Tähistasime Oskar Lutsu 137. sünniaastapäeva vestevõistlusega „Mis vaevab sinu südant?”. Nüüd on parimaid autasustatud ning võimalik tutvuda võistluse võidutöödega
Võistlusele saabunud töid hindas asjatundjatest koosnev žürii: Krista Sukk, Palamuse muuseumi teadur; Luule Ahu, Tartu Oskar Lutsu nimelise linnaraamatukogu Tammelinna harukogu juhataja; Meeli Väljaots, Oskar Lutsu majamuuseumi kuraator.
Õpilased
Varvaste tüli
Elas kord üks poiss, kellel olid isemoodi varbad. Tema vasaku jala varvastel oli komme kogu aeg tülitseda. Parema jala varbad aga ei tülitsenud. Nemad olid sõbralikud. Poiss ise ei teadnud, et tema vasaku jala varbad tülitsevad. Ühel päeval juhtus aga ime. Nimelt kolis vasaku jala väike varvas parema jala suure varba juurde. Väike varvas selgitas, et teda oli hakatud kohutavalt kiusama. Suur varvas ütles: “Sa oled liiga väike, et varvas olla! Oled igavene väeti ja armetu!” Teised varbad kiitsid teda takka. Seda kuuldes väike varvas solvuski. Parema jala varbad olid ka kurvad, et vasaku jala väikest varvast sedasi kiusati. Nad lubasid vasakul väikesel varbal enda juurde jääda. Samal õhtul sattus aga varvaste omanik oma varbaid üle lugema. Ta teadis, et mõlemal jalal peab olema viis varvast. Niisiis ta hakkas lugema: “Üks, kaks, kolm, neli…” Ja teisel jalal: “Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus!!!”
Poiss sai kohe aru, et midagi on valesti. Ta kutsus ema. Ema ei saanud ka aru, kuidas see saab võimalik olla. Ta helistas arstile ja sai poisile järgmiseks päevaks aja. Kõik varbad kuulsid seda, et nad peavad arsti juurde minema. See aga hirmutas neid. Väike varvas kolis kohe oma koha peale vasakule jalale tagasi. Kui poiss arsti juurde läks, said nad arsti käest noomida. Arst ütles, et sedasi pole viisakas ilmaasjata vastuvõtu aega kinni hoida.
Poiss ja ta ema läksid koju. Nad lugesid kohe kõik poisi varbad üle. Ja tõepoolest oligi kõik nii nagu peab. Ema ega poiss ei saanudki teada, kuidas see kõik juhtus.
Thorolf Ollema, 12a
Uuemõisa Lasteaed-Algkool
Lumi
November – lumi tuli maha,
meelest läks kõik paha.
,,Kui tore! Jõulud saabusid vara,
ei enam päikest ega sooja ma taha!’’
Detsember – jõulud on käes!
Kui ainult see lumi maha ka jääks!
,,Oi, ei! Vaikselt kadumas on lumi,
kas valged jõulud vaid unistus oli?’’
Jaanuar – lumised jõulud möödas,
Kui ainult see lumi maha ka jääks!
,,Sätendav lumi ilus küll on,
aga nina otsast külmuda võib mul!’’
Veebruar – lumest kõigil on kõrini,
kas veel jaksu jätkub sulani?
,,Tahan päikest, tahan sooja!
Kas võiks keegi mind siit ära viia?!’’
Märts – maas on üks vesine jama,
seda enam kannatada ei jaksa, ei taha.
,,Seda vastikut plöga ei taha me,
parem juba lumi tagasi tooge!’’
Aprill – lumi taas on maas…
Või ehk ikka päiksesoe on tagasi? Oh ei, lumi siiski maas on taas.
,,Lumi, lörts, vihm siis jälle päike? Mis jama see on!?
Kevadet meil hädasti on tagasi vaja!’’
Mai – soe päike end taas näitab,
loodus roheluses hoogsalt tärkab.
,,Armas kevad, lõpuks tagasi oled,
läbi sai see talv nõnda vastik, kole.’’
Juuni, juuli, august – päike särab, on väga palav.
Jahutust soovib iga igaüks:
,,Oh, kuidas talve ma tahaks,
lund ma ka ei paneks pahaks!’’
Emili Teesalu, 13a
Türi Põhikool
Reportaaž Eesti Kirjanduse päästmisest
Elas kord Eesti Kirjandus. Ta oli kuulsaim kogu Eestimaal ja kõik armastasid teda. Paraku tuli tema teele palju pahalasi ning ta jäi tagaplaanile… JA KADUS ÄKKI!!!
Nüüd istub ta üksi angaari tumedas nurgas ja valab suuri soolaseid pisaraid. AGA OOT… Siit tuleb meie võimas kangelane – Eesti Noor, kes Kirjanduse päästab. Keegi ei tea, kust ta tuli, aga siin ta on, täis lootust ja elujõudu.
Noor lööb jõuga angaari rasked metalluksed lahti ja siseneb koos oma helendava vaprusega. See on nii särav, et üks pisike valguskiir jõuab Kirjanduseni, kes ehmub ja teeb pausi nutmises. Eesti Noor hakkab liikuma läbi lõputu hoone. Ta jõuab kõrge laega tuulisesse ruumi. Karjeid kuuldes vaatab ta üles, kus näeb appi hüüdvaid Eesti raamatuid. Silmanurgast märkab Noor põgenevaid Hindu, kelle pahateoks oli raamatute kättesaamatuks muutmine. Eesti Noor haarab kinni ühest Hinnast ning tõuseb koos temaga lakke. Aina kõrgemale tõustes lehvib Noore keep karge tuule käes. Angaari katuse alla jõudes haarab Noor külmunud sõrmedega vaikselt piiksuvad raamatud. Samamoodi langevad nad tagasi alla ja jätkavad koos päästmismissiooni.
