Olgu aastaaeg mis tahes, ent ikka ja jälle on raske ükskõikselt mööduda jäätiseletist, mis on täis värvikirevates pakendites külma maiustust.
Jäätise tootmine Tartus sai alguse 1934. aastal, mil Evald Rooma asutas Eskimo jäätisetööstuse, kus toodeti nii mahla-, piima- kui ka koorejäätist. Ettevõte sai tegutseda 1944. aastani, mil okupeeritud Eestis nõukogude võimu „viljastavates tingimustes” eratööstus kaotati.
1946. aastal alustas tööd natsionaliseeritud Tartu Piimaühistu varade baasil loodud Tartu Piimakombinaat, kus ühe tootena alustati ka jäätise valmistamisega. Esialgu toodeti jäätist poolkäsitsi ja loodusliku jää abil. Kuid aastate möödudes jäätisetsehhi seadmeteparki üha täiendati, mistõttu muutus tootmine senisest kiiremaks ja rikastus jäätisesortide valik. Ka vahvlitopse küpsetati kohapeal.
Suurema hoo sai jäätisetootmine sisse 1960. aastatel. Nimelt valmis 1962. aastal kombinaadi uus hoone Vaksali ja Oskar Lutsu (praeguse Näituse) tänava, mida sisustati jõudumööda järjest kaasaegsemate tootmisseadmetega.
1969. aastal oli ettevõtte jäätisetoodangus 16 jäätisesorti. Olgu need siinkohal jäätisesõbra võimaliku uudishimu rahuldamiseks nimetatud.
- lahtine jäätis ehk kaalujäätis: koorejäätis, plombiir. Pakendatud vahvlijäätisest pisut odavamat nn kaalujäätist kaalus müüjatädi kohapeal vahvlitopsi. Soovi korral sai 1 kopika eest osta ka ainult vahvlitorbikut, kui jäätise jaoks raha ei piisanud.
- vahvlijäätis: koore, koore-kakao, koore-povidlo, koore-kohvi, koore-džemmi, koore-muna, koorejäätis ”Fantaasia”, plombiir, plombiir-maasikatega, kreem-brülee, piima-kakao, piima-muna, puuvilja-mahla;
- pulgajäätis: „Eskimo”.
Lisaks Tartu linnale varustati külma maiusega kogu Lõuna-Eestit.
Toona kaunistas mitmeid jäätiseputkasid reklaamkirjena sõna „jäätis” mitmes keeles, mistõttu lätikeelne sõna „saldējums” sai paljudele selgeks juba lapsepõlves ja toob muheluse nüüdki näole seda mõnusa kõlaga sõna kuuldes.
1974. aastal lõpetati Tartus jäätise tootmine, kuna Tallinna külmhoone nr 1 oli 1970. aastatel kujunenud suurimaks jäätisevabrikuks Baltikumis ja varustas oma toodanguga nii kogu Eesti kui ka Nõukogude Liidu turgu.
1984. aasta detsembris toimus Eesti NSV Liha- ja Piimatööstusministeeriumi kolleegiumi ning linna ja rajooni täitevkomitee ühine istung, kus pandi paika Tartu Piimakombinaadi arengukava 1995. aastani. Selle järgi pidi piimakombinaat XII–XIII viisaastakul (1986–1995) ehitama uue tehasehoone Tähtveres ja taasalustama jäätise tootmist ettevõtte vanas hoones. Ent plaanimajandus läks hingusele koos nõukogude võimuga.
1980. aastate lõpus tõi ärimees Alexander Kofkin Eestisse Pingviini jäätise. Ta avas suuremates linnades, s.h Emajõelinnas, spetsiaalsed jäätisemüügikohad, kus ostjate silme ees lasti pehmet, eri maitsete ja värvidega jäätisemassi vahvlitopsi otse masinast. Kuid siinkohal ei saa enam rääkida jäätisetootmisest Tartus.
Eevi Kärdla,
Tartu Linnamuuseumi fotokogu teadur-koguhoidja
Kasutatud kirjandus
Evald Rooma. Emajõe ääres kasvanud. Onu Eskimo mälestusi. Tartu 2008.
Hannes Tamme. Uus piimakombinaat. Jäätis. Viinerid. Tartu Liha- ja Piimakombinaadi arengukavad 1995. aastani. Edasi, 13.12.1984.
Tartu Piimatoodete Kombinaat [ülevaade ühispiimatootmise ajaloost ja Tartu Piimakombinaadi arengust]. Koostaja H. Nugin. Tartu 1993.