2025. aastal Tartu linnamuuseumis avatud näitus „Kügelgenid. Ühe baltisaksa perekonna lugu” on eelmisel aastal Tallinnas, Mikkeli muuseumis eksponeeritud väljapaneku täiendatud variant. Juurde õnnestus lisada põnevat Tartuga seotud materjali. Juba algselt rändnäituseks kavandatud kultuuriloolise ja genealoogilise näituse koostasid tegelikult erakogude põhjal saksa ajaloolased Lars-Arne Dannenberg, Matthias Donath ja Dorothee von Kügelgen. Nemad on ka 2023. aastal ilmunud, 21 sisukast artiklist koosneva ja rohkelt illustreeritud kataloogi autorid. Selles heidab valgust arsti ja kunstniku Erich von Kügelgeni (1870–1945) seni vähetuntud eluloole D. von Kügelgeni tekst (koos kolme maali reproduktsiooniga).
Mitmegi von Kügelgeni perekonnast pärit kunstniku looming on eesti keeles üsna rikkalikult läbi kirjutatud, eelkõige Kadi Polli sulest, aga ka Voldemar Vaga, Inge Kuke, Helena Ristheina, Kristiina Tiidebergi jt poolt, samuti on Dorothee von Hellermann, valdkonna ühe tüviteksti, Gerhard von Kügelgeni monograafia autor, avaldanud eestikeelseid artikleid.
Kügelgenide suurperekonda kuulub mitmeid tunnustatud arste, kellest paljud õppisid Tartu ülikoolis ja töötasid Eestis. Näib, et nemad on seni vähem tähelepanu leidnud. Ken Kalling tutvustas oma 2024. aastal peetud ettekandes „Seewaldi vaimuhaigla kauaaegse peaarsti Ernst von Kügelgeni (1881–1948) juhtimise all“ üht kõige teenekamat neist. Lisaks on Rein Loodus korduvalt kirjutanud teisest psühhiaatrist, Leo von Kügelgenist (1880–1931), kuid lähenenud talle kui olulisele 20. sajandi alguse kunstikriitikule ja metseenile. Ka käesolev sõnavõtt ei suuda arstiteaduse poolelt palju lisada, aga püüab tutvustada kaua saladuseloori mähitud arstist kunstnikku Erich von Kügelgeni, kes 1895. aastal lõpetas Tartu ülikooli arstiteaduskonna. Aga tema tegi oma elus pöörde ja asus Berliinis kunsti õppima. Ta kahetses seejuures kaotatud aja pärast, mil maalida polnud võimalik. Tema hing jäi lõhestatuks oma kahe elukutse vahel.
Eesti muuseumides leidub Erich von Kügelgeni nime all 271 kunstiteost aastatest 1904–1936, naisaktid, portreed ja kompositsioonivisandid, mille sisu on enamasti jäänud dešifreerimata. Autori kohta oli kaua teada vaid napp info kunsti ja genealoogia leksikonides, lisaks lühike kirjutis Leo von Kügelgeni 1924. aasta raamatus. Tänapäeval on Erichi kunstiloomingu suhtes tekkinud suur huvi, eriti 20. sajandi algupoole kultuuri- ja kunstiloolistes võrdlustes (dekadents, sümbolism, psühhoanalüüs jne). Leo von Kügelgeni hinnangud saavad sada aastat hiljem hoopis uue tõlgenduse.
Erich von Kügelgen sündis 30. detsembril 1870. aastal Saksamaal Tüüringis, Mühlhauseni linnas Emma (snd Schippang, 1834–1871) ja metallurgiainseneri Hermann von Kügelgeni (1828–1897) kolmanda pojana. Kahjuks suri Emma 13. jaanuaril 1871, st kaks nädalat pärast lapse sündi ja isa tuli koos lastega oma sünnimaale tagasi. Näib, et Hermanni elukäik on olnud väga mobiilne ja heitlik. Tema teine abikaasa Johanna (1845–1897, snd Hagen) oli Tartu ülikooli joonistuskooli juhataja August Matthias Hageni noorim tütar (üheksast lapsest) ja ühtlasi kunstnik Julie Hagen-Schwarzi õde.
