, vaid peab kaasama võimalikult palju inimesi väljastpoolt. Kui tegemist pidi olema näitusega, mis annab edasi nii Supilinnas, Tammelinnas, Karlovas, Kvissentalis jm elamise tunnet, siis kuidas üldse saanukski nii, et näituse tegijad ei pöördu linnaelanike endi poole? Päris alguses mõlgutasime muuseumis ideed, et kuraatorid saavad jääda näituseloomes tagaplaanile ning igast Tartu linnaosast leitud aktivistid teevad ise näituse valmis. Mõte oli, et igal linnaosal oleks n-ö paviljon, milles kohalikud tutvustavad oma linnaosa ja kogukonda. Kuigi näitus liigendub tõesti linnaosade kaupa justkui paviljonideks, osutus siiski keeruliseks leida aktiivseid inimesi, kes oleksid soostunud tegema „linnaosa-patriotismist” näitust ise. Õnneks aga on Tartus piisavalt inimesi, kes on palju mõtisklenud oma kodulinnaosa eripära üle ning nõustusid näituse meeskonda nõustama ja moraalselt toetama.
Üks asi on teha näitust Supilinnast, teine Varikust
Niisiis seisis kuraatorite ees väljakutse tutvustada muuseumikülastajatele 18 Tartu linnaosa. Kuna ekspositsioonipind on meie vanas 18. sajandi aadlipalees piiratud, otsustasime kaks linnaosa panna ruumipuuduse tõttu kokku: Ropkast ja Ropka tööstusrajoonist sai üks suur ja sisukas Ropka. Lisaks pidime appi võtma muuseumi hoovi, mis talvehooajal pole meie kliimas küll kõige sobivam näitusekeskkond, kuid soovides igast linnaosast rääkida, tuli ruumile loominguliselt läheneda.
Kui ruumi ja vormi probleem sai paberil lahendatud, tuli asuda sisu kallale. Kuidas peaks üht linnaosa näitusesaalis kujutama? Esmapilgul tundus, et linnaosadega nagu Karlova ja Supilinn saab olema kõige lihtsam, kuna need on tänu aktiivsetele kogukondadele läbi uuritud ja mõtestatud. Raskem tundus olevat näiteks Variku või Ränilinnaga, mille kohta on vähem kirjutatud ja kus kogukonnatunne pole nii tugev. Et mõnest linnaosast on tekkinud inimestel kindel kujutluspilt, on sellise näituse tegijatele korraga õnnistus ja needus. Ühest küljest on tore, kui aastate jooksul kogunenud mõtted ja mälestused saavad esitletud ühel näitusel, mis võiks pakkuda midagi uut, kui juba tehtud trükis, vestlusõhtu või isegi telesaade. Teisest küljest pole kuigi huvitav üle korrata seda, mida kõik juba enam-vähem teavad ja tunnevad: Supilinna iseloomustab aguliromantika ja „küla keset linna” meeleolu; Tähtvere on professorite linnaosa jne. Tahtsime inimesi üllatada ja neile pakkuda uut vaatenurka. Just linnaosad nagu Variku või Ränilinn on selles mõttes sobivamad, et neist jutustades asume kui uuele territooriumile, kus iga tähendus, mis näitus ühele linnaosale püüab anda, mõjub värskelt või üllatavalt.
Näiteks Varikut mõtestame me kohalike abiga kui linnaosa, kus oma kodud on inimesed ise ehitanud. See on osa linnast, mis oma ilme poolest (peamiselt nõukogudeaegsete eramute rajoon) on sarnane paljudele teistele linnaosadele Eestis ja ka Tartus ning seal pole ühtegi maamärki või „tõmbenumbrit”, mida oleks võimalik fookusesse asetada. Sellegipoolest tabas meid mõte, et Variku lugu näitusel võiks olla sellest, et suurt osa sealsetest inimestest ühendab koduehitamise kogemus kõigi rõõmude ja muredega, mis sellega kaasnevad. Vestlused kohalikega kinnitasid, et nii see tõesti on. Igal meiega suhelnud inimesel, kelle perekond oli ise ehitanud endale maja sellesse linnaossa, oli ehitusest rääkida mingi huvitav ja emotsionaalne lugu. Mõnda neist lugudest võib kuulda ka näitusel.
Kellel on õigus öelda, millisena peab üht linnaosa kujutama?
Kogu näituse loomeprotsessi on läbinud vastuolu, mis tekib, kui püüda olla demokraatlik ja võtta arvesse kõigi inimeste arvamusi, kuid samas teha ekspositsiooni, kus igal linnaosal on kindel nägu ja fookus. Selle tulemuseks võib olla näitus, kus paljud inimesed ei pruugi olla nõus sellega, kuidas mõnda linnaosa on kujutatud. Meie lahendus on, et kui inimesed pole nõus millegagi või tunnevad, et midagi on näituselt puudu, on neil võimalik heas mõttes näitusega vaielda ja seda täiendada. Iga linnaosa juurde on näitusel taotluslikult jäetud tühjad vitriinid, kuhu inimesed saavad tuua asju, mis räägivad just sellise loo, mis peegeldab nende nägemust sellest linnaosast. Samuti on näitusel tähtis roll tartlastega tehtud intervjuudel, milles nad oma linnaosasid kirjeldavad. Videointervjuusid lisandub aja jooksul. Kui keegi tunneb, et midagi on linnaosa kohta ütlemata, saab ta endast märku anda, et see ise ära öelda. Lisame selliseid uusi arvamusi hea meelega näitusele juurde.
See kõik tähendab, et „Meie Tartu” on näitus, mis aja jooksul täieneb ja võib-olla ei saa kunagi päris valmis. Õigupoolest muutub ka linn meie ümber iga päev ning sestap muutuvad ka tähendused, mis me armsatele kohtadele omistame. Võib-olla näitus, mis jutustab sellest, missugune tunne on ühes linnaosas (või linnas tervikuna) elada, saabki olla ainult ajas orgaaniliselt arenev. Lõpuks loodame, et ka Sina, lugeja, tuled näitusele, mõtiskled Tartu üle ning ütled oma arvamuse, missugused need Tartu linnaosad sinu arvates on või olla võiksid!
Robert Varik, näituse “Meie Tartu” kuraator