Kamp on jõudnud tihedasse tolmust küllastunud raamatumetsa. Neid ümbritseb haudvaikus ja nad hakkavad vapralt edasi sammuma. Tolmukihi alt on näha aastate taguseid bestsellereid. Keegi pole padrikusse ammu sattunud. Meie grupp ronib ning tungib läbi raamatute ja üritab kõigest jõust tihnikust läbi pääseda. Nende ümber laperdavad aeg-ajalt suured raamatutest kõhu täis õginud raamatukoid. Eesti Noor ei lase end nendest segada ja sammub sihikindlalt läbi unustusse vajunud metsa. Oma peas teeb ta lubaduse tagasi tulla koos uute lugejatega, kes raamatumetsast teoseid korjama hakkavad.
Nüüd on nad metsast välja pääsenud ja nende ees on taas avar tühi ruum, mis hakkab ootamatult täituma halli imala uduga. Nähtavus kaob silmapilkselt ning hakkavad kostma hääled igast suunast.
“Tule osta minu raamatut!” huikas üks hele hääl selja tagant.
“Ei, tule siiapoole!” kutsus teine kamandav hääl.
“Tule siia, siin on odavad hinnad!” hüüdis meeleheitlik hääl nende jalge alt.
“Ära kuula neid! Siinpool on kõige põnevamad teosed!” kostis madal kajav hääl nende pea kohalt.
Eesti Noor ja tema väikesed kaaslased suruvad kõrvad kinni ja hakkavad läbi udu tormama. Joostes kuulevad nad veel erinevate häälte kuminaid, kuid õnneks hakkavad need vaibuma ja udu hõreneb.
Nende ees on pisike hämar tuba. Seinad justkui liiguksid kokkupoole ja nurgas märkavad nad kössitamas Eesti Kirjandust. Kirjandus hüppab neid nähes rõõmsalt püsti. Kamp ja Kirjandus tormavad üksteise poole ja sulanduvad kokkupõrkel suureks soojaks grupikalliks. Kirjandus on ülimalt õnnelik, nähes Noort ja oma kadunud raamatukesi!
Mirt Mändoja, 18a ja Mariann Märka, 17a
Viljandi Gümnaasium
Riigikogu seiklused
1
Oo, mu armas isamaa,
sult käibemaksu maha ei saa.
Küsimus tekib, miks siis,
iga päev tõuseb alkoholiaktsiis.
Automaks ja Kaja Kallas,
see valu teeb mul tallas.
Grüntal nõustub minuga ka,
oo, mu kallis isamaa.
Jüri Ratas tõstab palki,
lapsed teevad sellest talk’i.
Jürka istub tiku-tokis,
nagu Helme lumes nokkis.
Kruusimägi veibib voodis,
riigikogu sein on loodis.
Ekre puhub pasunaid,
vald meil tänab asulaid.
Eesti ikka täitsa tuksis,
nagu hübriid meil talvel jupsis.
Riigikogu kaarnakari,
mõni neist on väga vari.
Palja perse Jürgen meil.
Kas selliseid on ka teil?
Tegelt oled tore sa,
oo, mu armas isamaa.
2
Urmas ütles riigikogus “Türa!”,
sellest tuli suur müra.
Helme karjus “Nein, Nein, Nein!”
Tema naine lauldes kuulsaks sai.
Juku ilmus tööle lappes,
sest ta oli nõnda happes.
Nägi väga hirmsat und,
kuid see kestis ainult tund.
Kuule Andrus, puhka jalga,
Kaja ütles, ära salga.
Õpetajad täitsa raevus,
sest kätte on jõudnud vaesus.
Raha tuleb seina seest,
alkohol ei muuda meest.
Maksud on tõusmas nüüd ju,
Kallas ütles küll midagi muud.
3
Oo, mu armas riigikogu,
nende toolid on väga logud.
Jukule meeldib väga viin,
tervislikum oleks ju siiski piim.
Riigikogus mõnel pole sihti,
kuid Kallel tankida on vaja tihti.
Kohvimasin kadus ära,
Mailis Reps, ah ära plära.
Tanel Kiik ja pikad lokid,
vähemalt jalas on tal sokid.
Oo, armas Eestimaa,
Taavi Rõivas naist ei saa.
Luisa arvesse ei lähe,
sest ta hääl on juba kähe.
Mis ma ikka kirun siin,
neile oleks see ju piin.
Ega rohkem kiusa neid,
see luuletus ei muuda meid.
Oo, mu kallis isamaa.
Sorry, tegin väikse nalja,
sest juttu tuleb nagu kalja.
4
Selline on Eesti võim.
Neil on saalis tihti sõim.
Oo, naised, oo, mehed,
teid ootavad lahutuspaberi lehed.
Kaja Kallas astu maha,
muidu Siim ei leia üles raha.
Andres magas loengu ajal,
naine ootas voodi najal.
Mehikene, tule ruttu,
et saaks koos me minna tuttu.
Pole vaja teha riiki,
kõik on hästi, teame niigi.
Villu ütleb: “Pole paha!”,
kuid see jäi Summeri taha.
Oo, Eesti, oo, rahvas!
Rüütlil kala on kahvas.
Reformid ja sotsid on koos,
oi raisk, Keskerakond ja Ekre on hoos.
Oo, mu kallis isamaa
ja riigikogusaal!
Vaikselt magama lähme meie,
seda peaksite ka teie.
Reiko Vosmi, Martin Kool
Lähte Ühisgümnaasium, 10. klass
Nooremas eas täiskasvanud
Ellu jää, ja!
