Tähistasime Oskar Lutsu 138. sünniaastapäeva vestevõistlusega. Nüüd on parimaid autasustatud ning võimalik tutvuda võistluse võidutöödega.
1. vanuserühm: kooliõpilased
Milleks meile küll raamat?
Milleks meile raamatud,
kui sotsiaalmeedia meilt võtnud vaeva?
Kõik huvitav sul kätte toimetatud.
mõtlemisega oma aju ära enam piina, selles väga kaeva.
Sõnakasutus, lauseehitus sul kiita pole?
Raamatu võiks kätte võtta,
aga AI-ga on lihtsam, eks ole?
Ei kohustuseta sa raamaturiiuli poole enam tõtta.
Kujutlusvõime, keskendumine ja õigekeel kadumas on vaikselt.
Mis küll teha? Ehk aidata saab internet?
On üks lahendus, mis kõlada võib üsna õudselt,
kuid kardan, et siin just mängu tuleb raamat.
Emili Teesalu, 14a
Türi Põhikool
Tõeline sõprus
21. sajand, digiajastu. Viimasel ajal olen ühe klassiõega rohkem suhtlema hakanud, leidnud ühise keele või midagi. Sõpruse märgiks otsustan ta külla kutsuda, sest ilmad muutuvad petlikumaks, mistõttu on väljas olla üpriski vastik, peaaegu et võimatu.
“Issand jumal, millega sina veel tegeled?” küsib oletatav sõbranna minu käest, kui olen toa tutvustamisega jõudnud tähtsaima ehitiseni – raamaturiiulini. Täiendan sealset kogu tihti, mistõttu on teoste rohkus märkimisväärne. Isegi tulevased säästud kavatsen füüsilisele meediale kulutada.
“Uhke, eks?” kostan vastu, suutmata alla suruda oma naerusuist nägu, mis ulatub arvatavasti kõrvuni, kaugemalegi veel. Minu joovastavat õnne võib tunda kilomeetrite kaugusele.
“No ma ei tea, kellele neid raamatuid nüüd vaja on… nii palju ja nii, tänapäeval on ju kõik internetis olemas,” kostab potentsiaalne sõbranna kahtlusenoodiga, lisades juurde “raharaisk ka”. Oma peas mõtlen: “Mis mõttes? Kuidas ta küll julgeb?” Siiski… ema on alati öelnud, et iga tüli tuleb enne südaööd ära lahendada, mistõttu proovin ääri-veeri alustada: “Raamatud on ju nii kaunid, nende aroom on joovastav. Meeldiv on neid koguda!”
“Jah, aga internet! Meil on absoluutselt kõik internetis olemas! Hoiab ruumi ka kokku; pealegi on su tuba imepisike!” lausub klassiõde kõrgendatud häälega.
Tunnen, et mind on reedetud. Raamatud on üks osa minu isiksusest, kui nüüd omavahel öelda. Neelatan valjult, surun ego alla ning kostan selle peale natuke nipsakalt: “Digitaalsus pole reaalsus ju, kui nüüd p ä r i s täpselt mõtlema hakata.”
Klassiõe nägu tõmbub vastuse peale krimpsu nagu salatilehed minu köögivalamu peal. Natukese aja pärast ühmab ta midagi mokaotsast, ma ei kuulnud. Ausalt öeldes ei huvita ka. Pealegi oli õhk toas läinud läppama, kuigi mõlemad aknad olid tuulutusrežiimil. Võisin piinlikkust õhust kõigi viie meelega tunda. Suus oli rauamaik ning neelatada oli raske. Olin nördinud ja polnud tuju kellegagi suhelda. Sõbranna lahkus.
2,5 päeva hiljem, koolis. Nende 60 tunni jooksul olen mõtlema hakanud, et võib-olla oli sõbrannal õigus. Eks digimaailm vist olegi paratamatu reaalsus ning mina olen vaid narr, kes üritab traditsiooniliselt, vanaviisi, harjumustega jätkata. Olen kõigest 17, mitte mingi maailmaparandaja. Mis ma küll endast arvasin? Miks enda õlgadele nii palju kohustusi ja pinget panen? Miks ma otsekui tuuleveskitega võitlen?
