Tartu Linnaajaloo Muuseumide 41. linnaajaloo päev pealkirjaga “Kuidas sünnib (hea) linnaruum” toimub 27. oktoobril algusega 10.30 Tartu linnamuuseumis (Narva mnt 23).
Tartu linnaajaloo päev keskendub linnaruumile ja otsib vastuseid küsimustele, milline on hea linnaruum ja kuidas see sünnib. Missugused olid otsustusprotsessid linnaruumi arengu üle ajaloos ja mis on tänaseks muutunud võrreldes varasemaga? Kuidas teha nii, et kõigil oleks linnas hea elada ja liikuda?
Iga linn on erinev ja eriline, pole kahte ühesugust linna. Iga linna kujunemist on suunanud konkreetsed olud. Siiski saab välja tuua erinevatele ajastutele iseloomulikke suundumusi, olgu selleks siis linnade kindlustamine keskajal, kunagiste muldkindlustuste kohale rohealade rajamine uusajal või tänapäevale omane valglinnastumine ja autostumine.
Arutelud linnaruumi arendamise üle on tänapäeval ühed ägedamad. Kuidas jõuda parimate otsusteni olukorras, kui osapoolte huvid põrkuvad? Millised argumendid on esmatähtsad ning kuidas käituda siis, kui hulk linlasi leiab, et nende mured on jäänud tähelepanuta?
Päevakava
10.30–11.00 Tervituskohv
11.00–11.15 Tervitussõnad, ettekandepäeva sissejuhatus
11.15–11.45 Arvi Haak, Tartu Linnajaloo Muuseumid. Korrastatus ja muutused keskaegse Tartu linnaruumis.
Keskaegne müüriga ümbritsetud linn oli tänapäeva mõistes tiheasustusala – nii seostuvad linnaruumiga kitsad tänavad ja hoovid, haljastuse ülim nappus ja tänavaid tihedalt palistavad hooned. Linnaplaani vaadates jääb esmalt silma linnakindlustuste, tänavate, kirikute ja turuplatsi asukoht. Keskaegne Tartu on enamasti liigitatud korrapärase põhiplaaniga linnade hulka, kuid varaseim säilinud linnaplaan 1640. aastatest näitab, et plaanipärase tänavatevõrgukõrval mahub linnaruumi ka seda, mida kuidagi ei saa pidada joonlaua või sirkliga maha märgituks.
Neid tegureid, mis mõjutasid algsete plaanide elluviimist, võib loetleda omajagu. Tavaliselt on enam tähelepanu pööratud loodusoludele, Tartu puhul siis Toomemäe reljeefile, Emajõele ja võimalikele sillakohtadele, samuti kaugliiklusteedele, mis samuti mõjutasid kujuneva linna ruumiplaani.
Küsimuse kõrval, millisel määral saame keskaegse Tartu puhul rääkida plaanipärasest rajamisest ja mil määral isetekkelisest, pööran ettekandes tähelepanu ka sellele, kuidas keskaja jooksul linnaruumi kasutus on muutunud. Kirikaedade ja turuplatsi laienemine, pinnase tõstmine ja tänavate sillutamine on mõned märgid sellest, kuidas olemasolevat ruumi kujunenud vajadustega kohandati.
11.45–12.15 Ragnar Nurk, Tallinna Ülikool. Kiratsev kindluslinn: Tartu kindlustamisest ja planeerimisest 17.–18. sajandil.
Eesti ala suurematest linnadest kannatas Tartu varauusaegsete sõdade ja tulekahjude tagajärjel tõenäoliselt enim. Tartu poliitilise ja majandusliku allakäigu ulatus võrreldes linna varasema positsiooniga oli väga dramaatiline. See ei jätnud mõistagi mõjutamata ka linna välist ilmet: ülalinn oli hävinud, palju oli tühje krunte ja varemeis hooneid ning uut arhitektuuri kohtas vähe (ehkki päriselt see ei puudunud). Samas püsis linn tagasilöökidest hoolimata üsnagi rahvarohkena ja oma asendi tõttu riigivõimudele sõjaliselt ja administratiivselt vajalikuna. Olulise osa Rootsi ja Vene võimude ettevõtmistest Tartus moodustasid kindlustustööd, mille aina korduvaks saatuseks oli jääda pooleli (seda nii ressursipuuduse kui ka üldise strateegilise olukorra muutumise tõttu), ehkki nende tööde aluseks olnud ideed olid kohati üsna kõrgetasemelised. Kuigi südalinna tänavate muutmine sirgemaks oli kõne all juba Rootsi ajal, sai see teoks alles Vene tsaaririigi perioodil pärast 1775. aasta tulekahju. Toomelinna uuesti üles ehitamise kavatsus ei täitunud seevastu kunagi: sealne militaarmaastik sai aluseks hoopis ülikoolilinnakule.