Erich von Kügelgeni lapse- ja noorusaastad möödusid Põlula (Poll) mõisas. Vastsündinud lapseke (hüüdnimega Eia) anti kasvatada sugulaste peresse ja tema kasuemaks sai nooruke Johanna von Krause (snd Edle von Rennenkampff, 1851–1901/03). Traditsiooni kohaselt pidi surnud ema (ja abikaasa) asemele astuma naise õde või mõni teine sugulane. D. von Kügelgen ütleb selle selgelt välja: „Perekonna all ei mõistetud mitte suguvõsa üksikperet, vaid suurperet, kus lapsed ja abikaasad olid sugulaste poolt asendatavad”.
Johanna oli 18-aastaselt abiellunud Hermann Krausega ja sel ajal veel lasteta. Perekonnapärimuse järgi hoolitsenud kasuema lapsukese eest ennastohverdavalt ega tahtnud teda isale Tartusse ära anda. Erich sai kodust õpetust koos naabermõisate poistega. Põlula mõis oli inspireerivast kunstist tulvil (Gerhard ja Wilhelm von Kügelgeni jt tööd) ning Erich joonistanud lapsena ka ise üllatavalt hästi. 14-aastasena astus Erich Tartu Saksa eragümnaasiumi (Friedrich Kollmanni gümnaasium) ja elas siis oma isa juures. See oli eelkõige aadlinoorukite erakool, õigusega lõpueksameid vastu võtta ja küpsustunnistusi välja anda. Gümnaasiumi lõpueksami sooritas Erich aga Peterburis, kus elasid tema sugulased (kirjastajast onupoja Pauli pere), põhjuseks see, et kui koolides kehtestati vene õppekeel, siis F. Kollmann seadust ei täitnud ja tema erakool kaotas vastavad õigused.¹ Ilmselt olid keisririigi pealinnas reeglid pehmemad.
Perekonna traditsioone järgides õppis Erich von Kügelgen aastail 1890–1895 Tartu ülikoolis arstiteadust ja kuulus korporatsiooni Estonia. Pärast stuudiumi töötas ta kolm aastat arsti assistendina Peterburi (saksakeelses) Aleksandri hospidalis ning seejärel Tallinnas Diakonisside asutises (nüüd ITK Magdaleena korpus). Võimalik küll, et ta puutus kokku oma sugulase (Erichi tädi Wilhelmine pojapoja), psühhiaater Ernst von Kügelgeniga, aga kindlasti kunsti vallas aktiivse arsti Leo von Kügelgeniga. Ei saa aga kinnitada, et Erich oleks õppinud vabakuulajana Peterburi kunstiakadeemias.²
Kavatsusega õppida edasi tervishoidu (Heilkunde), sõitis Erich von Kügelgen 1898. aastal Berliini, kuid tegi 28-aastasena oma elus pöörde ja asus kunsti õppima, algul prof Wilhelm Müller-Schönefeldi (1867–1944) eraõpilasena, ja aastail 1899–1905 (lühikeste vaheaegadega) Berliini kunstiakadeemias. Ühes erakirjas tunnistab ta: „99. aasta algul [14. jaanuaril] hüppasin teise sadulasse [sattelte sich um] ja nimelt täiesti ootamatult, kusjuures meditsiin oli mulle järsku nii vastumeelne, et ma ei suutnud enam sellega tegelda. Kogu asjakäik jääb mulle tänaseni mõistatuseks, sest olin 98. aasta lõpul tulnud Berliini ilma sellise kavatsuseta“.³ Saksamaal oli juba ees Tartu ülikoolis teoloogiat õppinud, kuid samuti kunsti „üle hüpanud“ sugulane Theodor Kraus (Erichi tädi Wilhelmine tütrepoeg) ja Erichiga koos reisis Berliini Roland Walter (1872‒1919, Roli), samuti arst.