Lund sajab. Juba viies päev sajab. Ruts on ennast tänavale vedanud, et läbi teha oma iganädalane lihtinimesele omane kohustuslik poetiir. Ta vihkab talve, selle libedaid teid, mis panevad ta kakerdama nagu elu allakäigutrepil oleks kiire. Ta vihkab seda lobjakat, mida autod alatasa just tema pihta pilluvad, nii et ta näeb välja nagu räpane kodutu. Ta vihkab talve külmakraade, mis teevad nina tulipunaseks nagu… nojah, teadagi. Ja kogu see jant kestab ligemale kuus kuud.
Ruts, muide, töötas kirjandusprofessorina ülikoolis, kuni hetkeni, mil tudengid ei jõudnud tema lennukate ideedega sammu pidada. Aga ideid oli Rutsil alati omajagu, mitte alati teemasse, kuid eluliselt vajalikud arutada. Nii näiteks toimus üks kirjandusloeng tudengitega anekdoote vahetades. Tudengite jaoks kahtlemata üks lõbus hommikupoolik, Rutsi jaoks aga eesmärgistatud poeetikaotsing. Ruts tegi ülikoolis alati kõike plaanipäraselt ja eesmärgistatult, kuigi rektoraadil oli seda lõpuni välja raske mõista.
Aga mis seal ikka, ülikool on jäänud nüüdseks seljataha ja aeg on vaadata olevikku. Seda porist plöga, mis teel kahte sammugi astuda ei lase. Ruts ei märkagi, kuidas ta omaette kirub seda hallikasvalget ollust, mis leotab läbi ka kõige korralikumad talvesaapad, ole sa tänaval siksakitades kui oskuslik tahes.
“Fuhh, jälle mingi kakerdis,” nendib peenelt riietatud vanem daam oma sõbrannale Rutsist möödudes.
Ruts vaatab proua poole, kergitab oma mütsilotut tema suunas, ning sõnab: “Teie majesteet!” Proua kergitab ühe kulmu, millele järgneb tema nina ning nõnda peaaegu taevasse vahtides astub ta oma sõbrannaga edasi. Iroonia ja sarkasm on kõik, millega Ruts viimasel ajal oma aega sisustab ja end lõbustab. See on üks väheseid asju, mis talle veidikenegi rõõmu toob siin hallis ilmas. Kuid paratamatult mõtleb ta siiski sellele, kui õelad võivad tema kaaslinlased olla. Kedagi ei huvita, et ta oli vaid aastake tagasi kõrgelt hinnatud professor, kelle suust tuli ja tuleb tänaseni vaid puhast kulda. Nüüd on ta kõigi jaoks vaid räpaste riiete ja veidra olekuga vanamehenäss.
Ruts on poolel teel, kuigi suvel oleks ilmselt olnud juba kohal. Siiski on vaja teha väike puhkepaus, et oma missiooniga mõne aja pärast jätkata. Ruts istub lähima bussipaviljoni pingile ning ohkab häälekalt. Noormees tema kõrval nihkub temast eemale, Rutsile kordagi otsa vaatamata. Tema silmad on kleepunud ekraanile tema pihus. Ruts pole kunagi aru saanud, mida on nutilastel oma telefonides pidevalt vahtida. Kas sellest jäigi ülikoolil vajaka? Kas Ruts oleks pidanud kõik oma ained läbi viima Drive’i ja Zoom’i teel? Ehk oleks siis tänapäeva lumehelbekeste huvi suurem, sest nii saab inimest vaadata ja kuulata läbi seadme. Tundub, et seade iseenesest on juba võlusõna. Ruts tõdeb kurvalt, et inimesed olid vabad kui telefon oli juhtmega seinas kinni. Nüüd on vastupidi, telefonid on vabad aga inimesed on mõistusega kinni.
Tuleb minna edasi, ja ei sammugi tagasi. Nii mõtleb Ruts, kui end pingilt püsti upitab ja ülekäiguraja suunas tasa ja targu liikuma hakkab. Ülekäigu lubavat tuld ootab kümmekond inimest, kellest üks paistab Rutsile kuidagi tuttav.
“Kaarel, tere!” ütleb Ruts viimaks, kui on mälusopist suutnud üles leida selle õige kurru, kus isikute nimed ja näod kokku klapivad.
Kõnetatu vaatab korra vanameest enda kõrval, kuid temagi on oma seadme lummuses. Siiski ei pea ta paljuks vastata, kuid oh mis vastus!
“Tere, professor Ruts. Minu nimi on nüüd Kaa.”
Rutsil jääb sellisest tervitusest kogu plaanitud viisakusvestlus kurku kinni. Ja kui ta lõpuks suu avab, et midagi öelda, on endine tudeng Kaarel, uue nimega Kaa, juba teisel pool sõiduteed. Ja ega jäägi muud üle, kui Zoomi, seadmete ja Kaa-de kõrval ellu jääda. Näe, enam ei sajagi.
Regina Haljak-Mäesaar, 37a
Petuskeem
Maiu on tavaline hilises keskeas naisterahvas. Pärt on kolmekümnendates mees – osav manipuleerija, kes petab heausksetelt välja raha ja muud väärtuslikku. Maiu teab hästi, et liikvel on palju petuskeeme ja isegi tema lapsed on nende eest hoiatanud. Pärdil on aga varuks kaval trump, mille vastu on paljud naised täiesti relvitud.
Maiu: Halloo, Maiu kuuleb.
Pärt: Tere, Maiu! Mina olen Peeter Kuppel, helistan teie kodupangast. Teie kontoga on tõsine probleem, mille lahendamiseks peame nüüd hästi kiiresti tegutsema. Kas olete valmis?