12.15–12.45 Anu Ormisson-Lahe, Tartu Ülikool. Karjamaast kampuseks. Ülikooli roll Tartu linnaruumi kujunemisel 19. sajandi alguses.
Ülikooli taasavamisel sai asutamise statuuti kirja § 5: kõik ülikooli hooned peavad kerkima linna kaunistamiseks ning selle territooriumi ilusamaks ja kasulikumaks muutmiseks. Tsaari ukaasiga ülikoolile antud Toomemägi andis erakordse võimaluse planeerida ülikool südalinna. Toomemäe planeerimine ülikoolilinnakuks ja pargiks kestis üle 20 aasta, mille vältel kujunes Tartule uus kese.
Toomemäel linna ehitusregulatsioonid ei kehtinud. Ülikooli arhitekt Johann Wilhelm Krause oli ühelt poolt vaba looja, teisalt sisaldas lähteülesanne keerulisi hooneid, veidrat kunstmaastikku ning tihti põrkus ta kolleegide arvamuste ja ülikooli vajadustega. Ka Toomemägi muundus pargiks vaevaliselt. Tegu on esimese linnapargiga, mille funktsioonist toonane linnarahvas, kes oli harjunud seal kruusa kaevandama või loomi karjatama, esiti hästi aru ei saanud.
Teisalt on ülikooliansamblit uurides kummitama jäänud see osa, mida ei ehitatud või mille asukoht oli pikemalt diskuteeritav. Ehk kuidas oleks Tartu linnaruum kujunenud, kui ülikooli peahoone oleks ehitatud hoopis nn esplanaadile, tulevase SÜKU asukohta? Kui kaupmees Brock poleks püssirohukeldri ees sigu karjatanud, kas siis oleks sinna kerkinud hoopis kauni hammaskarniisi ja kupliga maneežihoone? Või kui Tartu oleks jõudnud linnaujulani juba 1820. aastaks? Või hoopis Emajõe Holmile oleks ehitatud massiivne kuppelkirik? Üks on kindel, Tartu taastulek ülikoolilinnade hulka 19. sajandi alguses muutis nii linnaruumi kui linnaruumist mõtlemist.
12.45–13.15 Enriko Talvistu, kunstiajaloolane. Kõige jõulisem generaalplaneeringute ajastu Tartu kujunemisel.
Tartu üldplaneeringute ehk generaalprojektide koostamine algab pooleldi sõjas purustatud linnas 1948. aastal. Esialgu piirdub see rohkem purustatud kesklinnaga ning nähakse ette hulga esindushooneid administratsiooni, kino-hotelli ja kaubanduskeskuse tarbeks ümber keskse paraadväljaku. Samuti Teaduste Akadeemia ja selle instituutide ning ühendatud muuseumite hoone. Lisaks linnaelanikele vajasid kortereid ka nõukogude sõjalennuvälja ohvitserid. Tegelikult oli suurim eesmärk lahendada elamispindade kriis ning paljud ühiskondlikud hooned jäävad esialgu paberile. Erandiks on ehk Lenini väljaku ansambel Kaitseliidu, toonase Põllumajanduse Akadeemia majaga (arh Raul-Levroit Kivi) ning teater Vanemuine.
Esimene uuema ajastu generaalplaan pandi kokku aastatel 1964–1965 (arh Feliks Berends). Planeeringuid koostas nõukogude aja lõpuni projekteerimisinstituut Eesti Projekt ja selle Tartu osakond. Kesklinna kerkisid tühjade kvartalite kohale arvukad “hruštšovkad”. 1970. aastal koostati kesklinna planeerimiskava (R.-L. Kivi) ning seda osaliselt aluseks võttes 1974. aastal uus generaalplaan (arh Malle Meelak). Uue elamuehituskombinaadi valmimisega alustati 1971. aastal Tartu Annelinna hoonestamist. Seda soodustas praeguseks lammutatud keskkatlamaja valmimine Turu tänaval.
