Mansardkorrusega maja Riia tänavale laskis Oskar Luts (1887–1953) oma perele ehitada 1936. aastal (arhitekt Arnold Matteus) ja siin elas ta viimased 17 eluaastat. 1964. aastal avati kirjaniku kodus majamuuseum.
Ringkäik majas
Trepikojas ulatub läbi kahe korruse raamatukapp, milles on vaid majaperemehe looming. Kirjanik jõudis oma viljaka kirjandusliku tegevuse aastail luua romaane, jutustusi, näidendeid, memuaare ja följetone. Trükis on ilmunud 69 teost, neist enamik korduvalt.
Maja keskpunkt on aiapoolne Oskar Lutsu töö- ja magamistuba. Askeetlikult lihtne: voodi, laud tema kirjutustarvetega, raamatud ja kaminal näitekirjanik August Kitzbergi büst. Punases köites Cervantese saksakeelne „Don Quijote” riiulil ja Gogoli venekeelne „Kogutud teosed” töölaual olid tema lemmikud, mis aitasid teda üle „suurte ja väikeste vete”. Äratundmisrõõmu pakuvad tegelased „Kevadest” ja teistest Paunvere lugudest. Vastasseinas kutsuvad mängima suured nukud Nuki, Mõhk, Tölpa, vanaeit, Iti ja Kusti. Põrandamängus ümber punase maakera ühinevad kõik need tegelased.
Taas allkorrusele jõudes siseneme kirjaniku külalistetuppa. Siin tervitasid autorit 7. jaanuaril 1937 tema 50. sünnipäeva puhul kolleegid ja sõbrad. Unikaalsed kardinapuud, 19. sajandi lõpu mööbligarnituur, raamatukapp, klaver, toruga grammofon, raadio, ilmajaam ja maalid loovad hubase paiga vestlusteks, kirjaniku hääle kuulamiseks või vaikseks süvenemiseks raamatusse.
Kirjanik Tartus
Oskar Luts elas Tartus, „kellahelina, tuulesellide ja vaiksete nurgakeste” linnas üle neljakümne aasta – nii õpingute ajal reaalkoolis ja ülikoolis kui ka töötades apteegis. Esimeste teostega, jutustusega „Kevade” ja näidendiga „Kapsapea”, algas 1912. aastal Lutsu tähelend.
1918. aastal sai Tartu kodulinnaks ka tema perele. Luts elas üheaegselt legendiga endast. 1930. aastaiks kuulus ta mõistesse Tartu sama kindlalt kui Emajõgi, Toomemägi või Kivisild. Tollane Tartu kesklinna ja aguli miljöö oli talle detailideni tuttav ja sealt leidis ta prototüübid oma kirevasse tegelaste galeriisse. Tema parimad sõbradki olid tartlased.
Lutsu kirjanduskööki paotavad ust tema olemuse kaks poolust – kurvameelsus ja nali. Tema elu ja kujutluslikku põimiv esituslaad oli omas ajas uuenduslik. Tema pajatajahing, melanhoolne elutunne ja soe huumor, teoste ilmekad karakterid ja rahvalik keel on olnud mõistetavad nii suurtele kui väikestele.