Eesti rahvusliku lasteaia hällis ja pikaaegses lasteaiahoones, praeguses Laulupeomuuseumis on 17. maist kuni 26. oktoobrini 2024 avatud uus näitus „Lapseks olemise kunst. Lapsepõlv Tartus 1890–1940.” Lapsepõlve muresid ja rõõme ilmestavad üle saja ajaloolise foto, mis aitavad pilku heita toonaste mudilaste elule ja kasvutingimustele. Väljapanek keskendub varasele lapsepõlvele ehk eelkooliealiste mudilaste tegemistele, uurib lapsepõlve erinevaid tahke – perede elutingimusi, suhteid vanematega, kasvatuspõhimõtteid ning mõistagi mudilaste igapäevaelu: mänge ja mänguasju, riietust, vaba aja veetmist jne.
Ei ole täpselt teada, millal fotoaparaat Eestimaale jõudis. Ajaleheteadete järgi toodi esimene dagerrotüüpkaamera Tallinnasse 1840. aastal ja esimese fotoateljee avas neli aastat hiljem Carl Borchardt (1816–1899). Aegapidi hakkas pildistamine levima ka teistes Eesti linnades. Esimesed teated Tartus tegutsevast piltnikust pärinevad 1844. aasta suvest, mil Theodor Gerwien tegi Emajõelinnas fotoportreesid ja grupipilte ning pildistas hooneid, maale ja vaselõikeid. Hiljemalt 1855. aastal alustas Tartus fotografeerimist ülikooli joonistusõpetaja August Matthias Hagen (1794–1878). Samal ajal hakkas Tartus pildistama ka teine kohalik joonistusõpetaja Georg Friedrich Schlater (1804–1870). Nii Hagen kui ka Schlater tegelesid Tartus fotograafiaga pikka aega ning neid võib pidada esimesteks siinseteks paikseteks fotograafideks.
19. sajandil tegutsesid piltnikud suuremates linnades ning nende põhisissetulek tuli portreefotograafiast. Fotojäädvustusi said esialgu enesele lubada üksnes jõukamal järel elavad inimesed – taluperemehed, linnas ettevõtjad, ülikooli õppejõud jne. Fototehnika arenguga piltide valmistamise aeg lühenes ja nende hind muutus soodsamaks, nii tekkis laiemal elanikkonnal võimalus fotograafi külastada. Maainimesed sattusid piltniku juurde tihti suuremate laatade ajal, seal tegutsesid eraldi laadafotograafid. Kuigi nende tase ei olnud päris võrreldav ateljeefotograafide omaga, oli sellise päevapildi tegemine peredele soodsamaks ja kiiremaks lahenduseks. Ateljeefotograaf nägi õige meeleolu ja kompositsiooni loomisega mõistagi rohkem vaeva. Kasutati maalitud taustu, elegantseks nõjatumiseks postamente ning lauakesi pitslinade ja lilledega. Targema mulje loomiseks oli fotograafil kätte anda raamat, tütarlastele lillekimbukesi ja lastele mänguasju.
Piltniku juures käimine ei olnud toona mõistagi naljaasi vaid tähtis sündmus – sellega jäädvustati ennast tuleviku tarvis teadmata ajaks. Pühapäevariietes, tihti pühalikes poosides tehtud jäädvustused raamiti, pandi klaasi alla ja riputati seinale, tavaliselt tagakambrisse kummuti kohale või hoiti neid väärikas nahast või sametiga kaetud kaantega paksudes perekonnaalbumides.
Suur osa 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimeste kümnendite lapsi kujutavatest fotodest on ateljeedes tellimustöödena valminud portree- või perepildid. Paljudel muuseumides ja arhiivides talletatud jäädvustustel on ainuke informatsioon fotograafi nimi ja pildistamise koht esikülje allservas, ateljee tegutsemisaega teades on võimalik määrata ülesvõtte umbkaudne vanus. Kes on inimesed pildil ja millal on foto täpsemalt tehtud, jääb paljudel juhtudel kahjuks teadmata. Küll aga võib teha järelduse, et Tartus tegutsenud fotograafid pildistasid suures osas kohalikest peredest pärit lapsi.
Fotograafia oli 1880. aastateks saavutanud üsna kõrge taseme, ridamisi avasid Tartus ateljee üha uued kutselised piltnikud. Arvukamalt jäädvustusi lastest on tänaseni säilinud siin tegutsenud Carl Schultzi (1831–1884) ja tema poja Arthur Schultzi (1862–1921), Theodor Johni (?–1894) ja Heinrich Riedeli (1870–1932) päevapilditöökodadest. Heinrich Riedeli fotokogu Tartu Linnamuuseumis sisaldab mitmeid fotosid tema enda lastest, Bobist ja Ernast. Kogule lisab väärtust asjaolu, et lisaks ateljees tehtud “klantspiltidele” leidub mõningaid ülesvõtteid vabas õhus aega veetvatest lastest.