Maiu: Mis probleem? Alles hommikul oli kõik korras. Ega te mingit petuasja ei aja?
Pärt: Pole mingit petuasja, olukord on tõsine. Te peate kiiresti kõik raha pangakontolt välja võtma ja selle lähimasse pakiautomaati viima, niiviisi saame selle panna turvalisemale kontole.
Maiu: Ei-ei, see kõlab kahtlaselt. Ja ma isegi ei tea, kuidas need pakiautomaadid töötavad.
Pärt: Selge, me mõistame teie muret. Kuna asi on tõsine, siis teeme nii, et kohtute erandkorras meie pangatöötajaga näost näkku ja annate väljavõetud raha otse tema kätte. Kas teile sobiks kohtuda veerand tunni pärast?
Maiu: Veerand tundi? Ma ei tea, ma pean korra pojale helistama…
Pärt: Ei, Maiu! Ei ole aega kellelegi helistada! Kui te ei taha oma rahast ilma jääda, peate tegutsema nüüd ja kohe! Keegi võõras isik on teie kontole ligi pääsenud ja võib selle iga hetk tühjaks teha.
Maiu: Appike! Kuidas keegi võõras niimoodi minu kontole pääses? Ma olen ju alati nii hoolikas olnud.
Pärt: Petturitel on omad nipid, praegu pole aega selgitada. Päästame esmalt teie säästud, eks. Kallis Maiukene, kas olete nõus? Te ei taha ju oma suure vaevaga kogutud rahast ilma jääda, ega ju?
Maiu: Ei taha küll, aga see kõik tundub ikkagi kahtlane… Mis teie nimi oligi?
Pärt: Maiu, aitab lobast, aeg on tegutseda! Teate mis, kui te võtate kiirelt raha välja ja ootate meie pangatöötajat 15 minuti pärast Konsumi ees, siis premeerime teid ebamugavuste korvamiseks teatripiletitega!
Maiu: Oo, mis etendusele?
Pärt: No kuna me oleme ikkagi finantsasutus, siis saame teile pakkuda vägagi asjakohaseid pileteid: täna õhtuks Draamateatri „Lehman Brothersile“.
Maiu: Issakene, ma olen tahtnud seda juba aastaid näha, aga see on ju kogu aeg välja müüdud! Saan viimaks ometi südamevaevast lahti. Ootan teid kõigi oma säästudega viie minuti pärast Konsumi ees!
Kõne lõpp. Pärt hõõrub kavalalt käsi kokku – defitsiitsed teatripiletid toimivad alati!
Karl Koppelmaa, 35
Palamuse muuseumi eriauhind
Meie kõigi kurvastuseks tuligi see päev, kus me pidime Vanaema ära saatma. Me teadsime, et kunagi see juhtub, aga nagu ikka nende asjadega, mõjus see ikka ootamatult.
Kogunesime ühel ilusal päeval kokku. Tõesti ilus päev. Sügise hõngu oli juba õhus. Taevas ei pilve raasugi. Vaikne tuuleke. Nii nagu Vanaemale meeldis.
Vanaema oli oma pühapäevariietes ja hakkas kirstuga Tartu poole minema. Ma veel hüüdsin järele, et kui Tartu jõuab siis helistagu. Ta ainult viipas kaugusest, ilma et oleks tagasi vaadanud. Nagu vana indiaanlane, kes surema läheb… otsustavalt.
Mina ja teised lähedased istusime laua ümber ja hakkasime kombe kohaselt Vanaema hea sõnaga meenutama. Paar tundi meenutasime ja peab tunnistama, et olime juba päris svipsis kui Vanaema helistas, et tema jõudis just Tartusse. Kirst oli raskeks läinud ja üks hea inimene oli ta peale võtnud.
Meie siis läksime bussiga järele. Krematooriumi juures Vanaema juba oli küllaltki hingestatud arutelus… oli vist juhataja… et neil need asjad ikka nii ei käi, ja neil peab ette registreerima. Meie koputasime juhataja südametunnistusele ja küsisime, et kas tal on kahju ühte väikest vanainimest ahju lubamast? Tema ütles, et ta inimesena saab aru aga ikkagi on neil kord ja reeglid ja tema peab neist kinni pidama.
Vanaema võttis siis aia äärest kirstu ja ütles, et „Davai, lähme kalmistule.“
Läksime sinna supivabriku juurde. Seal tundus ilus olevat. Vabriku tuled särasid. Bussipeatus oli sealsamas, ja ka bensiinijaam. Mida veel tahta.
Vanausulised istusid keset kalmistut pingil ja ettevaatlikult sõid kuuma hernesuppi, ainult noogutasid tervituseks.
Natukest otsimist ja leidsime ühe värskelt kaevatud augu. Vanaema lehvitas meile ja ronis kirstuga auku. Meie jäime ootama. Küllaltki viludaks läks ja sõrmed hakkasid külmetama. Vanausulised tõid oma pingi ja katsid meid oma habemetega. Hea soe oli. Tuli välja, et nad ootasid lähedal oleva augu juures. Üleüldse olid väga toredad naised. Sõime hernesuppi, ajasime vaikselt juttu ja ootasime.
Siis, kui pimedaks läks, ronis Vanaema tigedalt august välja ja ütles, et lähme koju.
„Ei tule täna midagi välja sellest asjast.“
Ostsime tanklast kohvi ja sõitsime koju. Tore oli. Otsustasime, et kordame varsti jälle. Võib-olla järgmine aasta.
