Tartu Tähtvere laululava – maailma unikaalseim lauluplats

Seekordne ajaveebi kirjutis räägib loo Tartu lauluväljaku projekti võidutöö põhjal 1989. aastal valmistatud maketist ning vaatleb sinna juurde selle 1994. aastal valminud laululava tekkimise lugu.

Tartu kui Eesti laulupeo traditsiooni häll on juba üle 150 aasta puutunud kokku selliste paikadega, kuhu rahvas laulma koguneb, Ressourse’i aiast kuni Tähtvere nõlvani. Läbi kuue ühiskondliku- ja riigikorra muutuse on laulupeo traditsioon jäänud kestma.

Eelmisel aastal Tartu lauluväljakut külastades pakuti Tartu Linnamuuseumile praeguse lauluväljaku maketti. Sellise suure tähendusega paiga maketi jõudmine linnamuuseumisse on kahtlemata oluline sündmus. Makett leiab koha muuseumi ajalooliste esemete kogus, aga selleks, et teada, mida me hoiustame, oleks asjakohane nii maketi kui ka praegu Tähtveres paikneva suurejoonelise ehitise kohta rohkem teada saada.

Tartu laulupeod ja peokohad

Käesoleval üldlaulupeo aastal ei ole vaja pikemalt rääkida laulupidude traditsioonist, seda tunnevad eestlased päris hästi. Lisaks esimesele, 1869. aastal toimunud laulupeole oli Tartul au võõrustada ka 1879., 1891. ja 1894. aasta üldlaulupidusid. 1880. aasta laulupidu peeti Tallinnas. Peale 1894. aastat on üldlaulupeod toimunud ainult Tallinnas. Tartu osaks on jäänud kohalikud laulupeod ning erilised juubelihõngulised (eel)laulupeod 1969. ja 1994. aastal.

Laulupidusid on Tartus korraldatud praeguses spordimekas – Tamme staadionil. 1926. aastal toimus seal I Tartumaa laulupidu, millest võttis osa üle 10 000 laulja ning pillimängija. See number on väga suur. Populaarsed olid ka 1930., 1935. ja 1940. aastal peetud Tartumaa laulupeod, pakkudes omamoodi konkurentsi Tallinnas toimunud suurematele pidudele.

Kohalike pidude traditsioon jätkus ka okupatsiooniajal, kui peokoht oli Kassitoomel.

Laulupeod Tähtveres

Tähtverre jõudsid laulupoed 1965. aastal, kui seal valmis esimene lavaga lauluväljak. 1920. aastate lõpul viidi lauluväljaku asukohast mulda Emajõe parema kalda kindlustamiseks ning kui seal paljandusid devoniaegsed paljandid, olid arheoloogid kiirelt kohal. Tähtvere paljand oli eriline – lisaks kalade kivististega leiti sealt seitse uut liiki mikroskoopilisi karpvähilisi – ostrakoode. Teise maailmasõja eel sai Tähtvere nõlv paljude geoloogiliste ekskursioonide sihtkohaks.

Tulles arheoloogia juurest tagasi laulupidude juurde – 1969. aastal, kaks nädalat enne suurt juubelilaulupidu Tallinnas tähistati Tartus meestelaulupeoga saja aasta möödumist esimesest üldlaulupeost.

Sama lava kasutati kuni 1980. aastate keskpaigani. Seal toimusid ka erinevate kooriliikide suuremad kooslaulmised, nt Tartu poistekooride laulupidu 1981. aastal.

Uus laululava ja lauluväljak

1985. aastaks oli laululava amortiseerunud ja see otsustati lammutada.
Lauluväljakul toimetava linnaasutuse Tartu Sport arhiivides võib tutvuda 1988. aasta alguseks valminud ehitusgeoloogia aruandega. Uue ehitise ettevalmistamise periood hõlmas endas ka geoloogilisi uuringuid, et olla kindel hoone sobivuses paika, kus ühel pool on jõe ürgoru nõlv ja teisel pool kunagine Emajõe turbasoo. Ehitamiseks ei ole see just kõige mugavam paik, aga paremat võtta ei olnud. Oru nõlv sobis loodusliku tõusu tõttu suurepäraselt publikutribüüniks, nagu Tallinnas Lasnamäe klint.

Uue hoone arhitektuurikonkursi võitis 1987. aastal arhitekt Roman Smuškini ja Jüri Tiiru projekt, mille järgi koostatud makett ongi siinse artikli fookuses. Makett valmis 1989. aastal.

Ehitusluba saadi 1988. aastal, kui puhumas olid juba täiesti teistsugused tuuled ning Tähtveres lauldi sini-must-valgete lippude lehvides viit isamaalist laulu. Ehitus ise algas 1989. aasta kevadel, kui ajad olid juba väga heitlikud. Paljude selleaegsete suurte muutuste vilju võib näha üle Eesti pooleli jäänud majade näol. Üks riigikord lõppes, uus kord oli veel nõrk ja ametis üldise riigi loomisega.

1990. ja 1991. aasta ehitusprotsessist on Tartu Linnamuuseumi fotoarhiivis säilinud päris ilmekad fotod. Erinevalt laulupidude furoorist ja pidulikkusest on laululava ehitamine raske ja mitteglamuurne tegevus.

Ehituse protsessi on linna üks tolleaegsetest juhtfiguuridest, Ants Veetõusme värvikalt kirjeldanud:
«Raha oli vähe – polnudki teist õieti – ja mitmed Tallinna inimesed, kes olid kõrgetel ametikohtadel, ei näinud Tartus laululava ehitamiseks vajadust. Kui ehitus juba käis, sai siia kutsutud Tallinnast delegatsioon, kus oli ka Liina Tõnisson, kes siis ütles, et laulda võiks ju siin künka peal, milleks seal all ehitada. Nii palju sai ikkagi võideldud, et laululava sai lõpuks valmis.»