Reisides Saksamaa ja Eesti vahel, viibis Erich sageli Põlulas, mis jäi ta päriskoduks Eestis. Suure ja rikka mõisa omanikuks sai hiljem Johanna vanim poeg Helm von Krause ja kui too 1912. aastal suri, siis tema lesk Anna von Krause (snd von Winkler, 1872–1921 hüüdnimega Molly). Pakuti, et Erichile ehitatakse Põlulasse ateljeega suvemaja ja kunstnik haarast mõttest kinni – arutati veevarustuse ja ateljee kõrguse küsimusi. Maja pidi olema väike, et selle korrashoid oleks lihtne ja väljarentimine välistatud. „…et ma lõpuks saaksin Põlulas suviti mõistlikult tööd teha, selle asemel, et külaliste ja laste hulgas ringi koperdada“.⁴
See plaan ei teostunud alanud I maailmasõja tõttu kunagi. 1914. aastal saadeti Erich kui välismaalane ja riigisakslane (ta oli sündinud Tüüringis) Põlulast, kus ta sel momendil kunstitegemistest hõivatuna viibis, asumisele Kirde-Venemaale Vologdasse. 1915. aastal jõudis ta Saksamaale, kuid mitte kunagi enam Eestisse. E. von Kügelgen vahetati vene arstide vastu välja Saksamaale, kus ta töötas kuni sõja lõpuni erinevates vangi-, põgenike- ja tagasipöördumislaagrites (Königsbrück, Zeithain jm), lühikest aega ka politseis (SiPo) Riesas, hiljem erinevates sanatooriumides. 1924. aastal abiellus Erich von Kügelgen Opoles (Oppeln) medõe Hannelore Schorseckiga (1893–1987). Lapsi neil ei olnud. 1928. aastal promoveeriti Erich von Kügelgen Berliinis meditsiinidoktoriks. Arstina saavutas ta mõõduka majandusliku stabiilsuse. Nagu enamus baltisakslasi, oli ka Erich pahane Eestis 10. oktoobril 1919. aastal (Vabadussõja ajal) läbiviidud maareformi üle. Kasuema poolt talle määratud päranduseosa, 50 000 rubla = 108 000 riigimarka ja maaomand läksid kaduma nii Eesti maareformi kui saksa rahakursi sõjajärgse suure languse tõttu.
Hiljem elas Erich Dresdenis ja Herrenwykis Lübecki lähedal, II maailmasõja ajal viibis ta koos abikaasaga Karpaczis (Krummhübel). Erich von Kügelgen suri 23. juunil 1945. aastal põgenemisteekonnal Tšehhimaal Plzeňi (Pilsen) haiglas. Kibe kokkuvõte: tema elu lõppes samuti nagu see algas: rahutu, ebaturvaline, teel tundmatusse.
näitusele Tartu linnamuuseumis. Foto Kaimar Tauri Tamm
Kunstnikuna jäid Erich von Kügelgeni hiilgeajaks 1910. aastad. Kõige varasemad joonistused Eesti Kunstimuuseumis on dateeritud aastaga 1904, st õpinguteajaga Berliinis ja kõige hilisem üksik guaššvisand 1936. aastaga. Lugedes erinevaid mälestusi ja Erichi kirju, tõuseb taas esile Leo von Kügelgeni tänuväärne töö 1920. aastatel baltisaksa ja eesti kunstnike toetamisel. Kui Erich sai 1931. aastal ajalehe vahendusel teada Leo von Kügelgeni varasest surmast Tallinnas, oli ta väga kurb ning kirjutas: „Leo oli üks minu kõige truumaid