Janno Puusepp, 38a
Tartu Linnaraamatukogu eriauhind
Tulutud matused
“Pärast gümnaasiumi lõppu tõotasin enesele, et siin elus jooksen ma veel ainult kahel põhjusel: kas pättide eest ära või bussi peale,“ meenutas aastate tagust tõotust tööpostile lippav üliõpilane Koppvillem. Koppvillem töötab kooli kõrvalt surnuaias ilmaliku ja/või kirikliku matjana. Sõltub, kuidas vaja on. Kirikuõpetajaga matavad nad vastavalt graafikule. Kuna aga kirikuõpetaja oli ennast eelmisel õhtul lasknud elumerelainetel räsida, siis äratas täna hommikul Koppvillemit jumalasulase telefonikõne. Papi selgituste kohaselt olla lahkunu viimasel hetkel surivoodil kisendanud, et tema ennast kirikuõpetajal matta ei lase: „Ristiusk on võõrvallutajate
okupatsiooniline pärand, mina seda ei tunnista!“
Muidugi oli jumalasulase jutt sulaselge vale. Kõik teadsid, et kirikuõpetaja esindab kõike muud, aga mitte vagadust. Jääb ainult arusaamatuks, miks valis ta elukutselisele napsu- ja naisemehele loomupäraseid jooni eirates, otsekui enese kiusamiseks, kirikuõpetaja ameti.
Surnuaeda õige augu juurde jõudes tabas Koppvillemit järgmine katsumus. Augus magasid oma õndsat ja viinauimast und hauakaevajate tandem Rukki Jaak ja Kaera Jaan. Mehed olid tugevas unejumala haardes. Pelk paar oktavit kõrgem hääletoon neid ei äratanud. Hauast kostus vastuseks vaid „durak“, nagu tarvitatakse öelda just sellistel puhkudel teisel pool Peipsit. Koppvillemil ei jäänud muud üle kui kehastuda kraanaks ja kaks lodevat keha hauast välja sikutada.
Iseenesest oleks ta võinud nad ka sinna jätta. Natuke mulda peale kraapida ja kirstu meeste peale matta. Nagunii oleks vanajumal napsumehed peagi enda juurde kutsunud taevaste baarilettide ja viinapudelite taha.
Siiski aitas Koppvillem viinakuradi haardes mehed august välja. Mitte nii palju kaastundest, kui murest kooliõpetajate ja arstide pärast. Kahe napsimehe panus läbi aktsiisi riigikassasse oli üüratu. Nende deviis oli „Viina sa võid võtta, aga ainult riigiviina! Arstide ja õpetajate nimel! Proosit!“. Rukki ja Kaera panus oli tohutu. President oleks võinud neile annetada teenetemärgi ja aastapäeva vastuvõtule kutsuda. Võibolla oli just see saamata jäänud teenetemärk põhjus, mis motiveeris Koppvillemit napsumehed hauast välja koukima.
Matus oli nagu matus ikka. Ainult seekord oli palju rahvast, sest surija oli väga rikas ja kogu surnuaeda kogunenud mass ihus hammast vanamehe varanduse peale.
Lahkunud härra oli endine tuumafüüsik, kes muutus elu lõpus pisut nõdrameelseks. Vanahärra oli oma elu viimastel akordidel võtnud nõuks ise oma tööriistakuuris tuuma lõhustama hakata, et seeläbi minituumajaamas endale elektrit toota. Kuna vana oli nii rikas ja tegevus nii eluohtlik, ei hakanud keegi sugulastest teda ka tagasi hoidma. Sugulased kolisid lihtsalt teise linna.
Nädal tagasi käiski pauk. Aga mitte plahvatuse tõttu ei heitnud vanamees hinge. Hinge heitis ta pool nädalat tagasi pärast trammi alla jäämist, peapõrutuse tagajärjel, kodus sugulaste valvsa pilgu all. Sugulaste valvas pilk ei olnud tingitud niivõrd kaastundest, pigem just vastupidi.
Kirstu hauda sängitamise järel pidi Koppvillem ette lugema ka vanamehe
testamendi. Rikka surija soov oli, et testament loetaks ette just haua ääres.
Kogunenud laulupeo hulk rahvast lootis kõik oma osa saada.
„Head sugulased, ma tean, et teid on minu ärasaatmisele kogunenud palju ja teie kõigi soov on minu pärandusest osa saada. Nüüd olen ma teid sunnitud ette hoiatama! Kõiki, kes lootsid minu heldusele, tabab peagi kibe pettumus. Oma varanduse olen ma otsustanud annetada nigeerlastele moslemimaades kommunistliku töörahva kommuuni välja arendamiseks,“ seisis testamendis.
*
Lõpetuseks olgu öeldud, et siit poolt sai raha küll teele pandud, kuid raha nigeerlased vastu ei julgenud võtta, kartes, et eestlased on asunud neile kätte maksma tuhandete petturlike „Nigeeria kirjade“ eest, mis aastakümnete jooksul on eestlaste e-posti potsatanud. Paraku polnud nigeerlastel aimugi, et raha on päris, mitte nagu nende oma.
Nii jäi raha tiirlema Nigeeria, Eesti ja Šveitsi vahele. Rahvusvaheline rahapesu-vastane büroo jäi asja uurima.
Kaur Rasmus Tammelaan, 21a
Küpsemas eas täiskasvanud
Käib asja juurde
Bussini oli veel aega.
Peatuses ootas rahulikult halli habemega vanem mees – peas villane kootud
müts, seljas paks lambanahkne kasukas, jalas päevinäinud viigipüksid ja kummikud, mille säärtest paistsid peaaegu põlvini veetud villased sokid. Käevangus hoidis ta kilekotti, milles paistis olevat lambanahast vest.