Õnneks suutsid riik ja Tartu linn lauluväljaku lõpuni valmis ehitada. Selles mõttes lõpuni, et hoone sai püsti ja 1994. aastal 17. juunil toimus lauluväljaku avamine. Laululava külgedele pidid tulema ka betoonist heli suunavad ekraanid, nn laulukaare „kõrvad“, aga need jäid rahanappuse tõttu ehitamata.

Kokku maksis ehitus umbes 20 miljonit krooni (1,3 miljonit eurot). Sellele lisandus tehnika maksumus, mis 1997. aastal Tartu lauluväljakule soetati. Tartu lauluväljaku pindala on ligikaudu 1 hektar. Laululava kaare kõrgus on 28 m, laius 54 m ja sügavus 42 m.

Esimene vaba Eesti rahva laulupidu uuel Tartu lauluväljakul!

Sellise nimetusega kutsusid 1994. aasta juubelilaulupeo korraldustoimkond eestlasi peole.
Avamispidu oli rahvusvaheline ja igati uhke. Lindi lõikasid läbi Tartu linnavolikogu esimees Ants Veetõusme, Tartu linnapea Väino Kull ja Tartu laulupeo direktsiooni juht Riho Illak.

„Olen alates 1980. aastast unistanud Tartu uuest lauluväljakust. Ehitus on olnud üks kannatuste rada, aga unistus sai teoks. Arvan, et sellel ehitusel Eesti laulupidude hällis on tohutu tähtsus. Nii nagu Pariisi sümboliks on Eiffeli torn, tuntakse Tartut ülikooli kuue samba järgi, aga edaspidi ehk ka laululava järgi.“

Riho Illak, Tartu Postimees, 15. juuni 1994

Avamisele järgnes 18. ja 19. juunil Tartu laulupidu, mis oli pühendatud 125 aasta möödumisele esimesest üldlaulupeost 1869. Sarnaselt 2019. aastaga tähistati laulupeo juubeliaastat esmalt Tartus. Natuke aega hiljem, 1.-3. juulil, toimus juubelilaulupidu Tallinnas. Suurema peo tuli süüdati Tartus I üldlaulupeo toimumiskohas. Tantsupeo tuli sai alguse Helju Mikkeli kodutalust Tartumaal.

Kui tutvuda 1994. aastaTartu Postimehega, siis seal on laululava valmimist ning laulupidu kenasti kajastatud. Väikese kurioosumina korraldati laulupeo eelõhtul, peale lauluväljaku avapidu Anne kanali ääres Eesti esimene sambafestival – Tartu Samba, kuhu kutsuti ka laulupeolisi lõunamaistest rütmidest osa saama.

1994. aasta Tartu laulupeost, millel ka käesoleva teksti autoril oli au osaleda, on ERR arhiivis säilinud salvestused, millel võib näha tolle aja Eesti ja Tartu koorimuusika suurkujusid.

Siinse artikli seisukohast on aga olulisemgi 18. juunil 1994. aastal ETV eetrisse läinud 10-minutiline saade „Taassünd. Tartu Laululava“. See pakub hea ülevaate Tähtvere lauluväljaku ja laululava kohta. Väino Kulli, Riho Illaku, Uno Uiga ning Alo Ritsingu kommentaarid avavad selle aja meelsust.

Lauluväljaku projekteerimise ja ehitamisega sai alustatud viimasel hetkel ning see, et me seal laulda saame, on omamoodi ime. Projekteeritud Vene ajal ja valmis ehitatud Eesti ajal – selliseid näiteid ei ole väga palju võimalik mujalt leida.

Kokkuvõtteks

Aastatega on Tartu laululava renoveeritud, uuendatud ja lauluväljaku tagust jõeluhta täiendatud paljude sportimisvõimalustega. Lauluväljak ise võõrustab kodumaiseid ja piiritaguseid A-klassi staare ning ootab järgmist laulupidu. Sedakorda siis 2029. aastal. Kuigi vahepealsetel aastatel on kritiseeritud lauluväljaku vähest kasutamist, siis Tartu jaoks on tegemist ikkagi unikaalse sümbolpaigaga, millest korrektselt vormistatud makett Tartu Linnamuuseumi kogusse peagi vastu võetakse.

P.S. Lisaks käesolevale artiklile on Laulupeo mineviku ja tuleviku üle võimalik mõelda Laulupeomuuseumi näitusel „Kuhu lähed, laulupidu?“ Erinevalt mitmetest eelnevatest näitustest vaatab see mineviku asemel tulevikku.

P.P.S. 1994. aasta Tartu Postimehe juhtkirjas on murekohana välja toodud ülioluline teema, mis laulupidude traditsiooni tänaseni saadab.

„Kõige ilusa kõrval on ka muresid. Hiljuti olid koos Lõuna-Eesti haridusjuhid, kes tõdesid, et kõigi muude piirangute kõrval saab riigieelarvest vähem raha ka koori- ja orkestritundideks. Ometi on peaaegu kõik meie koorilauljad laulnud oma hääle lahti just koolikooris. Esmakordselt pääsevad tänavu suurele peole mudilaskoorid. Kas laulupeoaasta paradoksid?“

Viire Villandi, Tartu Postimees, 15. juuni 1994

Teksti autor Risto Lehiste

Kasutatud allikad:

• Eesti Muuseumide Infosüsteem;
• Tartu Sport dokumentide arhiiv (Lauluväljaku ehitusprojektid, uuringute tulemused jne);
• Tartu Linnamuuseumi fotokogu;
• Tartu Postimees, 15. juuni 1994;
• Tartu Postimees, 17. juuni 2024.