Õnneks pole realiseerunud Eesti Projektis valminud suurejoonelised utoopilised plaanid vanade puitlinnaosade nagu Karlova, Supilinn või osaliselt Veeriku lammutamiseks ja uushoonestamiseks. Hullemad olid radikaalsed plaanid uute transpordiskeemide kavandamiseks, mis lõppesid nõukogude aja lõpu viimastel aastatel. Mõningaid väiksemaid planeeringuid tehti veel 1980ndail All-Karlova, Veeriku tagaosa ja Füüsika Instituudi linnaosa tarvis.
Vanalinna 1973. aastal kehtestatud kaitsetsooni tarvis valmis 1976–1980 regenereerimisprojekt (R.-L. Kivi), millest õnneks kõik ei ole realiseerunud. 1990ndail alanud üldplaneeringute protsess on olnud vähem ettekirjutusi tegev ja generaalplaneeringute ajastu on kadunud aegade hämarusse.
13.15–14.30 Lõunapaus
Kell 14.30–15.00 Tõnis Arjus, ruumiloome ekspert. Tartu ruumi kujunemisest endise linnaarhitekti silme läbi.
Ettekandja vaatab tagasi enda 11-aastasele linnaarhitekti karjäärile nii isiklikust perspektiivist kui ka selle läbi kuidas on ajas muutunud avalik diskussioon linnaruumi ümber. Kronoloogiline sissevaade aitab korraga näha kui aeglased on linnaruumi puudutavad protsessid ja teisest küljest avastada tagasivaate peeglist kui palju on selle ajaga muutunud.
15.00–15.30 Toomas Muru, Eesti Maaülikool. Rohealad ja nende funktsioonid tiheasulates.
Rohealad linnades ja teistes tiheasulates on tänapäeval üha rohkem väärtustatud erinevatel põhjustel. Sageli aga käsitletakse rohealadena vaid ajaloolisi ning uuemaid parke, skvääre ja teisi avalikke haljasalasid ning nende kultuurilis-sotsiaalseid ning ökoloogilisi funktsioone. Linnaruum on aga tegelikkuses hoopis rohelisem ja mitmekesisem kui vaid avalike rohealade põhjal hinnata võiks. Ettekandes kirjeldatakse, millised rohealad moodustavad tiheasula rohealade kogumi ehk haljastu ja mis erinevaid funktsioone rohealadel on meie igapäevases elukeskkonnas.
15.30–16.00 Kerli Irbo, Kristin Leis, MTÜ Ruumiharidus, Arhitektuurikool.
Mis on Arhitektuurikool ja miks on Arhitektuurikool/ruumiharidus üldse vajalik? Tutvustame MTÜ Ruumihariduse erinevaid suundasid ruumihariduse edendamisel. Lisaks regulaarsetele huvihariduse tundidele viime läbi erinevaid töötubasid, pakume lastele ja noortele onnilaagri võimalust ning osaleme erinevates koostöö projektides koolide, muuseumite, festivalide ja noortekeskustega. Ettekandes tutvustame mõningaid meeldejäävamaid koostööprojekte viimastest aastatest.
16.00–16.30 Jaanika Tammaru, teater Must Kast. “LÄBI LINNA: mis jääb linna, kui lavastus sealt läbi käib?”
LÄBI LINNA on nelja-aastane teatriprojekt, mis toimub igal aastal uues linnaosas. Kogume materjali, tatsame tänavail ning inspireerume linnaosast endast, sealsete elanike lugudest, et mänguliselt ja visuaalfüüsiliselt (taas)tutvustada ja tähistada seda linnaosa. 2023. aasta lõpus, kus tegemised on lõpusirgel ning oleme kolanud Karlovas, seigelnud Supilinnas ja ületanud Ülejõe, tahan tutvustada eredamaid hetki ja avastusi, kuidas lavastus linnaga suhestudes seda kuidagigi muutis.
LÄBI LINNA on ametlik osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist. Jaanika Tammaru on LÄBI LINNA ideeline eestvedaja ja lavastaja.
Lähem info:
Marge Rennit, Tartu Linnaajaloo Muuseumide arendusjuht, linnajaloopäeva korraldaja
marge.rennit@muuseum.tartu.ee
+ 372 525 6411