Temast veidi eemal tegi aega parajaks noormees. Pea paljas, seljas musta värvi õhuke kilevest, selle all kapuutsiga must dressipluus. Jalas ümber säärte hoidvad teksad ja valged tossud, millel ilutsev kaubamärk oli kaugele näha.
Passisid seal kahekesi.
Vanamees silmitses aeg-ajalt noormeest, kohendas siis labakindas käega
kasukakraed ja vaatas taevasse, millest langes kargele talveilmale kohaselt õrna lund, kristalset. Oleks kõrvad nagu noorena, oleks kuulnud, kuidas lumehelves kõlisedes puhtaks lükatud teekattele kukkus.
Vanamees uuris noormeest ikka ja jälle, kuni lõpuks ei pidanud kiusatusele
vastu ja astus talle lähemale.
„Om iks ilm, vai? Võtt vai munnõ är!“ ja naeratas.
Noormees vaatas vanamehele otsa ja mühatas nõustudes.
„Kas sul külmä ei nakka nii? Nii peenükese rõiva pääl?“ uuris vanamees.
„Ei hakka, ei hakka,“ vastas noormees.
„Kas su vorstipood är ei külmä, sääne külm ju?“
„Ära pabla, vana. Kõik on korras.“
„Külm jo tikkas ligi. Nii peenükese pükse.“
„See käib asja juurde, see on mood selline,“ kostis noormees.
„Päänupp ka näet, pal’as. Külm külmäs su aju ärq,“ arvas vanamees.
„Ei külma, kuhu ma selle mütsiga lähen, mind naerdakse herneks!“ vastas
noormees.
„Eh, tuu, kiä naarus, muutu hernes. Sina hernes ei muutu,“ mõtles vanamees valjult. „Ah, las sõs ollaq. A su vest om jo puhas kile, olõ-i vatti ega villa!“ arutas siis vanamees noormehe kilest vesti kaedes.
„A see käib asja juurde. Tänapäeva mood,“ seletas noormees juba pisut häiritult.
„Kuis saa üts nii ohkõ vest anda täüsmehele lämmind, ma ei saa arvo?“ imestas vanamees.
„See käib asja juurde. Näed, vajutan siia,“ ja noormees näitas vesti rinnaesisel olevad mügarikku, „vajutan ja sooja tuleb juurde. See on elektriküttega vest, selja taga on aku, traadid sees, mõistad? Sellega istun kasvõi põhjapoolusel, ikka ei hakka külm.“
„Kae aga kae. Kost säändsit asjo saa?“ küsis vanamees imeks pannes.
„Hiinast, ikka Hiinast!“ vastas noormees.
„Ja sa ütlet, et käändät nuppu ja lätt lämmämbäs?“ päris vanamees.
„Noja noh, see käib asja juurde. See on tänapäev! Ega’s kõik surnud lammas
seljas ringi ei saa marssida,“ irvitas noormees vanamehe kasukat silmas pidades.
„Mis tä nüüt koolnu. Oll’ hää lambikõnõ. A mis sa tiit, hindäl kah ellä jo vaia,“ vastas vanamees. „Ja käändätki niimuudu nuppu?“
„Jah,“ vastas noormees, sülitas ja vajutas veel kord nuppu, et kaasootajale oma vesti võimekust esitleda, „ma võin seda nii kuumaks keerata, et istud nagu leiliruumis,“ seletas ta.
„Vai õkva leiliruumin?“ imestas vanamees.
Noormees noogutas ja muudkui vajutas oma vesti rinnaesisel olevat mügarikku.
Ühtäkki aga juhtus midagi sootuks ootamatut – vest noormehe seljas lahvatas korraga põlema nagu takukoonal. Ehmunult kargas noormees veidi ringi, siis hüppas katusealuse kõrvale lükatud lumehange ja vähkres seal veidi aega. Seejärel tõusis ja astus vanamehe juurde tagasi.
„Kae aga kae. Kas tuu käü ka as’a mano?“ ei jõudnud vanamees ära imestada.
Noormees vaid avas tõmbluku, võttis nailonvesti riismed seljast ning viskas
kõrval asuvasse prügikasti.
„Ja mis nüüt sis?“ küsis vanamees veidi nõutult.
Noormees sülitas.
„Mis ikka, bussi ootame,“ kostis vastus.
Vanamees mõtles pisut ja võttis siis oma kilekotist lambanahkse vesti.
„Panõ tuu pääle, poig. Tuu olõ-i külh Hiinast ja olõ-i tä ka viimäne mood, a
lämmind tä and ja palama kah ei lää,“ ja ta ulatas vesti noormehele.
Too tõmbas selle omale nohisedes selga.
„A midä sa põh’anabal olõs tennü?“ noogutas vanamees tunnustavalt. „Olõ-i tuu Hiina kraam midägi õigõt asja,“ jätkas ta siis, „koolnu lammas om iks parõmb.“
Hugo Vaher
Mis vaevab sinu südant
Oli soe suvepäev ja õu oli lapsi täis. Suuremad poisid ronisid vaibakloppimispuudel, tüdrukud istusid liivakastiserval. Kõigil olid oma jutud. Väike Miku sättis end poiste kõrvale. Need jutustasid elavalt millestki, millest Miku üldse aru ei saanud. Jutus kordus pidevalt üks tundmatu sõna, seks.
„Mis see seks on?“ ei pidanud Miku lõpuks enam vastu. Vastuseks oli mürisev naer. „Seks on saksa keeles kuus,“ ütles pikk Martin, kes koolis saksa keelt õppis. Ja jälle naersid kõik.
Solvunult keeras Miku poistele selja. Talle üldse ei meeldinud, kui tema üle naerdi. Aga soov tundmatust sõnast aru saada ei andnud rahu ning nüüd seadis ta sammud liivakasti poole. Tüdrukute jutt jäi poisi kohale jõudes katki ning nad vaatasid Mikule küsivalt otsa.
