Tartu on ajaloo- ja kultuuririkas linn, mille paljud vaatamisväärsused jutustavad lugusid vastupidavusest ja muutumisest. Üks selline maamärk on Jaani kirik, gooti meistriteos, mis on pidanud vastu ajaproovile ja konfliktidele alates kivikiriku kooriosa ehituse algusest eeldatavasti 13. sajandi teisel poolel. Kirikus on paljude aarete hulgas kogumik vitraažfragmente, mis on nii kunstiliselt kaunid kui ka ajalooliselt olulised. Nende habraste tükkide säilitamine ei seisne ainult klaasi ja plii talletamises, see on elava sideme säilitamine minevikuga, mis on oluline edasi anda meie kultuuripärandi osana ka tulevastele põlvedele. Käesolevas loos anname ülevaate nendest klaasakendest ja mullu ning tänavu nende katkete puhastamiseks, säilitamiseks ja päritolu selgitamiseks ette võetud tegevustest.
Vitraažakende tellimine, valmistamine ja häving
Tartu Jaani kiriku kooriaknad, mis uusajal olid olnud kinni müüritud, avati 1899.–1904. a restaureerimistöödel. Nende töödega sooviti taastada kiriku keskaegne väljanägemine. Sellega seoses telliti Riiast Ernst Tode töökojast kaheksale kooriruumi aknale vitraažid. Nende keskosas paiknes üksik inimkujutis. Lisaks kristlikus kunstis üldlevinud atribuutidele aitas neid ära tunda ka kujutise all paiknev nimega tekstiriba. Koori põhjakülje aknad kujutasid nelja Vana Testamendi prohvetit, lõunaküljel nelja apostlit. Kujutist ümbritses rikkalik neogooti raamistus – sammastikule toetuv kaaristu, mille kohal asusid veel tornid. Keskse kujutise alla oli mahutatud kas kujutatuga seonduv kirjakoht või akna annetaja vapp. Annetajat nimetati ka akna alumises servas asunud tekstilindil. Lisaks telliti vitraažaknad kahele käärkambri aknale ning hiljem lisati kaks vitraaži pikihoone akendele.
Vitraažid said kannatada Teise maailmasõja ajal kaks korda. Esimest korda juhtus see 1941. aastal Kivisilla õhkimise tagajärjel. Lisaks tugevale lööklainele maandusid kirikusse kaks suurt kivi, millest üks läbis kiriku katust ja väiksem ühte kiriku akent. Teist korda said päästetööde ootel vitraažid kannatada 1944. aasta tulekahjus. Seetõttu on mitmed fragmendid tugevalt deformeerunud ja omavahel kokku sulanud. Kuumakahjustused mõjutavad ka maalinguid ja tekstikatkele loetavust.
Tartu Jaani kiriku vitraažakende katked koguti praegustel andmetel kokku Olev Printsi korraldatud ehitusarheoloogilistel uuringutel aastatel 1954–1955. Suurem osa neist oli olnud neljas puitkastis, need olid alla võetud ja kõrvalruumi keldrisse hoiule viidud 1944. aastal.
Vitraažide ajalooline tähtsus
Vitraažaknad on enamat kui dekoratiivsed elemendid; need on lugude jutustamise meediumid, mis valgustavad ajalugu, kunsti ja religiooni. Iga Jaani kiriku vitraažfragment sisaldab killukest minevikust, pakkudes sissevaateid omaaegsetesse tehnikatesse, esteetikasse ja ikonograafiasse. Kunagi ehtisid need aknad kiriku siseruume värvide kaleidoskoobiga, kujutades pühakuid, tekstiridasid piiblist ja keerulisi mustreid, mis olid elanikkonna jaoks nii vaimseks inspiratsiooniks kui ka õppevahenditeks.
Konserveerimisprotsessi väljakutsed
Vitraažide konserveerimine on keeruline ja kannatlikkust nõudev protsess, mis hõlmab mitut etappi, et säilitada klaaside esialgset ilu ja stabiliseerida nende seisund. Peamised väljakutsed hõlmavad järgmist:
- degradatsioon – sajandite jooksul võivad vitraažid kannatada ilmastikumõjude, reostuse ja mehaaniliste kahjustuste tõttu. Klaas võib muuta värvi, värv võib tuhmuda ja pliiraamid võivad korrodeeruda.
- purunenud fragmentide süstematiseerimine: Tartu Jaani kiriku vitraažid ei ole terved aknad, vaid väga fragmenteerunud osad erinevatest akendest. Killustatus nõuab hoolikat vaatlemist, et kunagi kokku kuulunud osad taas ühendada.
