Tartu Linnaajaloo Muuseumide kogude väärtuslikumaid ja isenäolisemaid osi on pallaslase Hilda Kamdroni (1901–1972) looming. 27. juunist 22. septembrini avaneb võimalus näha üht fragmenti sellest 19. sajandi linnakodaniku muuseumis, Jaani tänav 16.
Kunstnik on valuliselt kaasa elanud oma kodulinna Tartu saatusele, jäädvustades eri linnaosi mõlemal pool Emajõge, eriti varemeid kohe Teise ilmasõja ajal ja järel. Aga ta on kaardistanud Tartut ka hiljem, 1960. aastail uusehitusi kõrvu lammutustöödega. Hilda Kamdroni akvarelles ja joonistusis saavad kokku missioonitunne ja loominguline eneseväljendus. Mõned linna ilmestavad maamärgid, nagu näiteks Kivisild, on tähelepanu keskpunktis. Hilda Kamdron ise on võrrelnud sõjapurustusis Tartut Pompejiga.
Seoses Maarja kiriku taastamisega küpses mõte tuua Hilda Kamdroni kogust esile just selle kirikuga seotud aines. Kiriku varemed ja ümbruskond, Vanemuise teatrist ja Pallase kunstikoolist Gustav Adolfi kujuni ülikooli peahoone taga. Näitusevalik hõlmab pliiatsijoonistusi ja akvarelle aastaist 1941–1965.
Maarja kirik, Tartu esimene eestlaste endi rajatud kirikuhoone, sai valmis 1841. aasta lõpuks ja õnnistati sisse 1842. aasta alguses. 1869. aastal sai sellest laulupeokirik, kus toimus I üldlaulupeo ühendkoori esimene kokkulaulmine ja peaproov. Kiriku tornist kuulutati laulupidu pasunamänguga avatuks. Kirjanik Ain Kaalep on nimetanud Maarja kirikut eesti rahvuse sünnikohaks. 12. juulil 1941 pommitasid Vene väed Tartut, hävis mitusada hoonet, sh Maarja kirik. Sellest aastast aga täiendab ja tasakaalustab kiriku torn taas Tartu linna panoraami.
Mõne akvarelli sisse on Hilda Kamdron kirjutanud lause „Olgu neetud sõda”. Ta ei lase meil unustada, kombates värvivalikus ja kujundiloomes justkui korra ja kaose piire ning leides mõjuva kunstilise lahenduse. Ta ei lase unustada seda, milline kultuuriväärtuste hävitamine toimub praegu iga päev Ukrainas.
Hilda Kamdron tuli Pallase kunstikooli 1922. aastal Pärnu maakonnavalitsuse stipendiumiga ja õppis esimese hooga 1930. aastani. Pöördus kooli tagasi ilmselt 1938. aastal ja lõpetas Tartu Riikliku Kunstiinstituudi graafikuna 1946. aastal. Tema olulisemate õppejõudude seas olid Rudolf Paris, Ado Vabbe ja Aleksander Vardi. 1946. aastal võeti Hilda Kamdron Eesti NSV Kunstnike Liitu ja visati säält jäädavalt välja Eestimaa Kommunistliku Partei VIII pleenumi otsuse põhjal. Oma elu kahel viimasel aastakümnel elas Hilda Kamdron Tartus erakliku ja tunnustamatuna, näljas ja vaesuses. Tema loominguline üksijäetus oli täielik. Kamdroni näitustel esinemine jäi harvaks ja ta suruti isetegevuslaste väljapanekuile. Seda hämmastavam on usk, mis laskis Kamdronil ilma ainsa arvestatava toeta teoks teha, mida ta just õigeks pidas.
Hilda Kamdroni väljapanek on viies Pallase väikeste suvenäituste sarjas 19. sajandi linnakodaniku muuseumis ning jätkab Kunstiühingu Pallas ja Tartu Linnaajaloo Muuseumide tõhusat koostööd, mis sai alguse 2001. aastal.
2007. aastal korraldas Kunstiühing Pallas Tartu Linnamuuseumis Hilda Kamdroni näituse „Siiski vaba”, mis keskendus kunstniku ainulaadsetele assamblaažidele, mahulistele maalidele, ning hõlmas nii muuseumide kui ka erakogusid.
Enn Lillemets
näituse koostaja