sõpru, ta suhtus minusse liigutava armastuse ning andumusega, ehkki mina ei ilmutanud vajalikku mõistmist kõigi tema saatuse pöörete suhtes….Peab ju nõustuma, et Leo oli pigem saamatu (schwerfällig) kui kergemeelne“. Ja kui 1936. aastal uuris Erich oma visandikasti saatuse kohta, mis oli viidud kunstimuuseumisse, siis selgus, et nende omanik tollal oli Leo teine abikaasa Aga (Agnes, sünd krahvitar Stromberg, 1887–1958).⁵
Erich võttis osa kunstinäitustest Berliinis ja Eestis. 1912/1913 talvel esines ta Eestimaa Kirjanduse Ühingu kunstisektsiooni korraldatud väljapanekul Tallinnas Provintsiaalmuuseumis.⁶ 1918. aastal olid Erichi teosed väljas suurel erakogude näitusel Tallinnas kõrvuti oma tuntud sugulaste Gerhardi, Carli, Wilhelmi, Constantini ja Sally von Kügelgeni omadega. Eksponeeriti Erichi õlimaali „Kajakalend”, maale „Surm” ja „Leda” ning lisaks veel vähemalt üheksat visandit, mis kõik kuulusid Leo von Kügelgenile.⁷
Leo von Kügelgen, kellele kriitikuna olid vastumeelt uued modernsed kunstinähtused nagu ekspressionism ja kubism, kirjutas 1924. aastal Erichi kohta: „Tema kompositsioonid püüdlevad juba alates 1903. aastast alates sellele, et ületada oma aja lõhestatust. Monumentaalne ühtsus, monoliitsus lubab vaatajal kujutatud sündmust ja meeleolu nagu ühel hoobil läbi elada….Erich von Kügelgeni teene on näidata otse klassikalistes vormides sugudevahelist üliammendamatut mitmekesisust.”… Maali „Surm ja tüdruk“ tõlgendas selle toonane omanik Leo von Kügelgen: „Surm, kes mantlisse mähituna kummardab üle horisontaalselt väljasirutatud tütarlapse surnukeha, on ise osa surevast sügismaastikust“.⁸
Maal „Odüsseus Kalypso juures” (enne 1914. a, erakogu) kujutab elevandiluu värvi siidja nahaga naisakti, hoidmas enda ligi raskelt harfile toetuvat Odüsseust. Naise puusadel on „Kajakalennu” sarnane punane draperii. Eesti Kunstimuuseumi kogus leidub mitu visandit sellele maalile. Erichi teostes korduvad tihti sümbolistlikud motiivid naist imetlevate (või kartvate) fantastiliste olevustega (pool-loomad, pool-inimesed, konn-faunid jt). Ilmselt oli talle sügavalt lähedane Kirke teema, meeste sigadeks muutmine naise poolt. Vaadeldes (Eesti Kunstimuuseum) joonistust viiuldava tütarlapsega kõrgel kaljul, jääb sümbolistlik tasand teadmata. See avaldub õlimaalil: noore tüdruku jalgade ees istub poiss ja lamab meesakt (loom-kala-inimene), kelle jalgade asemele on tekkinud uimed.
Kunstniku (sunnitud) töömeetod oli pildiideede ja kompositsioonide visandites läbi mängimine, järjest kindlamaks töötamine. Lootuselt kõrvalevisatud eskiisidest leidis ta hiljem uusi ideid. See on ka põhjus, miks Erichi väikesedki visandid mõjuvad tänasele vaatajale sugestiivselt.