„Kas teie teate, mis on seks?“ Tüdrukud lõid näost õhetama ja hakkasid veidi kohmetult kihistama. Miku seisis ja vaatas ja sai aru, et ka siit pole vastust oodata. Asi muutus aina salapärasemaks.
Tuleb mõnelt suurelt inimeselt küsida, otsustas poiss ja sammus tuppa. Kodus oli ainult vanaema, kes lapselapse küsimuse peale, kas ta teab, mis seks on, kukkus ehmatusest kätega vehkima ja õhku ahmima: „Ei mina tea, ei tea, ei tea…“
Teadmatus vaevas. Ja järgmisel hommikul lasteaeda jõudes, astus Miku kindlal sammul otsejoones kasvataja poole.
„Tädi Anne, kas sina tead, mis seks on?“
„No jaa, ma olen ikka midagi kuulnud jah,“ vastas tädi Anne ebalevalt.
„Hea, et sa midagigi kuulnud oled,“ rõõmustas Miku, „aga näe, meie vanaema, ise juba pensionär, aga ikka veel ei tea, mis seks on.“
Leelo Kivirand, 69a
Teraapiakoer
Pille seisis auto kõrval ja kuulas hämmeldunult majakesest kostvat klähvimist. Valli tuli uksele ning hoidis süles ennastunustavalt haukuvat valget koeranässi.
“Tule ometi edasi!” hõikas Valli natuke väsinult ning kadus kiiresti tuppa. Külaline avas välisukse ja astus vastremonditud esikusse.
“Palju õnne, juubilar!” hõikas ta rõõmsalt.
“Aitäh! Sa poleks pidanud midagi tooma. Astu edasi ja pane uks kinni!” seletas sünnipäevalaps lilli ja tordikarpi vastu võttes.
“Ah, jäta! Kuidas ma tühja käega tulen? Kuidas sul läheb?”
Valli naeratas mõrult ja juhatas sõbranna kohvilauda ebalevalt sõnades: “Mis siin ikka…“
“No räägi, mis koerake sul tekkinud on?“ uuris Pille.
Valli valas mõlemale tassi kohvi.
“See on teraapiakoer,” pomises ta tõrksalt, ise kohvile mett lisades.
“Mis?” pidi Pille kohvi peaaegu hingekurku tõmbama.
“Teraapiakoer,” kordas Valli mornilt.
“Mis koer?”
“Sa ei taha teada,” põikles võõrustaja.
“Tahan küll,” teatas Pille ning seadis end diivanile mugavamalt sisse.
Valli põrnitses teda üle prillide, rüüpas kohvi ja pani ühe täidetud muna taldrikule.
“Kui sa just teadma pead, siis algas see jama mõni aeg pärast seda, kui tütar ja tütretütar siia kolisid ja teatasid, et nemad Tõnu, Melanie isa, juurde tagasi ei lähe.“
„Umbes aasta tagasi ja siis?“ uuris Pille.
„Siis algas koroona ja mu tütar Maria läks lolliks.“
„Lolliks?“
„Hakkas antivaksariks ja last kah ei lasknud vaktsineerida. Mina olevat üks loll lammas!“
Valli hammustas pahuralt kiluleiba ning jätkas: „Varsti jäid mõlemad haigeks. Koroonasse.“
„Sulle ei hakanud külge?“ uuris Pille murelikult.
„Mina olen vaktsineeritud. Sellepärast ma olengi lammas. Melanie aga pole siiani päris terveks saanud. Maria hakkas tütart igasuguste nõidade ja posijate juurde vedama ja üks nõid arvas, et ainus, mis tüdrukut aitab, on..,“ Valli tegi tähendusrikka pausi ning lonksas tassist kohvi.
„Teraapiakoer,“ taipas Pille.
“Just, aga ega see teraapiakoer ole odav lõbu. Tõupuhas koer maksab 4000 eurot.”
Pille põrnitses sussi elutuppa lohistavat kutsikat ning kohmas: „Poleks arvanudki. Kas koerast kasu ka on?”
Valli puhkes naerma: “Elame näeme. Tüdruk köhib küll vähem, aga ma arvan,et kui ta isa juures käis, viis isa tüdruku ikka arsti juurde.“
Koerake hüppas Pille põlve najale ja liputas lustakalt saba.
„Mine tea, äkki ongi teraapiakoerast abi?“ naeratas Pille koera silitades.
Sõbrannad istusid kaua ja ajasid juttu. Valli keetis uue kannu kohvi ja lõikas Pille toodud sefiiritordi lahti. Naised maiustasid, rääkisid pikalt ja laialt endistest ja praegustest tuttavatest ning hukka läinud noorusest.
Õhtu saabudes jõudsid ka Maria ja Melanie koju.
Valli sõber korjas lahkumiseks käekoti kaenlasse. Pere tuli teda esikusse saatma. Pille pani kingad jalga ja astus jalamatil vedeleva pruuni julga peale.
„Pagan!“ lipsas proua suust.
Melanie haaras koera kiiresti sülle, Valli ruttas koristamiseks paberit tooma.
“Miks te koera toas hoiate? Las jookseb õues ja käib seal asjal,” pahandas külaline.
“Ei! Tõukoer ei tohi enne vaktsineerimist õues käia!” hüüatas Maria ehmunult.
Pillel vajus suu imestusest lahti: “Te siis vaktsineerite oma koera?”
“Loomulikult! Kas te teate, kui palju see koer maksma läks? Issarist, mis siis saab, kui ta haigeks jääb või veel hullem, ära sureb?” kohkus Maria.