Koolis olles saan aru, et klassiõega suhtlemine on käest ära läinud, me pole sõnagi vahetanud. Heidab mulle vahetevahel klassiruumi teisest otsast veidraid pilke. Tundub, et sepitseb midagi – võib-olla olen lihtsalt paranoiline… Lasen sel olla. Mind ei huvita.
Nädalad hiljem scrollin TikTokis nagu ikka tänapäeva noorele kohane. Olen natuke kurb, et sõprusega nii läks. Väga metsa.
TikTokis olen scrollinud juba nii kaua, et ajataju on käest läinud. Terve minu käitumine on monotoonne ning videod iseenesest ei huvitagi, aga midagi paremat ju samuti teha! Scrollin edasi, lastes eelnevad mõtted kõrvust mööda. Järsku tuleb ette üks tuttav nägu – minu klassiõde! Tema käes on… hunnik raamatuid. “#Booktoker,” loen mõtlikult video kirjeldusest. Panen telefonil volüümi kõvemaks, et kuulda, millest videos juttu on. Kuulen, kuidas ta innustab raamatuid lugema ning ütleb: “Digitaalsus pole reaalsus, kallid inimesed, varuge füüsilisi asju ka, näiteks raamatuid!”
Järsku kaob tintmust tormipilv pea kohalt ning kurvad mõtted haihtuvad. Naeratan siiralt riiulis olevatele isenditele ja ohkan kergendunult.
Kerteli-Kretebel Reiksar
Milleks sulle need raamatud?
Elasid kord kaks sõpra. Üks sõber oli taibukas, teine aga ohmu. Seepärast hüütigi neid Taibuks ja Ohmuks. Sõbrad elasid paksus metsas, suure õõnsa puu sees. Taibu luges päevad läbi ainult raamatuid, kuid Ohmu töllerdas niisama ringi.
Ükspäev hakkas aga Ohmul kõht korisema. See korises lausa nii hullusti, et hirmutas kõik metsas elavad linnud ja loomad tuhande kilomeetri kaugusele. Taibu arvas, et peaks minema süüa otsima, et Ohmu kõhukorinat veidigi leevendada. Nii võtsidki sõbrad nõuks minna seenele. Oli sombune ja tibutas õrna seenevihma.
Kui nad olid vaid veidi aega metsas jalutanud, leidsid sõbrad hiiglasliku rohelise punaste täppidega seene.
Ohmu oli seenest vaimustatud: „Ooh, mõelda vaid! Me saame sellest tohutu koguse seenesousti!”
Taibu oli aga ettevaatlik: „See seen näeb pisut kahtlane välja, mul on kodus palju raamatuid seente kohta, võib olla peaksime enne korjamist sealt järele vaatama!”
„Tühja sellest! Milleks sulle need raamatud, need võiks kõik lõkkesse visata! See seen pole isegi ussitanud,” ütles Ohmu ning kaks sõpra võtsid seene kaasa.
Kodus keetis Ohmu seenest suure pajatäie seenesousti. Samal ajal uuris Taibu enda raamatuid seentest. Ta sai teada, et sellised seened on mürgised ning neid ei tohiks mingil juhul süüa. Ohmu, kes oli selle ajaga roa valmis saanud, kutsus Taibu sousti mekkima. Taibu rääkis Ohmule, et seen on mürgine ning seda ei tohi süüa, kuid Ohmu oli selle aja jooksul juba kausitäie sousti sisse ahminud.
„Mis sa plärad! Kõlbab süüa küll, proovi sina ka!” vastas Ohmu.
Kui Ohmu oli supi söömise arvukate röhitsuste ja matsutamise saatel lõpetanud, tundis ta järsku suurt tungi oksendada. Ta jooksis õue.
Kui Ohmu tagasi tuli, ütles ta: „Sai vist liiga palju söödud! Ühegi hea asjaga ei tasu liialdada!” Ohmu oligi paar paar päeva haige ning vaakus lausa elu ja surma vahel. Taibu uuris oma raamatutest, kuidas toime tulla seenemürgitusega ning ravis Ohmu terveks.
Kui Ohmu lõpuks tervenes, siis pidas Taibu temaga tõsise vestluse: ,,Tundmatuid seeni ei tohi süüa! See võib olla eluohtlik! Peaksid samuti hakkama raamatuid lugema, et edaspidi ohtlikest asjadest hoiduda!”