Erich oli iseloomult ülitundlik, enesekriitiline ja kinnine. Võiksime tänapäeval ehk kõnelda kalduvusest autismi? Kõige varasema lapsepõlve teadvustamata traumad mõjutavad inimese hilisemat tervist, samas on sageli kasulapse ja -vanemate suhted problemaatilised, hoolimata viimaste headest kavatsustest. Näiteks on otse vastupidise tõlgenduse leidnud Erich von Kügelgeni (daatumita), arvatavalt kasuema kujutav pastellmaal, „Eestimaa sfinks“. Loojangutaeva hämaral taustal kõrgub hiigelsuur, tume, suletud silmadega naine, kelle ees kuuskede vahel seisab väike mehekuju.⁹ Leo von Kügelgen ülistab seda teost: „Johanna von Krause võimsa tumeda sfinksina kodumaiste metsade kohal. Selle lehega on ta [Erich] püstitanud oma kasuemale palju ilusama mälestusmärgi kui oleks olnud tornikõrgune monument.“¹⁰
Noor kasuema Johanna andis endast kõik – ta olevat Erichit armastanud rohkem kui omaenda hiljem sündinud kuut last ning finantseerinud koos abikaasaga Erichi arsti- ja kunstiõpingud. Aga: „Lugedes Erichi enda sõnu oma lapsepõlve kohta Põlula mõisas, avanevad hauad” … „Kasuema kui sünge, ligipääsmatu, mõistatuslik ja tardunud hiiglane, kes istub paremale pildiservale surutud Erichil otseselt turjal”.¹¹ Ta lisab, et märkimisväärselt sellist kriitilist vaateviisi perekonnapärimuses ei esine. H. v. Winkleri käsikirjas on sedalaadi kohad pliiatsiga läbi kriipsutatud.
Erichi visandeid kohutavast õgijast „Sfinks ohvriga” (1908) ja „Monstrumid” (Eesti Kunstimuuseum) on kunstiteadlased seostanud mehe-naise, isegi kasuema ning kasupoja suhtega. Sfinks kui ohtlik naine, jõhker vampiir ja verehimuline koletis oli dekadentsiajastu kunstis üldiselt levinud motiiv.
Erich von Kügelgeni eeskujudena kunstis on esile toodud mitmeid paralleele ja tema loomingu mõjutajaid (Franz von Stuck, Arnold Böcklin, Max Klinger, Sascha Schneider, rühmituse „Mir Iskusstva“ liikmed jt). Ise pidas Erich oluliseks oma varalahkunud sõpra Roland Walterit, kes jättis (vähetuntud) jälje 20. sajandi alguse baltisaksa sümbolistlikku kunsti. Ka teda haarasid (küll juugendlikult õrnades, looklevate piirjoontega vormides) suured teemad: torm, kaduvus, surm, lahingus allajäämine jms.
Kadi Polli ja kaasautorid leiavad Erich von Kügelgeni kunstis ühisjooni Elisàr von Kupfferiga, kelle loomingu näitus toimus 2024. aastal Kumu kunstimuuseumis: „Kügelgen õppis sajandivahetusel samuti Berliini kunstiakadeemias, kuhu teda viis kooliajal alanud sõprus homoseksuaalse sümbolistliku kunstniku Sascha Schneideriga. Nii Elisàr von Kupfferi ja Erich von Kügelgeni isikulood kui ka nende kunstiloomingut läbivad eksistentsiaalsed ja religioossed otsingud pakuvad palju huvitavaid paralleele.”¹² E. von Kupfferi ja E. von Kügelgeni kokkupuutepunkt võib olla aasta 1898, Berliin. Kügelgeni kunstikeel on siiski tunduvalt erinev Kupfferi omast. Meenutame, et alasti ihu kujutasid sümbolismiajastul peaaegu kõik kunstnikud, ka naised. Erichi peateema, mehe-naise suhete – kas antiikmütoloogia kontekstis, vaba fantaasia viljana või realistlikus käsitluses – kõrval leiab tema visandite seas ka piibliteemat (Adam ja Eva, Kristus õnnistamas, Kolm kuningat, Ükssarvik ja Kristus jt, EKM). Erich ei olnud religioonikauge, ehkki tema loomingus pole see tahk esiplaanil nagu E. von Kupfferil uususundi klarismi näol.
Tänapäeval ei ole Erich von Kügelgeni looming tundmatu, seda on paigutatud juugendi, sümbolismi, dekadentsi jm konteksti. Suurele kunstidünastiale aluse pannud kaksikvendade Kügelgenide kolmandas põlvkonnas järeltulijana ei sarnanenud Erich oma eelkäijatega. Teda ei saa nimetada portretistiks, maastikumaalijaks ega kunstielu suureks promootoriks. Pigem oli Erich von Kügelgen kunstnikuna eraklik ja sõltumatu, seejuures väga tundlikult kaasaegne. Arsti läbitungiv pilk ja isiklike elamuste ning valude läbitunnetamine andsid mõjuvaid tulemusi. Tema looming haakus 20. sajandi alguse suure sümbolismilainega, samas rajanes tugeval akadeemilisel koolitusel ja laialdasel eruditsioonil. Kunstniku majanduslik boonus, aga ka isiklik traagika seisnes selles, et paaegu kogu elu tuli tal töötada arstina, saamata loomingule pühenduda.
