Uudishimu tekitavaid asju otsides pälvisid meie tähelepanu päikesekellad. Ehkki novembri lõpus on päikest näha harva, näitavad päikesekellad kohalikku aega – ehk siis talveaega. Päikesekellad ongi vanim kellatüüp. Ehkki keskajal tulid kasutusele esimesed mehaanilised kellad, jõuti ka sinnamaale, et kindla koha peal kasutamiseks mõeldud päikesekellade kõrval asuti valmistama kaasaskantavaid, nn taskupäikesekelli. Kolm sellist eriaegset kella on ka Tartu Linnamuuseumi kogudes.
Kahe poolega kaasaskantavaid päikesekelli hakati Euroopas valmistama 15. sajandi keskpaigast. Tartu linnamuuseumi kelladest vanim on katke luust päikesekella ülemisest osast, kus ülemisel küljel on kompassiosa, kuhu on märgitud põhi- ja vaheilmakaared, alumisel küljel osa vertikaalse päikesekella plaadist, kuhu tunnid on märgitud rooma numbritega (katkel XIIst V-ni).
Rekonstruktsioon päikesekellast
Õiget aega näitas kella pooli ühendava nööri vari. Kuna katke on murdunud plaadis oleva augu kohal, oli see ese mõeldud kasutamiseks ka kompassina, ilma et kaant oleks olnud vaja avada.
Harukordselt on teada isegi selliste kellade valmistaja nimi ja joonistus. Kindlasti võis tegijaid olla teisigi, kuid tuntuim on Nürnbergis tegutsenud kellameister nimega Hans Tucher (õigupoolest oli neid mitu põlvkonda), üht neist on kujutatud koos sarnaste kelladega.
Gravüür Hans Tucherist
Raskem on arvata, kes sellist kella Tartus kasutas. Raeprotokollides nimetatakse kellaaegu väga harva, märgitakse vaid, et linnaväravad peaksid olema avatud hommikul kella viiest õhtul kella seitsmeni. Siiski pole põhjust arvata, et linnavaht kasutas selleks päikesekella või et mõni lihtkäsitööline sellise iluasja järele tarvidust tundis või seda endale lubada sai. Nii on kõige tõenäolisem, et kellakatke on maapõue pudenenud ikkagi mõne kaupmehe taskust, kel oli vaja eri linnades õiget aega määrata.
Teine kell on valmistatud vasesulamist, ilmselt messingist, selle korpus on kaheksatahuline ning selle külge kinnitub magnetnõel. Liigendiga lisanduval rõngal on rooma numbritega märgitud tunnid, mille keskele jäänud osutiga varras on kaotsi läinud ning nähtavasti hiljem traadiga asendatud. Kella küljel on neerukujuline detail, millele on kantud laiuskraadid. Viimase abil tuli rõngakujuline sihverplaat õige nurga alla seada. Nii nagu teistel selle tüübi kelladel, on ka Linnamuuseumi esemel põhja alla kirjutatud mõned linnad koos nende laiuskraadidega. Meie kellal on need Pariis, Pisa ja Lissabon.
Selliseid kelli on Eestis veel Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Meremuuseumi kogus. Tõenäoliselt valmistati neid 18. sajandil ning samuti Saksamaal. Linnamuuseumi kellal on nimi L. Gras, mis viitab Augsburgi meistrile Ludwig Grasslile (u 1748–1805), Kell on linnamuuseumisse jõudnud tuntud kollektsionäär Gustav Matto kogust ning Mattolt pärineva info kohaselt on see varem kuulunud Tartu optik Schulzile. Võimalik, et siinkohal on mõeldud Bernhard Schultzet, kes tegeles optikariistade valmistamisega (suur tänu vihje eest Sven Lepale Rahvusarhiivist!).
Ka kolmas kell on omapärane. Väliskujult meenutab see 19. sajandi moeeset uuri, vaid lähemal vaatlemisel saab aru, et kapsli avamisel tuleb osuti püsti tõsta ning kell ilmakaarte järgi õigeks asetada. Kelle tagaküljel on graveeritud nimi Tiina Kütt ja daatum – jõuluks 1885.
Midagi enamat me omaniku kohta praegu öelda ei oska, muuseumisse on see ese jõudnud teise kollektsionääri Fred Kogeli vahendusel. Seega kingiti ühele eesti naisele 19. sajandi lõpul uuritaoline päikesekell. Milleks tal seda küll vaja võis minna?
Lõpetuseks mõni sõna ka sellest, et enamik Eesti muuseumikogudes olevaid päikesekelli ei ole kaasaskantavad – need on valmistatud kindale kohale asetamiseks ning valdavas enamikus paest, arvukamalt leidus neid Lääne-Eestis ja saartel. Samuti on paest valmistatud ilmselt Eesti vanimad päikesekellad. Viljandi ordulinnuselt leitu on peaaegu terve ning on praegu Viljandi Muuseumi püsinäitusel.
Kaks katket pärinevad Rakvere frantsisklaste kloostrist ning arvestades kloostri rajamisaega, on ilmselt valmistatud või vähemalt kloostrisse paigaldatud 16. sajandil. Kindlale kohale valmistatud päikesekelli võib leida Tartu linnapildis praegugi.
Pikemalt saab päikesekelladest lugeda ajakirja Horisont 2/2023 numbrist.
Teksti autor on Tartu Linnamuuseumi arheoloogiaosakonna juhataja Arvi Haak.