Pea üheksakümmend aastat tagasi rahvuslike suurmeeste sarjas ilmunud raamatus Jüri Vilmsist kirjeldab raamatu autor Andres Pärl, kuidas noor Jüri Vilms valmistub üliõpilaspõlveks kõige „kitsama” elu vastu Tartus aastal 1907. ”Arutatakse reaalselt, kuid täis kindlat optimismi! – linnas on elu kallis. Puud on kallid, toit söögimajades on kallis. Kuidas oleks odavam? Tullakse algupärasele mõttele: tarvis ehitada toiduhautamiskast, kuhu toit peale keemahakkamist hauduma panna. Nii läheks vähe puid, hoitaks kokku aega ja toit oleks alati soe. Võetakse vana viljavakk, vooderdatakse tugevalt riide ja villaga.”
Tartu poole teele asudes pannakse äsja keema hakanud toit (kapsasupp) „aparaati”, et proovida, kuidas masin töötab. Aidu kõrtsi juures on peatus ja kõigi imestus on suur, kui noormees tuleb väljast sooja kapsasupiga.
Praegusel ajal, kui kütusehinnad on kallid ja inimestel napib aega, on igati asjakohane meelde tuletada vanu häid energiat säästvaid nippe, mida saab kasutada ka täna.
Tartu Linnamuuseumi kogus on hoiul sarnane isevalmistatud kast toidu hautamiseks. “Masina” idee on väga lihtne: valmiv toit, näiteks puder, ühepajatoit või supp tuleb enne hautamiskasti panemist pliidil keema lasta ja mõned minutid keeta. Peale seda asetatakse toit isoleeritud kasti, kus säilib keemistemperatuuri lähedane temperatuur ja selle soojuse mõjul jätkub toidu küpsemine kastis.
Populaarseks sai selline toiduvalmistamistehnika paljudes Euroopa riikides just 20. sajandi esimeses pooles, maailmasõdade keerulistel aegadel, kui nappis küttematerjali ja toitu ning seetõttu tuli olla kokkuhoidlik ja leidlik. Taoline „aparaat” võimaldas kokkuhoidlikumalt majandada, garanteerides minimaalsete vahenditega sooja toidu.
Paljud pered valmistasid sellise isoleeritud hautamiskasti (eesti keeles tuntud ka nimetusega „keedukast” ja „heinakast”) ise. Selleks sobib igasugune kast, mida saab soojustada. Kasti ja poti vaheline tühimik täidetakse soojustusmaterjaliga – näiteks heina, põhu, ajalehtede või villaga. Siit tuleb ka kasti nimetamine heinakastiks (soome k Heinälaatikko, inglise k Haybox)
Lisaks energiasäästlikkusele säilivad sellise toiduvalmistamisviisi puhul toitained ja vitamiinid paremini, samuti ei kõrbe toit põhja.
Eestis hakati propageerima korralikult valmistatud keedukasti 1920.-1930. aastate kodumajanduse ja -kultuuri ajakirjades. Nt. 1929. aasta „Taluperenaises” ilmus põhjalik kolme lehekülje pikkune artikkel keedukastist. Leiti, et heal perenaisel peaks köögis lisaks pliidile kindlasti olemas olema ka keedukast, mis kergendab märksa perenaise tööd ja vähendab tunduvalt nii aja- kui põletismaterjali kulu. Lisaks õpetatati kasti ise valmistama ja kasutama. Mõned näpunäited ajakirjast: „Keedukast võimaldab perenaisele pikemat puhkust varajastel hommikutundidel, sest õhtul kasti pandud toit on hommikuks valminud ja perenaisel jääb üle see anda ainult ette tööle tõttavale perele. Samuti ta võib anda kaugematele tööle minejatele sooja toidu kastiga kaasa. Ka emadele, kes sunnitud otsima endale ülespidamist väljaspool kodupiire, võimaldab ta muretseda lastele sooja ja tervet toitu. Niisama võimaldab ta üksikutele inimestele, kes töötavad läbi päeva väljaspool kodu, leida koju tulles sooja söögi eest. /…./ On ju rahva seas üldiselt tuntud toitude hautamine ja soojendamine kasukasse mässimise teel, mis ei vasta aga tervishoiunõuetele, sest kantud kasukas pole alati kõige puhtam. Sama võib öelda toitude voodiriietesse mähkimise kohta. Keedukasti võib hoida aga täiesti puhta kõigist mustuse idudest. /…/ Haududes pikkamööda ja tasa, saavad toidud kastis küpsemad ning seedimisele paremini ettevalmistatud, kui see sünnib tulel keetes. Eriti tähtis on see tera- kui ka kaunvilja toitude juures.”
Artikli lõpus on toodud ülevaade tähtsamate toitude eelkeetmise kui ka kastis hautamise aja kohta.
Keedukasti valmistamise põhjalik õpetus ja selles mitmesuguste söökide valmimise aeg on kirjas ka 1926. aastal ilmunud Signe Donneri kokaraamatus. Siin kiidetakse keedukasti praktilisust ja soovitatakse eriti just töölisringkondade ja vabrikutööl käijatele naistele keedukasti hindama õppida, sest see pakub neile võimaluse perele lõunaks toitvat rooga valmistada.
Linnamuuseumi kogus olev keedukast on oma mõõtmetelt pisike, selle kõrgus on 23,5 cm ja külgede laius 22 cm. Võib oletada, et see oli kasutuses vaid ühele inimesele toidu kaasavõtmiseks.
Eseme andis Tartu Linnamuuseumi kogusse 2012. aastal Tiiu Keskpaik. Isevalmistatud puidust kast oli kasutusel toidu hautamisel üleandja emapoolse vanaisa Aleksander Sundja perekonnas. A. Sundja oli Eesti sõjaväe ratsarügemendi veterinaararst. Perekond elas Tartus, Kasarmu tänaval.
2018-2023 kultuuripärandi digiteerimisprojekti raames nimetasime antud eseme eelmisel aastal Tartu Linnamuuseumi pärandipärliks.
Teksti autor Kristi Musteikis, linnamuuseumi ajaloolise kogu teadur-koguhoidja.
Allikad:
Andres Pärl. Jüri Vilms. Eesti iseseisvuse märter. Eesti rahvuslikud suurmehed. Tallinn, 1935. Lk. 24
Signe Donner. Daani kokaraamat. Noor- Eesti kirjastus, 1926.
Taluperenaine: kodumajanduse- ja kodukultuuriajakiri, 1929/2. Lk. 51-54