- stabiilsete säilitustingimuste loomine: vitraaž on tundlik temperatuuri ja niiskuse muutuste suhtes. Nõuetekohane keskkond on oluline, et vältida edasist halvenemist.
Vitraažikatkete konserveerimine
Aastakümneid kastides seisnud vitraažide tükid ei moodusta hõlpsasti hoomatavat tervikut. Tegevused, mida selle materjaliga on vaja ette võtta, on erineva iseloomuga ning neid võiks liigitada järgnevalt.
- Vaatlus ja dokumenteerimine: esimene samm on katkete hetkeseisukord dokumenteerida. Fotod, märkmed ja ajaloolised uuringud on kahjustuste ulatuse mõistmiseks ja säilitamise planeerimiseks vajalikud.
Nagu eespool öeldud, oli Jaani kiriku vitraažikatkete puhul võimalik tuvastada kuumakahjustusi, mistõttu hulk katkeid on moondunud kujuga. Korrodeerunud kilde oli üksikuid. Valitud kildude seisundit vaadeldi ka mikroskoobiga, et hinnata mikropragude jt kahjustuste olemasolu ja ulatust. - Puhastamine: mustus võib varjata klaasi esialgset välimust. Puhastamine peab toimuma ettevaatlikult, et vältida õrnade pindade kahjustamist, see toimub mitmes etapis: kuivpuhastus, märgpuhastus ultrahelivannis, käsitsi täiendav märgpuhastus ja neutraliseerimine ning kuivatamine.
Leitud katkete puhastamine algas 2023. aastal Kõrgema Kunstikooli Pallas lõputöö raames ning lõpetati 2024. aasta kevadsuvel. Puhastamise juures said praktikavõimaluse Tartu Ülikooli ja Pallase tudengid. Alles puhastamise järel saab hinnata, milliste elementide katkeid ning kui palju on säilinud. - Süstematiseerimine: sarnased klaasitükid tuleb kokku koondada, et tekiks võimalus nii-öelda pusle kokku panemiseks.
Praeguseks on Jaani kirikust leitud vitraažide osad esmaselt sorteeritud ehk sarnaste motiividega katked koondatud ning neid saab edaspidi kokku sobitada. Praegu on õnnestunud tuvastada vaid mõnede katkete päritolu – lisaks tekstiga katketele saame tutvustada näiteks Jesaja peapaela – sedasama, mis pidi teda esile tooma kui kuningat prohvetite seas. Katkelt näeme, et hallide juuste taustal tõuseb kuldne pael hästi esile. - Pakendamine: fragmentidega tegelemisel peavad konservaatorid sageli looma erilahenduse arhiivikindlalt hoiustamiseks, sest fragmendid on õrnad ja väikestes mõõtmetes, seega tuleb läheneda kõiki tingimusi arvestades.
Antud projektis jõudsime esimese osa fragmentidest pakendada. Katked on asetatud arhiivipapist alustele ning toetuvad hoiustamiseks sobivast plastist lõigatud “pesadesse”. Nii on need valmis muuseumikogus pikaajaliseks säilitamiseks.
Üldsuse teadlikkuse ja toetuse tähtsus
Tartu Jaani kiriku vitraažfragmentide konserveerimine ei ole ainult spetsialistide ülesanne, see nõuab üldsuse teadlikkust ja toetust. Õnneks avanes tänu Tartu Linnamuuseumi, Muinsuskaitseameti ja Eesti Kultuurkapitali toetusele selleks võimalus. Oleme suure tänu võlgu Eesti Rahva Muuseumile, kus saime selleks tööks kasutada konserveerimisosakonna ruume ja tehnilisi võimalusi. Projektis oli tähtis osa ka eriala praktiseerivatel tudengitel. Teadmised nende esemete olulisuse kohta võivad soodustada kultuuripärandi sügavamat väärtustamist ja võimaldada ressursse nende säilitamiseks. 2024. aasta sügisel on plaanis töö tulemust kuvada vitraažide algupärases kodus ehk Tartu Jaani kirikus.
Kokkuvõtteks
Tartu Jaani kiriku vitraažaknafragmendid on väärtusega aarded, mis võimaldavad heita pilgu Tartu keskajamõjulisse kirikuruumi 20. sajandi algul. Nende fragmentide säilitamine on peenetundeline töö, mis nõuab asjatundlikkust, kannatlikkust ja sügavat lugupidamist ajaloo vastu. Säilitades neid säravaid katkeid kunstiteostest, tagame tulevastele põlvedele võimaluse imetleda nende ilu ja tähtsust, hoides Tartu südalinnas elavana mineviku vaimu ja lugusid.
Diana Edur, konservaator
