Füüsikalise keemia üks rajajaid Wilhelm Ostwald (1853-1932) on Tartu ja Tartu ülikooli jaoks eriti tähelepanuväärne mees, sest ta on seni ainuke Tartu ülikoolist sirgunud nobelist. Teda on Tartus mälestatud mitmel moel: ülikooli peahoone Jakobi tänava poolsel küljel on temale pühendatud bareljeef ja Maarjamõisa linnaosas on tema nimeline tänav, mille ääres asuvad iseenesest mõistetavalt Tartu ülikooli Physicum ja Chemicum.
Wilhelm Ostwald sündis Riias baltisaksa perekonda. Tema isa oli püttsepp. Tartu ülikooli tuli ta õppima 1872. aastal. Siin sai ta sai kandidaadikraadi (1875), magistrikraadi (1876) ja doktorikraadi (1878). Tartust lahkus ta 1881. aastal. Järgneva postituse eesmärk pole rõhutada Ostwaldi mitmekülgset panust teadusesse, vaid kirjeldada noore tudengi saabumist talvisesse Tartusse ning sukeldumist õllevinesesse korporandiellu. Ostwaldi enda arvates logeles ta ülikooli kuuest semestrist kolm esimest maha ning alles viimasel kolmel võttis õppimise tõsisemalt ette.
Alustuseks läheme tagasi 1872. aasta külma jaanuarikuusse ja kirjeldame Ostwaldi teekonda Riiast Tartusse tema enda sõnadega. Riias kogunes nn „Fuchspodrjed” ehk ühine tulevaste tudengite reis. Oma mälestusteraamatus „Elujooned” meenutab Ostwald: „Nii sõitsin ma 1872. aasta jaanuaris 18 ja 1/2 aasta vanusena koos rühma teiste Riia abiturientidega rebasevanema juhtimisel ära Tartusse. Raudteeühendust sinna polnud; reisiti postihobustega, väga lihtsates lahtistes, õlekubudega hädapäraselt kaitstuna külma eest, mida tõrjuti seestpoolt tugevate alkoholiannustega. Iga 20 versta (või kilomeetri) järel oli postijaam, kus regesid, hobuseid ja kutsareid vahetati. Hea reeteega vältas reis umbes 30 tundi; halbade teeolude korral võidi aga juba kuni kolmeks päevaks teele jääda. Juba reis andis mulle täpse ettekujutuse üliõpilaselust, mis mind ees ootas. See käis ülekaalukalt alkoholi tähe all. End purju juua ei olnud mingi häbiasi, vaid täiesti normaalne, peaaegu et kohustus. Rebasevanem andis meile eeskuju ja muulade kari (muul oldi lõpueksamite ja immatrikuleerimise vahelisel ajal) püüdis temaga sammu pidada. Tundide kaupa lamas üks või teine teadvusetult rees kohvrite vahel ja võis imeks panna, et ei tulnud ette tõsisemaid õnnetusjuhtumeid. Tugev keha kaitses mind mingil määral mürgituse eest, nii et ma jäin täie mõistuse juurde.”
Edasine Tartu ja siinse tudengieluga tutvumine jätkus mõnes mõttes sarnaselt pika reesõiduga Tartusse. Oma esimest tudengipidu kirjeldas Ostwald järgnevalt: „Kuna oli range reegel, et baarid suletakse õhtul kell 10.00, oli korporatsiooni liikmetel kombeks jätkata joomist rebaste korterites ja see kohustus langes minu ja Meyer õlgadele isegi esimesel õhtul kuigi me polnud veel isegi liikmed. Korporatsiooni liikmeid oli palju ja nad olid hoos, sest nad tähistasid ühe oma liikme edukalt sooritatud eksamit. Suurte silmadega vahtisin meeletut joomist, pidutsemist ja liigset tarbitud õlle kogust. Umbes 3:00 öösel uinus joobes võõrustaja või „väsis” nagu nad akadeemilises slängis ütlesid. Korporatsiooni liikmed viskasid ta minu voodisse ja läksid lihtsalt minema. Ootamatu külaline oksendas äkki kogu põranda täis, jättes maha suure õllelombi. Kuna väljas oli temperatuur -20, sain lõhnast vabanemiseks akna lahti hoida vaid lühikese aja. Suutsin vaevalt magada tugitoolil. Ärkasin koos esimese päikesevalgusega koos oma purjus külalisega, keda mulle esimesel õhtul isegi ei tutvustatud. Nägin teda ainult ärkamas ja teadmatuses, et kus ta on. Siis sülitas ta oksesele põrandale, võttis mantli ja lahkus midagi ütlemata. Hiljem said meist head sõbrad.”
Mõne päeva pärast sai lihtsat päritolu riialasest Wilhelm Ostwaldist korporatsiooni Fraternitas Rigensis liige. Ostwaldi enda sõnul oli ainsaks vastuvõtu eeltingimusteks „kristlane ning immatrikuleeritud” olemine: „Linna esimeste perekondade, valitseva linnapea, raehärrasuguvõsade ja provintsikiriku kõrgemate aukandjate pojad istusid siin samas õllelauas koos kaupmeeste, käsitööliste ja teiste nimetute inimeste poegadega, ilma et nende soodsam päritolu oleks neid eelisolukorda seadnud. Siin tögati halastamatult linna ühe kõige esimese nime kandjat, sest ta oli konvendis kõnet pidades äkki mõttelõnga kaotanud ja häbistatult maha istuma pidanud, seal andis väikese viinakaupmehe poeg tooni ümberolijate hulgas, kellest ta teravmeelsuse ja tahtejõu poolest üle oli.”
Oma esimeste ülikooliaastate suhtumise võttis Ostwald ise kokku öeldes: “(Korporandielule) tuli end pühendada jäägitult ning loengute külastamist kui kahjulikku kõrvalekaldumist sellest pigem vältida”. Muretu tudengielu lõppes siis, kui Ostwald sai võimaluse töötada ülikooli keemialaboris – tema enda sõnul “teaduse paradiisis”. Nii hakkas Ostwald tasapisi korporatsiooni üritustel aina vähem osalema ja buršielu kammitsatest vabanenuna tegi ta kõrge lennuga akadeemilist karjääri, mis päädis Nobeli preemia võitmisega 1909. aastal katalüüsi teooria loomise eest.
Allikad:
Wilhelm Ostwald, „Elujooned. (katkendeid autobiograafiast, tõlkinud Sirje Laud). Mälestusi Tartu Ülikoolist (17.–19. sajand)”, Eesti Raamat, Tallinn, 1986
Toomas Jüriado, „Lätimaa mees, kelle kuulsus kuldab Tartu ülikooli. Wilhelm Ostwald – 150”, Horisont nr. 5, 2003
Jürgen Koppe konverentsiettekanne „Wilhelm Ostwald Wirken und Bedeutung für die Gründung und Entwicklung der MOL Katalysatortechnik”, 13.05.2020 (http://maritech.org/wp-content/uploads/2020/09/MerWaterDaysOSTWALD__006_.pdf )
Ervīns Jākobsons, “Dzimuši Latvijā. Zinātne – Ostvalds, Valdens, Canders”, 2018 (https://www.laikmetazimes.lv/2018/04/23/dzimusi-latvija-zinatne-%E2%80%93-ostvalds-valdens-canders/ )
Reet Bender, „Tartu baltisaksa tudengimälestustes. Koht ja inimesed”, Keel ja kirjandus nr 3, 2014
EAA.402.3.2101a.1 (https://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=6135&_xr=63ad9481a0792 )
Teksti autor on Ants Siim, Tartu linnamuuseumi haridusprogrammide kuraator.