Ohmu aga arvas, et tema suudab siiski elus palju paremini ilma raamatuteta hakkama saada: ,,See polnud mingi mürgitus! Päikesepiste oli see, vot mis see oli! Kui jälle seenele lähen, panen kindlasti suurema kübara pähe!” teatas ta kindlalt.
Edasi elasid mõlemad nagu vanasti: Taibu luges palju raamatuid, jõudis elus kaugele, kolis õõnsast puust välja ja asutas firma, mis müüb raamatuid pealkirjaga: „Kuidas hoiduda mürgistusest”. Ohmust pole enam midagi kuulda olnud. Kui sõbrad veel surnud pole, siis elab Taibu endiselt heal järjel ja Ohmu keedab tundmatutest seentest seenesousti edasi.
Paul Laaring
Nooremas eas täiskasvanud (kuni 45a)
Milleks sulle need raamatud?
Teadsin seda vanameest juba ammu. Elasime lähestikku, kuid polnud veel kordagi vestelnud. Taadike kandis aastaajast hoolimata ühte ja sama vanamoelist kaabut, mida möödunud aegade härrasmehe kombel head päeva soovides kergitas. Vahel nägin teda maja kõrval roosipeenra juures askeldamas, teinekord kuulsin, kuidas ta puukuuris tegutsedes viisijuppi vilistas. Paistis, et teda, nagu ka mind, huvitasid raamatud. Aeg-ajalt kohtusime vanakraami kaupluste üksinduses seisvate raamaturiiulite juures ja vaatasime vaikides pakutavaid teoseid. Talle näisid huvi pakkuvat eelkõige vanemad köited, mina aga otsisin asendust oma lapsepõlvekoju jäänud sõpradele. Vanahärral oli omapärane komme mõnda raamatut kohelda: ta võttis selle kätte, vaatles hoolega ja seejärel nuusutas.
Ühel pärastlõunal nägin teda ebatavaliselt heas tujus koju pöördumas. Viibutades käes pruuni paberisse mähitud pakki, naeratas ta kõikidele vastutulijatele ja ukse juures lõi koguni laulu lahti. Keldrikorrusel elutsev koeraomanikust mutike ei jõudnud ära imestada, kuidas “nii vara ja nii palju” mõni purjakil saab olla. Küllap leidub neid, kes võivad oma eksimatult terava pilgu üle uhkust tunda, kuid mitte meie hea emand – peagi pärast seda, kui viimane oli läinud, ilmus taat taas hoovile, sama kaine nagu alati. Astus mulle ligi ja päris kohmetult, kas sooviksin näha tema raamatute kogu. Võtsin rõõmuga kutse vastu.
Vanakese kodu oli avar ja valgusküllane. Kõikjal, kuhu pilk langes, lebasid raamatud. Seal, hoole ja armastusega kogutud aarete keskel, jutustas ta mulle oma loo.
Tema isakodus leidus rohkesti mitmesugust kirjandust. Vanemad veetsid palju aega lugedes ja samamoodi ka poiss, niipea kui tähed selgeks sai. Ent siis, ühel kurval päeval, pidid nad oma kodu hülgama. Läksid, nagu teisedki, pakku vaenuväe eest. Raamatud – samuti kõik muu – jäid maha. Aasta pärast nende maja enam polnud. Ema sikutas rusudest välja põlengulõhnalise raamatu ja sõnas õnnetukest pojale ulatades väriseval häälel: “Raamatud on truud sõbrad. Nad lohutavad ja rõõmustavad, annavad nõu. Hoia neid!”
Aastaid hiljem, noore mehena, kohtas ta oma tulevast naist. Elu armastust, nagu taat kerge muigega lisas. Noorpaar seadis ennast sisse samasse korterisse. Noorik askeldas ringi – sättis ennast, ehtis kodu – tema käis tööl. Ajapikku tekkis majja üha rohkem asju, nende seas mitmeid raamatuid. Kuidas aga juhtus, et ühel päeval naisele pähe lõi teda nendest võõrutama hakata, on selgusetu. Kõnesse hakkas aina enam lisanduma lause: “Milleks sulle need raamatud?”. Järjest sigines tülisid, naist häiris lugemine, justkui oleks tegemist rivaaliga. Ühel õhtul koju tulles avastas mees, et kõik ta raamatud olid läinud – kes teab, millises prügikastis maandunud. Naine aga kordas ühtviisi…milleks sulle need raamatud…
Elu läks edasi, üsna tavalise abielurahva kombel. Tülis nad polnud, kuid sõbrad ka mitte. Raamatuid aga hakkas ta soetama ja lugema salaja. Meisterdas koju uue mööbli ning ehitas sisse panipaigad, kuhu peitis oma kalli vara. Naine samas täitis kodu üha uute esemetega, talle kallite nipsasjakestega.