Valli sõbranna jättis kõigiga nägemist, astus õue ning hõõrus kingatalla muru sisse puhtaks.
Enne autosse istumist nägi Pille akna taga seisvat kahvatut Melanied, kes hoidis süles raevukalt haukuvat teraapiakoera.
Kristi Jaanus, 48a
Kiigatooli kaisus
Tegelikult ei olegi mul kiiktooli. Kunagise haiguse jäänukina ei kannata ma kõikumist, lainetust, rippsildu, karusselle.
Aga lapsepõlvekodus oli kiigatool täiesti olemas, kus rüiuvaiba rüpes hällida ja igasugu imemõtteid mõelda: kord olin piraatide pealik, kord võluluik, kellele metsluikede õde Eliise ei jõudnud nõgeserüüd kududa. Muinasjutud jõudsid minuni õige varases lapseeas. Kogu elu tundus kui
avastamist ootav, põnev ja pisut ohtlik muinasjutt, mis lõppes reeglina õnnelikult.
Igatsen seda kiigatooli. Aga jah, kõike materiaalset tagasi ei saa. Kadunud on kunagised kaisukad, kapsaks sirvitud raamatud, katki mängitud lelud, rõivad. Nagu luuletas Ellen Niit: „Palitu sai peetud ja läks palitumaale tagasi. Laps aga kasvas, ei hoopistükkis tagasi, vaid edasi.“ Rõõm seegi, kui
suudame ja oskame nende asjadega kaasnenud tundeid ja elamusi säilitada.
Hiljuti tuli tütrega jutuks teema, kuidas ja millega lapsed vanal ajal mängisid. Tal on kolm toredat parajas mängueas põnni – kuuene tütar, kolmeaastane pojake ja titaeas pesamuna. Mul omakorda neli last suureks kasvatatud. Kaks lapselast teevad praegu keskkooli pürgimiseks palehigis igasugu teste ja värke. Nii et lastest ja leludest peaksin üht-teist teadma küll. Oleme tütrega seda meelt, et liiga palju lelusid on kurjast ja et liiga täiuslik mänguasi ei jäta loovusele ruumi. Muidugi ei ihka keegi tagasi „halli rõõmutusse nõukaaega“, kus Barbist ja Kenist, häälitsevast vanniraamatust,
transformeritest või puldiga autost ei osatud isegi unistada. Olin siis mina, mu vanemad ja vaarid mängudest ja lapsepõlverõõmudest sootumaks ilma?
„Tuleta meelde, millega sina mängisid,“ palus tütar.
„Oh, mine Tartu mänguasjamuuseumi, see maja on endisaegsete laste mälestustest ja asjadest pungil,“ kostsin ma. „Täielik nostalgialaks igal juhul tagatud!“ Olen seda toredat näitusemaja mitu korda külastanud ning alati midagi mõnusat kaasa saanud.
Hakkasin mõtlema, et kas mu lapsepõlv oli superlelude puudumise tõttu vaesem. Ei sugugi! „Tead, meil oli vist rohkem vabadust ja fantaasiat. Iga oksake, käbi või lilleõis hakkas meie käes elama, kui vaid seda soovisime.“
„Aa, kas nii, nagu Bullerby laste raamatus?“
„Just nimelt. Kujuta ette, et see ilmus Astrid Lindgrenil juba 1947! Eesti keeles 1970, ja on siiani õnneliku lapsepõlve käsiraamat. Talvel oli lumi, suvel vesi ja päike, sügisel kuldkollased lehed ja põnev tuulesahin – see kõik andis mängude jaoks inspiratsiooni. Mäletad nende laste saladusi ja aardelaekaid? Igasugu põnevaid juhtumisi kooliteel? Jõule, jaanipäeva?“
Tütar ohkas. „Muidugi, aga see oli ju raamatus.“ Kuid lisas kohe: “Emme, minu lapsepõlvgi oli ju rõõmus ja värviline. Kuna meil autot polnud, viisid sa meid rongiga Peedule, Elvasse, Taevaskotta matkale. Rongisõit oli omaette põnev elamus. Ja kui kaugele minna ei saanud, tegime kodu lähedal Ihaste metsas kraavipervel piknikku.“
„No näed siis,“ rõõmustasin ma. „Tegelikult pole õnneliku lapsepõlve jaoks vaja toatäit mängusju. Õnneliku lapsepõlve jaoks on vaja head tervist, head emmet ja head tahet.“
„Ja head issit,“ lisas tütar mõtlikult.
„No jah, ükskõik keda, peaasi, et ta lapsest hooliks.“
„Ja head sööki ka! Mul on nii meeles, kuidas sa meile kaerakäkke ja kohupiimakooki tegid. Prekaertuleid ka.“
Ah et lihtsad toidud on meeles!? Üheksakümnendate algusel, kui mu kasvueas pesakond palju toitu vajas, polnud poest pahatihti midagi toekamat saada. Ise tuli leidlik olla, ja olin ka. Ma pole kunagi kaubakülluse virvatulukeste peale hulluks läinud. Vahel ei anna nostalgilised meenutused siiski asu. Kui palju inimesi, olusid ja sündmusi on mu elust läbi käinud! Kord jalutades, kord nagu millegi eest hoiatades või pahuralt puhisedes. Miks? Kuhu nad jäid ja kas kohtun mõne inimese või sündmusega taas? Kõik on võimalik, kuniks elu.
Igatsen lapsepõlve kiigatooli tagasi. Kui köögist imbus praekartulite lõhna. Paokil aknast voogas värsket õhku, pitskardin hõljus lummavas rütmis, ma kiikusin ja tundsin elus olemise mõnu. Täiega.
Siiri Laidla, 64a