Üks vähestest teadaolevatest 19. sajandi Tartus tegutsenud naisfotograafidest oli Olga Dietze (abielludes Hecht), kellelt on säilinud ligi paarsada pildistust tema lähedastest ning Tartu ja selle ümbruse eluolust. Dietze pildistused pärinevad valdavalt aastatest 1886–1896, kuid tegevust jätkas ta ka hiljem. Teadaolevalt oli Dietze harrastusfotograaf, kes ei tegelenud piltide müügiga. Tema pildistused mõjuvad moodsatena, olles vähem poseeritud kui enamikel kaasaegsetel elukutseliste piltnikel. Seejuures oli ta esimene, kes jäädvustas kohalikku talurahvast mitte üksnes fotoateljees, vaid ka maakohtades. Võluvad on ka Dietze maastikuvaated, reisifotod ja pildistused perekondlikest sündmustest.
19. sajandi lõpukümnenditel kogus tellimustööna ateljeedes valminud portreefotograafia kõrval populaarsust raamatukauplustes fotograafiliste linnavaadete müümine. Kohalike kuulsuste (Tartu ülikooli professorite ja eradotsentide, gümnaasiumiõpetajate, pastorite ja arstide) ja Vene keisripere portreefotode kõrval sai soetada ka piltpostkaarte linna tähtsamatest ehitistest ning kaunimatest vaadetest. Tartu ajaloolise linnapildi jäädvustustel võib vahel kohata ka inimfiguure, vahel harva on pildile jäänud ka lapsi. Võib-olla ei pildistanud fotograaf neid meelega, vaid nad jäid jõe- ja tänavavaadetele poolkogemata, kuna just nendes kohtades veetis tollane noorsugu suure osa oma vabast ajast.
Et väljaspool ateljeesid tehtud fotojäädvustusi laste elu-olust leidub vähe, seda väärtuslikumaks võib pidada Eesti Rahva Muuseumis talletatavat Johannes Pääsukese (1892–1917) enam kui 400 ülesvõtet 1914. aasta Tartust. Emajõelinnas sündinud ja kasvanud Pääsuke jäi ka edaspidi “nabanööri” pidi siinsete agulitega seotuks: klassikaliste linnavaadete ja prominentide portreedele eelistas ta ilustamata olusid ning lihtinimeste jäädvustamist. Kuigi Eesti Rahva Muuseumi jaoks tehtud fotode eesmärgiks oli seatud eelkõige arhitektuursete detailide dokumentaalne jäädvustamine ning linnaliku keskkonna üksikasjalik ülesvõtmine, on Pääsukese ülesvõtted ühed ehedamad Tartu puidust eeslinnades elanud laste elu-olu kujutised möödunud sajandi algusest. Kaadrid Supilinna ja Ülejõe piirkonna hoovidest jutustavad sellest, et fotograafile meeldis jäädvustada inimesi nende loomulikus olekus ja keskkonnas. Pääsukese-aegse kaamera ülesseadmine ning ettevalmistamine võttis aega vähemalt veerand tundi. Selle aja jooksul jõudsid kuuridest ning hoovinurkadest tulla lapsed ja täiskasvanud, vaadata otse kaamerasse kui imeeluka silma, ennast mitte eriti sättida, vaid pigem rangelt kontrollida. Kaamera ette sattunud mudilasi ei ajanud fotograaf ilmselt mitte eemale, vaid jättis otse kaamerasse vaatava poisikese kaadri esiserva ning väikese tüdruku trepi kõrvale pildi südamikku.
Erinevate fototarvete ja kemikaalide odavnemine ning lihtsustused aparatuurides põhjustasid 20. sajandi alguses fotograafiaharrastuse laienemise ka elanikkonna hulgas. Järgnevatel aastatel ilmusid linnades müügile fotoaparaadid ja -tarvikud, fotoateljeedes hakati pakkuma piltide ilmutamise teenust. Kuigi ateljeedes käidi perepilte ja lastefotosid tegemas ka edaspidi, tekkis 20. sajandi esimestel kümnenditel rohkem võimalusi pildistada mudilasi ka kodustes tingimustes, olemata seejuures väljaõppinud päevapiltnik. Pildistamine muutus järjest igapäevasemaks ning fotodel kajastub rohkem perede ning laste igapäevaelu ja toimetused.
Kasutatud kirjandus:
Sven Lepa. „Esimesed paiksed fotograafid Tartus (1855–1870).”
Eero Epner. „Tegime kino kui ka teisi pilta.” Eesti Ekspress, 26.05.2003
Tõnis Liibek. “Naised fotokaameraga.”
Piret Õunapuu. „101 Eesti vana aja asja.” Tallinn, 2015
Teksti autor on Kristiina Tael-Annuk
Laulupeomuuseumi kuraator