Kibedaim kõigest oli rusudest leitud raamatu kaotus, kuid täna – milline imeline päev! – leidis ta selle vanavarapoest. Tundis ära lõhna järgi…
Pisut vaikides jätkas taat:
“Memmeke on nüüd juba mitu aastat hooldekodus, ei liigu ega räägi enam. Arstid ütlevad, et mõistus on selge, saab kõigest aru. Käin teda seal külastamas.“
Vanahärra vaatas mõtlikul pilgul aknast välja:
“Võtan alati mõne raamatu kaasa ja loen talle ette.”
Maarika Korotkova
Vanaema raamaturiit
Margus paneb võtmed esikus kapinurgale ja vaatab tühjaks jäänud korteris ringi. Ei, tühi ta siiski pole; vanaema viidi küll eila sealtsamast põrandalt ära hooldushaiglasse, aga kõik muu jäi paigale – näljaselt näuguv kolmevärviline kass, toatuhvlid ja raamatud. Maailmatu hulk raamatuid. Virnade viisi, veergude ja tulpade kaupa ühetaolisi kolletunud, kokkupressitud köiteid. Riiulid vonklevad läbi käänulise, kitsa korteri nagu paberist lohemaod, lõuad laiali.
Väikeses toas pole üht seina raamatute tagant lausa näha, riiulitki ei paista enam – vahest pole seda kunagi olnudki? Vast olid vanaema-vanaisa omal ajal põrandalt ladumisega pihta hakanud ja lae all lõpetanud? Riita, nagu suvilas puid – vahele mõni toigas toeks ja riiulit polnudki tarvis, mis ta tühja peale naelu-kruve raisata?!
Ja miks ka mitte? – eks raamatutest sein on etem kui paljas tapeet. Ikkagi interaktiivne.
Huupi tõmbab Margus riiulist – tjah, riiul ta just pole – see tähendab, ta tõmbab seinast ühe raamatu ja lööb selle lahti. Millegipärast teeb kass, kes senini rahulolevalt tema jalgade juures istus, sedamaid sääred ja Margus jõuab vaid poolenisti seda pentsikut käitumist imeks panna kui juba sajab kogu krempel talle robinal kaela, antoloogia entsüklopeedia, biograafia bibliograafia ja leksikon luulekogu järel, kõik ühtviisi teravad ja märki tabavad, jättes igaüks oma jälje – kes näole, kes kätele, jalgadele…
Ägisedes lebab ta raamatumäe all ja kadestab kassi tarkust, kes nüüd teadja näoga ukselävel käppa lakub. Omaenda käppa virna reisikirjade alt välja sikutades nendib Margus, et midagi teeb kangesti haiget – vahest nikastas sõrme ära..? Ta ajab end kätt kinni hoides jalule, laup valust kipras, ja kirub oma rumalust – kae lolli, ise veel insener! – ent jääb siis ainiti jõllitama.
Seina ääres põrandal, ümberringi üksainus tohuvabohu, ilutsevad tõepoolest kenad kuivad kasehalud, koor ülespidi. Vanaisa õpetas ikka, et nii jääb puu riidas kuivaks, meenub Margusele, ja ta muudkui vahib ja kujutleb kuidas vanaema-vanaisa, ise veel noorepoolsed, tulevad mullastes tööpükstes ja auklike puhvaikadega maakonnabussilt, kaasas koorem kasehalge. Halud on seljakotis ja kandekotis ja matkakotis ja vanaema käekotis ka. Kaenla all on samuti mõlemal oma puuhalg ja isegi lastele on kummalegi jagunud roikake, millega nad õnnelikult bussipeatuse taga mudas sorgivad.
Mis te neist puiest linna tarite? küsiks bussijuht.
