Meenutusi nääripidudest Jaama tänava lasteaias kuuskümmend aastat tagasi.
Kunagises Vanemuise seltsimajast, Eesti laulupidude ja teatri hällist Laulupeomuuseumiks renoveeritud hoones leidis 115 aastat tagasi oma päris kodu esimene Eesti rahvuslik lasteaed. Siit on alguse saanud tee, mida lasteaiad ja lasteaednikud on käinud üle sajandi. Lasteaed tegutses Jaama 14 hoones 1988. aastani, seega kokku üle 80 aasta. Seetõttu on Jaama 14 hoone paljude tartlaste mälus talletunud eelkõige 23. lasteaiana, kus nii mõnedki meist on viibinud kasvandiku või kasvatajana, koka või majahoidjana, haridusametniku või juhatajana.
Kuna 1940. aastaga lasteaiaelu kajastavad materjalid mäluasutuses suures osas lõpevad, kuulutas muuseum 2017. aastal välja kogumiskampaania, mille käigus laekus Linnamuuseumi kogudesse üle kolmekümne lasteaia elu-olu kirjeldava mälestuse ning ligi sada fotot. Näitus lasteaia ajaloost ning elus-olust valmis suures osas tänu meiega jagatud toredatele ja humoorikatele meenutustele.
Üheks meeldejäävaks sündmuseks lasteaia aastaringis olid kahtlemata temaatilised peod, eriti aga detsembri viimastel päevadel peetud nääripeod. Meenutused poole sajandi tagusest Jaama tänava lasteaiast pakuvad loodetavasti äratundmisrõõmu nii endistele kui praegustele lasteaialastele.
Vaike, kasvataja 1955–1963
Kohustuslikud peod olid 1. mai pidu, 7. novembril tähistatav oktoobripidu ja nääripidu. Viimane ei tohtinud kindlasti langeda jõulupühadele. Seadusega oli ette nähtud, et seda pidi tähistatama 25. ja 31. detsembri vahel. Pidude-eelne saali dekoreerimine oli kasvatajate ülesanne. Mida selleks kasutati – näiteks valget vatti: sellega kaunistati kuuske ja dekoreeriti ka ruume. Tol ajal oli vatti veel vabalt saada, vatikriis saabus alles aastaid hiljem. Lapsed valmistasid ka ise ehteid, näiteks paberiribadest kette.
Kingitused tehti lastele nii oktoobri- kui ka maipeoks. Igal peol pidi olema üllatusmoment. Kingipakid olid kasvatajad eelnevalt peosaali ära peitnud, kevadel paberist lillede ja oktoobripeol puulehtede alla. Kuna pakendeid sellel ajal saada ei olnud, valmistasime neid ise. Meelde on jäänud näärideks jõupaberist kingikottide valmistamine ja kaunistamine. Paki sees oli paar õuna, küpsiseid ja mõned karamellkommid, oligi kõik.
Astra, lasteaialaps 1963–1968
Nääripakis oli kohustuslik komponent üks sibulõun või kuldrenett, viimane oli muidugimõista magusam ja ihaldatum variant. Taliõunu ju tollel ajal eriti ei olnud, seega oli üks õun ikka väga hea kingitus. Mäletan, et kusagilt osteti kaaluga komme ja pakkimine toimus juhataja kabinetis. Kohapeal valmistati tsellofaanist tuutud, pakki käis kindlasti roosa või valge sefiiripallike ja kümme kommi.
Pidude ettevalmistused tehti üldse kõik ise. Näiteks nääripeoks olid saali laest alla riputatud lumehelbed – vatitupsud nööri otsas. Terve saal oli nendega kaunistatud ja nägi eriliselt ilus välja. Sügispeoks keerutasime liimiga krepp-paberist puuoksi, millele kleebiti omakorda värvilisest paberist lilled. Mina küsisin muusikakasvatajalt, et tädi Lille, kuidas sa oskad kõike seda teha? Aga temal olid venekeelsed raamatud ja nende järgi kaunistused valmistatigi.
Lille , muusikakasvataja 1964–1970
Peod peeti tavaliselt kahe rühmaga koos ja ega sinna saali rohkem korraga ei mahtunudki. Ühed rühmad olid ühel päeval, teised järgmisel päeval. Igal peo tarvis õppisime temaatilisi laule, vene lapsed mõistagi vene keeles. Meelde on jäänud, et vene rühma Дед Мороз oli harilikult lapsevanem aga eesti rühmadel Vanemuisest kutsutud näitleja või keegi väljastpoolt lasteaeda. Lapsevanemad ei tahtnud ise näärivana mängida – lapsed kippusid oma vanemaid ära tundma. Uus aasta võeti küll kodus vastu, kuid kohe esimesel tööpäeval toodi lapsed juba aeda.
Velli, kokk 1962-1980
Ükskord otsustasin nääripeo tarvis kolleegidele üllatuseks koduõlut pruulida. Panime lastest järele jäänud leivakoorikud kuivama, seejärel pruunistasime neid veel praeahjus. Peo korraldamiseks kogusime eelnevalt töötajatelt raha ja selle eest ostsime maltoosat juurde. Teatud temperatuuri juures lisasin veel pärmi, segu kraadimiseks kasutasin tavalist laste kraadimise kraadiklaasi. Suures 25 või 40-liitrise nõus kääris õlu alguses marli all lahtiselt ja seejärel lõpuni suletuna. Majahoidja Sulevile maitses õlu niivõrd, et oleks ei tea mis teinud, et seda juurde saada. Peotoiduks aga valmistasin ahjuhane praekapsaste ja õuntega. Lastevanemate komitee tegi alati enne pidu ka väikse korjanduse, et kõikidele töötajatele väiksed nääripakid teha. Mäletan, et mina sain lõhnaõli pudelikese.
Teksti autor on Laulupeomuuseumi kuraator Kristiina Tael-Annuk.