Anne Untera
kunstiteadlane
Tartu linnamuuseumis ja Mikkeli muuseumis eksponeeritud näituse
„Kügelgenid. Ühe baltisaksa perekonna lugu“ kuraator
Käesoleva teksti koostamisel olen kasutanud järgmisi käsikirju:
1. Theodor Karl Otto Kraus (sünd 10.12.1866 Neugut/ Vecumnieki, surn 27.12.1948 Pattendorf/ Niederbayern). Mälestused. Käsikiri, daatumita, erakogu.
2. Vom Arzte wider Willen von Henry von Winkler aus dem Hause Oehrten in Estland. Erich v. Kügelgen. Briefe an einen Freund 1913–1945. (Vastutahtsi arstist. Henry von Winkler Ulvi mõisast Eestis. Kirjad sõbrale. Wernigerode 1945. Käsikiri (58 lk) sisaldab masinakirjas Erichi, tema abikaasa ja veel mõne isiku kirju koos kommentaaridega.
Tänan suguvõsa liiget Gero Krausi, kes saatis autorile Theodor Krausi mälestuste käsikirja ning jagas suulist infot. Samuti tänan dr Arne Krausi ja Dorothee von Kügelgeni, kes saatis Henry von Winkleri käsikirja.
Kasutatud materjalid:
¹ Allan Liim. Saksa koolidest Tartus 19. sajandil. – Helmut Piirimäe, Claus Sommerhage (koost). Tartu, baltisakslased ja Saksamaa. Tartu Ülikool 1998, lk 154–155, 160.
² Mai Levin. Hääbuv baltisaksa kunst. Teisi kunstnikke sajandi algkümnendeil (viitamata). – Eesti kunsti ajalugu V (1900–1940). Tallinn 2010, lk 73, 643.
³﹐¹⁰ Leo von Kügelgen. Gerhard…. 1924, lk 201.
⁴﹐⁵ Vom Arzte wider Willen von Henry von Winkler aus dem Hause Oehrten in Estland. Erich v. Kügelgen. Briefe an einen Freund 1913–1945. (Vastutahtsi arstist. Henry von Winkler Ulvi mõisast Eestis. Kirjad sõbrale. Wernigerode 1945. Käsikiri (58 lk) sisaldab masinakirjas Erichi, tema abikaasa ja veel mõne isiku kirju koos kommentaaridega.
⁶ Revalsche Zeitung, 7. november 1913.
⁷ Kunsti näituse katalog Tallinna elanikude omandusest. Tallinna kunstiarmastajate selts, 1918. Kat nr 189, 190, 253–260, 290, 291.
⁸ Leo von Kügelgen. Gerhard…. 1924, lk 202.
⁹ Vt Kataloog Die Kügelgens, 2023, lk 87.
¹¹ Dorothee von Kügelgen. – Die Kügelgens, 2023, lk 86, 88.
¹² Andreas Kalkun, Kadi Polli, Hannes Vinnal. Elisarion. Elisàr von Kupffer. Kumu kunstimuuseum 2024, lk 18.
Näitus “Kügelgenid. Ühe baltisaksa perekonna lugu” on Tartu linnamuuseumis avatud kuni 27. aprillini. Näitusega seoses toimuvad temaatilised loengud ja sündmused:
– Anne Untera ettekanne ja kuraatorituur 20. märtsil
– Linnaekskursioon baltisaksa mälupaikadesse 3. aprillil
– Kunstiajaloolase Moonika Teemuse ettekanne 24. aprillil