Jah, sedasama tahaks kadunud vanaisalt nüüd küsida ka Margus, nii nagu ta seal oma haige käega keset raamatuvaringut seisab. Milleks need puud? Milleks need raamatud? Milleks kõik need moosid keldris, mida keegi ei söö, kõik serviisid, tikutopsid, lõngakerad ja triigitud marlilapid kappides, mida keegi kunagi ei ava?
Aga kuna küsida pole kelleltki peale kassi ja tema ei mõista kõnelda, hakkab Margus raamatuid ühe käega riita tagasi laduma. Seljad väljapoole, nagu vanaema õpetas.
Mari-Ann Kass
VAIMUTOIT
Me kodus raamatuid on mitusada
ja see on kahtlemata väga ilus hulk.
Neid loen ja vaatan, tolmu nendelt pühin,
kuid ruumi napib – täis teoseid iga nurk.
See põhjustab aktiivseid diskussioone,
miks vabad kohad virnasid kõik täis.
Mu pere pakub välja visioone,
kuis elu mugavam, kui raamatud on läind.
Aeg-ajalt kodus on ka kuulda torinat
et ära kulutasin viimse söögiraha
ja taluma peab kõhukorinat
kui emal jälle raamatuid on vaja.
Neid kuulatagi ma ei kavatse,
nad armsad on, kuid mina olen boss.
Ei raamatuta kodutunnet ole
ja silmaringi väärtuseks vaid kross.
Nii leppima mu armas pere peab,
et ei saa me raamatuteta.
Ja kui raha enam kuidagi ei jagu,
siis tuleb lihtsalt vähem sööma hakata.
Sirli Vahtre
Küpsemas eas täiskasvanud (alates 46a)
***
“Varastatud!” Kerli, raamatukoguhoidja Anne abiline, oli nõutu.
“Jah, neidki kuute pole keegi laenutanud,” teatas tädi Anne arvuti tagant.
Kerli ei mõistnud, kuidas raamatud kaovad, kui keegi neid ei laenuta.
“Varas tuleb kätte saada!”
Anne vangutas pead. “Ilmselt keegi hajameelne. Reedel kaotsi läinud raamatud olid täna hommikul ukse taga. Koristaja leidis.”
Kell helises ja Kerli lippas tundi.
Mirko tundi ei läinud. Ta redutas oma peidikus, taskus telefon ja Juubelisai. 45 minutit ilma igava matemaatikata! End sisse seades jäi poisile midagi ette. Raamat “Arvumaagia”! Mirkot häiris, et salakoht polegi enam tema. Ta tahtis raamatu peidikust välja puksida, aga käed tegid muud. Ta asus hoopis selle lehti sirvima. Nii haaras raamat poisi enda haardesse ning Mirko unustas saia ja
TikToki täiesti.
Kerli plaanis raamatute kadumise enda teada jätta, aga nähes vahetunnis Pauli, rääkis ta kõik ära.
“Ma ei tea naljalt kedagi, kes enam lugemisega tegeleb. Algklasside juntsud ehk. Aga äkki sa ise korraldasidki selle ja kujutled vaid kõike ette?”, arvas Paul.
“Mina ise ja kujutlen ette? Sa oled täiega üks lollpea! Ja inkas ma sulle ette ei ütle!”
Kerli tõusis ja kõndis minema.
Paul oli segaduses, ei saa ta Kerlist aru. Seina ääres istus poiss, paks raamat põlvedel. Tabanud Pauli pilgu, pani poiss raamatu kinni. Siis märkas Paul tüdrukut, kes midagi oma koti varjust piidles. Kindlasti telefonis. Mia! hüüdis üks õpetaja. Tüdruk läks ning näitas koti ja taskud ette. Tal polnud telefoni. Paul tõusis, alles nüüd märkasta, et Mia kotist oli raamat välja kukkunud. Paul mõtles viivu ja võttis selle kaasa.
“Oi, kui pahasti… Täna on mitu õpetajat tõbised! Pean isegi tunde andma. Sekretäril on printer tuksis. Keegi näppab raamatuid. Kes sind asendaks?…”
Õppealajuhataja vajus raamatukogu sofale ning kuulas, mis haigel õpetajal öelda on. “Direktor? Ja kes siis kooli juhib?”
