Juuniküüditamisest möödub tänavu 85 aastat. Selle meenutuseks saab KGB kongide muuseumis vaadata Lätist pärit näitust „Siberi lapsed“, mis jutustab Siberisse küüditatud Läti laste lugusid. Rändnäituse koostas Läti Siberi Laste fond, mille eesmärk on säilitada 1941. ja 1949. aasta küüditamisega seotud infot, koguda ja levitada teavet kommunistliku terrori ohvrite kohta. Näitus on inglise keeles.
14. juunil 1941. aastal küüditati 15 425 Läti elanikku – lätlasi, juute, venelasi ja poolakaid, sealhulgas enam kui 3750 alla 16-aastast last. Mehed eraldati perekondadest ja saadeti Gulagi laagritesse, kus isad ja vennad surid nälga ja haigustesse. Naised ja lapsed saadeti enamasti Krasnojarski ja Tomski rajooni küladesse. Küüditamise esimene periood oli nende jaoks eriti kohutav. Teine maailmasõda jätkus ning paljud naised ja lapsed surid raske töö ja haiguste tagajärjel.
Jenissei jõe alamjooksul asub koht nimega Agapitova, mida tuntakse kui „surmasaart“, sest 1942. aasta sügisel saadeti sinna kaldale 700 inimest. 1943. aasta kevadeks oli neist elus vaid 70.
Tänu Nõukogude Läti Haridusministeeriumi lastekoduosakonna töötajate pühendumusele ja pingutustele toodi 1946. ja 1947. aastal Lätti tagasi üle 1000 lapse, kes olid 14. juunil 1941 küüditatud. Enamik neist olid lapsed, kes olid kaotanud ühe või mõlemad vanemad. Nad saadeti sugulaste kodudesse või lastekodudesse. Paraku ei lõpetanud see nende piinu. Paljud saadeti küüditamise järgnevates etappides tagasi Siberisse ja need, kes ellu jäid, said Lätti naasta alles 1950. aastate keskel. 1941. aasta küüditatute lapsi ja lapselapsi võib Siberis leida ka tänapäeval.
Krasnojarski, Tomski, Jenisseiski ja teistesse piirkondadesse saadetud lapsed on nüüdseks eakad inimesed, sageli puudega. Neilt ei võetud ära ainult nende kodumaad ja sugulasi. Nõukogude Liidu venestamispoliitika röövis neilt ka keele – paljud ei räägi enam üldse läti keelt. Tänapäeval eraldab neid kodumaast piir, mida pole kerge ületada.
Siberi Laste fondist
Siberi Laste Fond korraldab igal aastal ekspeditsioone Siberisse, otsib seal küüditamisohvrite matmispaiku ja paigaldab mälestustahvleid. Nad on läbinud tuhandeid kilomeetreid ja intervjueerinud rohkem kui 900 inimest, avaldanud selle aja kohta 4 raamatut ja teinud 22 dokumentaalfilmi. Küüditatud käivad koolitundides rääkimas oma Siberi-aegsetest lapsepõlvekogemustest. Ühing korraldab igal aastal konverentse, kontserte ja näitusi.
„Iga Siberi-reisi järel Lätti naastes olime täis muljeid selle maa looduslikust ilust. Tõime kaasa videosalvestisi ja intervjuusid, kuid alati ka sügavalt isiklikke emotsioone. Tundsime kurbust ja lõputut süütunnet. Need, kes tagasi tulid, olid õnnelikud, et naasid kodumaale, kuid üksinduse, kannatuste, nälja ja lähedaste kaotuse eest ei saa hüvitist. Sellel on olnud tagajärjed paljudele põlvkondadele. Iga lugu pakub tõendeid ja mälestusi vendadest ja õdedest, kes jäid igaveseks külmunud Siberi tühermaale,“ kirjutatakse fondi kodulehel.
Sõsarnäitus Eesti Rahva Muuseumis
Siberi laste sõsarnäitust „Siberi kasetohukirjad“ Lätist Tukumsi muuseumist saab vaadata Eesti Rahva Muuseumis. Kasetohukirjade autorid on GULAGi sunnitöölaagrite vangid ja nende perekonnaliikmed, kes küüditati 14. juunil 1941 ja 25. märtsil 1949 Nõukogude okupatsiooni all olevast Lätist ilma kohtuotsuseta Nõukogude Liidu kaugetesse piirkondadesse. Kuna muud materjali, mille peale kirjutada, vangilaagrites ja väljasaatmiskohtades sageli polnud, olid kasetohukirjad ainus viis hoida sidet lähedastega kodumaal ja mujal Venemaal asuvates väljasaatmiskohtades.