Telefonikõne läbi, korjas õppealajuhataja kokku printerist tulnud lehed. Siis kirjutas ta kalendrisse esmaspäevase päeva juurde: Hullumaja.
Direktor mõtiskles. Palve anda ajalootunde ähvardas rikkuda tema plaani. Ta tahtis ukse lukustada ja lihtsalt magada. Nüüd jäi see ära. Ta haaras õpiku ja avas selle. Sõjakollete kujunemine 1930. aastail. Direktor sulges õpiku. Sõjast ei taha ta rääkida. Direktor viibis just loomingulises kriisis. Ta luuletas vahel, ent nüüd polnud ta seda juba kaua teinud. Kui kahurid kõnelevad, siis muusad vaikivad,
nii see on. Ta pistis müntoni põske. Direktor avas sahtli, et mingidki mõtted paberile panna. Paberi asemel jäi aga näppu raamat “Põnev ajalugu”. Seda sirvides tabas direktorit selgus: tunni teema on siin!
Õpetaja käsu peale joosta üks ring veel, ei teinud Aron väljagi.
“Tunni ajal telefonis ei ole,” teatas õpetaja.
“Ah, ära…” pomises Aron.
“Su tunnist osavõtt on 2.”
“Ei koti,” viskas Aron ja laskis lendu ropu sõna.
“Märkuse saad ka!”
“Mine….!” Aron lõpetas veel ühe roppusega ja tegi minekut. Pesema ta ei läinud. Aga kaenlaalused tõmbas deodorandiga kokku. Siis ei tule vene keele õps mitte lähedalegi. Kellegi raamat minu taskus? Aronile meenus kellegi öeldu, et rahvas algab raamatust. “Ropp poiss on popp poiss?” Norm pealkiri. Aron keeras lehte.
Uks avanes, tulijad olid kaheksandikud, Paul nende seas.
“Aron ja loeb!” pilkas üks.
“Loen, jah!” kostis Aron.
“Kas kohustuslik?”
“Ei, keelatud,” pani Aron teisel suu kinni.
Paul leidis Kerli raamatukogust.
“Vabandust…” Paul punastas.
“Unustatud,” kohmas Kerli.
Paul tõmbas taskust raamatu.
“Inetu pardipoeg”, veeris Kerli. “Huvitav maitse sul.”
“Mia kaotas selle. Äkki vaatad, laenutas ta selle või…?”
“… varastas!” lõpetas Kerli.
Hetkega oli ta arvuti juures.
“Pole laenutanud!”
“Su jutt raamatute kadumisest on õige,” nõustus Paul.
“Miks Mia seda raamatut luges? Luges, aga laenutada ei julgenud,” arutles Kerli.
Paul ei mõistnud, kuidas Kerli nii rumal on.
“Mia arvab, et on kole, aga selles loos saab pardipojast luik!”
“Iga kadunud raamat otsib õiget lugejat!” sosistas Kerli.
Paul lisas:
“Ja lugejad miskipärast häbenevad oma raamatut laenutada ja viivad selle salaja välja.”
Ta rääkis seigast poiste riietusruumis.
“Uurin ka Aroni laenutusi!”
Kerli plaan jäi soiku, laenutajaid oli palju, ta pidi tädi Annele appi minema.
Tund juba käis, kui Kerli vabanes. Kiirustades klassimärkas ta õppealajuhatajat ja sekretäri. Kerli tõmbus nurga taha.
“…lähen tundi asendama,” rääkis õppealajuhataja. “Istun ja tahan päeviku avada, kui näen: päevik polegi päevik! Olin kaasa haaranud kellegi raamatu “Läbipõlemine”! Ütle, mis mul viga on?”
Kerli õnneks võtsid mõlemad suuna kooli kohviku poole.
Oli õuetund. Paul oli pinali klassi unustanud ja läks seda tooma. Äkki nägi ta tädi Annet, kes astus just välja tema klassist! Tädi Anne oli kuidagi kohmetunud, aga sõnas siis: “Olgu, tulge pärast Kerliga, räägin kõik…”
Nad istusid laua ümber, millel troonis kommivaagen.
“Sind me küll ei kahtlustanud!” Kerli oli tädi Anne ülestunnistusest rabatud. ”Arvan ka, et kõiki ei saa lugema sundida, vahel on vaja leida lihtsalt õige hetk ja õige raamat,” oli Paul Anne selgitustega päri.
“Ja ehk vajasin minagi ühte väikest seiklust,” naeris tädi Anne. “Mis teha, kui mägi ei tule Muhamedi juurde, läheb Muhamed mäe juurde. No võtke kommi, ega need siin niisama ilu pärast pole!”
Ari Lanto
Jänn, nuri ja hülg
„Kas õhtul loed mulle raamatut ette?“ küsis Miili isalt.
„Täna ei saa kahjuks, pean pikalt arvuti taga töötama.“
Tüdruk jäi mõttesse. „Kuidas sa arvuti taga tööd teed? Tagant pole ju midagi näha. Ole ikka ees.“
„Ees…“ naeratas isa. „Muidugi, istun arvuti ees. Aga praegu lähen viskan pikali – ehk saan sõba silmale.
„Mis on sõba?“
„Ee… Midagi rätiku või salli taolist.“
„Miks sa rätiku silmale paned?“
„Ei panegi, nii lihtsalt öeldi vanasti magama jäämise kohta. Ja ma ei teagi, miks. Ega seda enam väga kasutatagi, ainult käputäis inimesi veel räägib nii.“
„Kui palju on käputäis?“
„Oeh, väga raske öelda, see on suhteline. Igatahes vähem kui trobikond, terve pinu või lausa plejaad. Aga kas need on kõik on suurem kui lõviosa, ei oska ma öelda.“
„Ja lõviga ei ole lõviosal midagi pistmist?“
„Ei.“
„Vabandust, kui ma liiga tüütu olen,“ taipas Miili oma liigset pärimist, aga tuli kohe uuele mõttele: „Häh, oota, „tüütu“ on ju sama lõpuga mis „nurjatu“.“
„Väga õige tähelepanek. Lõunaeesti murdes see muide tähendabki, et pole tüüd. „Tüü“ on seal nimelt „töö“ ja „töötu“ ongi „tüütu“.“ Nüüd hakkas isa ise arutlema: „Siis on ju veel sellised sõnad, nagu „päratu“, „hunnitu“, „tohutu“, „üüratu“… Hmm – pära, hunn, toht, üür…“
„Ja vallatu!“ lisas Miili. „Huvitav – kui vallavanem on vallatu, kas tal siis tegelikult valda ei olegi? Nagu portfellita minister.“
„Ma ei oskagi vastata, jään jänni,“ tunnistas isa.
„Kuhu sa jääd? Mis see jänn on?“
„Eh, jänni pole olemas.“
„Ma ei saa aru – kuidas sa sinna siis jääda saad?“ jäi Miili nüüd omakorda jänni.
„Nüüd ma ei oska kohe midagi vastata,“ naeris isa.
„Aga mis on nuri ja kas sellesse mahub palju?“ päris Miili edasi.
„Hmm, ma ei ole kuulnud sellist sõna,“ oli isa nõutu.
„Aga sa ütlesid eile, et toit läks nurja. Kui see läks nurja sisse, kas seda saab sealt kätte ka?“
„Vaat ei teagi,“ muigas isa.
„Nii et meil ei ole nurja?“
„Ma arvan, et mitte.“
„Siis ei ole Matil ka, sest õpetaja ütles, et ta on nurjatu jõmpsikas.“
Isa mõtles ja vastas: „Sina ei ole kindlasti nurjatu, ma meisterdan sulle nurja, mõtlen ise välja.“
„Tee siis hülg ka,“ palus Miili.
„Misasi, milleks?“
„No muidu ma olen ju hüljatu ka,“ pilgutas tüdruk isale silma.
„Tead, lähme kohe koos kuuri ja meisterdame sulle need nurja ja hülja. Võtan varnast jope, pane ka riidesse.“
„Mis on varn?“ tahtis Miili teada.
„See on nagi,“ vastas isa.
„Kas seesama, kus vanaisa hambad ripuvad?“
Isa ei mõistnud: “Mis hambad?“
„Kui ta ära suri, siis sa ju ütlesid, et taadu riputas hambad varna.“
„Aa, see tähendab, et heitis hinge.“
„Kas vanaisa oli sportlane?“
„Mis sportlane?“
„Noh, nagu kettaheitja – kui hinge heitis, oli ta hingeheitja.“
„Nii lihtsalt öeldakse suremise kohta. See on piltlik ütlemine. Ja hammaste varna riputamine tähendab ilmselt seda, et kui inimene ei ela, siis ta ka ei söö ja järelikult pole hambaid vaja. Ega ta päriselt neid nagisse riputa. Öeldakse veel: viskas lusika nurka, pani kõrvad pea alla, viskas sussid püsti.“
„Nii et meeleheide pole ka spordiala?“ oli Miili üllatunud.
„Jah, olen selles täiesti veendunud,“ vastas isa.
„Veendunud?“ kergitas Miili kulmu. „Kas see on kuidagi veega seotud?“
„Ei, see on sama mis kindel.“
„Aga kui lennukiga Hiiumaalt tulime, siis lennuk maandus. Kui lennuk vette kukuks, siis see ju veenduks…“
„Tead, Miili, loe parem ise täna õhtul raamatut – oskad ju juba küll. Mida rohkem loed, seda paremini saad aru ka sõnade tähendusest.“
KÄO JAAN
Meil üks raamat juba on
– Ütle üks ilus raamatu nimi, lunib Kiir Tõnissonilt.
– Mistarvis sul seda vaja on?, küsib too vastu, endal suu pekki täis ja lõug rasvane.
– Me tegime kodus remonti ja papa ostis uue mööbli ja mamma arvas, et mõni raamat peaks toas ikka ka olema, ega me mõned matsid ole.
– Noh kui nii, siis peaks see ikka mõni eesti raamat olema. Näiteks „Tasuja“ või „Mahtra sõda“, või …
– Ei, ei, ei, mitte eesti oma, mitte eesti oma. Eestlane on matsirahvas. Raamat peab ikka kultuurrahva oma olema. Siis kõik näevad, et siin majas elavad haritud ja kultuursed inimesed.
– Kuidas sa Kiir küll nii loll oled. Eesti raamatu aastast oled midagi kuulnud?
Kiir rehmab Tõnissoni poole käega ja jookseb kodu poole kõndivale Tootsile järele..
– Kuule Toots, ütle mulle üks ilus raamatu nimi.
– Ma võin sulle öelda küll, aga mis ma vastu saan?
– No kui on ikka väga ilus nimi, siis me kutsume su soolaleivale kah.
– Ah soolaleivale. Ei noh, sinna ma tulen küll. Aga kas seal peale soola ja leiva midagi muud ka süüa antakse? Eh-eh-hee!
– Kesse siis külalistele soola süüa annab. Ikka sülti ja vorsti ja..
– Kas rosinasaia ka antakse?
– Ikka antakse.
– Ütle neile siis, et …
– Aga sina ütle enne see raamatu nimi.
– No neid ilusaid nimesid on palju, muutub Toots salapäraseks. Peab siis väikese pausi ja
sosistab: – Nahksuka jutud.
– Mis nahksukad? Meil küll mamma koob meie sukad lambavillast.
– Loll. Need on indiaanlased, Hirvetapja ja Suur Madu ja Kentuki Lõvi, vaprad sõjamehed.
– Ei-ei, ei kõlba. Mis kultuuri neil indiaanlastel on? Ei oska nad lugeda ega kirjutada,
jooksevad ainult oma tomahookidega ringi ja tapavad inimesi.
– Aga mistarvis sul neid raamatuid üldse vaja on?
– Noh, et sobiks meie uue mööbliga.
–No siis pole sul ju nime vaja, vaid õiget värvi. Pane Piibel riiulisse, see on must ja sobib kõigega.
– Kas see on ikka kultuurne? Piibel on ju igas kodus olemas.
– Aga kui ta teie kodus uhkes üksinduses riiulil seisab, siis näevad külalised kohe, et siin majas elavad kultuursed inimesed, oskavad lugeda ja puha ning hoiavad oma raamatut aukohal.
– Ole sa tänatud, Joosep. See on sul hea mõte ja hoiab raha ka kokku. Piibel on meil juba ammust ajast olemas, pole enam vaja ühtki muud raamatut juurde osta, kui sul üks juba on.
Ja nüüd lidub Jorh kuuehõlmade laperdades kodu poole, ise aeg-ajalt õhates: – Piibel!
Piibel!
Leelo Kivirand, 70a