Saatuseaasta 1944 – suur põgenemine Tartust

80 aasta taguste pöördeliste ja traagiliste sündmuste keskel sai alguse nö eestimaalaste suur põgenemine ehk lahkumine läände ning pooleks sajandiks taastus Eestis nõukogude okupatsioon. „Saatuseaasta 1944“ on sel aastal Eestis läbivaks liiniks, mida erinevad mäluasutused meenutavad ja ka näitustega mälestavad. 

1944. aasta alguses alustas Punaarmee strateegilist rünnakut väegrupi Nord vastu, mis mõjutas kogu Eesti piiri ning lõpuks ka territooriumi, taastades pikemas perspektiivis pooleks sajandiks nõukogude okupatsiooni. Augusti keskpaigas 1944 liikus Punaarmee 3. Balti rinne Kagu-Eestis ning Kirde-Lätis paikneva Marienburgi kaitseliini vastu, mis surve all murenedes hakkas mõjutama inimsaatusi ka ülikoolilinnas Tartus. Sõjaärevus, mida toitsid kulutulena levivad kuulujutud, oli taas Tartusse jõudnud. Paljudel juhtudel tähendas see vähem või rohkem keerulist pagemisteed põhja- või läänerannikule. Ühtset skeemi ei olnud – kas põgeneti, oldi mobiliseeritud töö- või väeteenistusse, evakueeritud või rännati välja mingil muul põhjusel. Tartus toonaste sündmuste tunnistaja literaat Jaan Roos kirjeldab, kuidas kord registreeriti lapsi ja naisi sõiduks läbi Paldiski Soome, mis osutus tühjaks lubaduseks, kord kõlas saksa okupatsioonivõimu käsk evakueerida linna Emajõe lõunapoolne külg, kord kahe tunni jooksul kogu linn, kusjuures käsu eirajad lubati maha lasta, samuti õhku lasta linna suurimad hooned. Samal ajal manitses Nõukogude propagandaraadio inimesi linnast mitte lahkuma… 

Augusti teisel nädalal levisidki Tartus kuuldused, et Soome valitsus ja Eesti kindralkomissar olevat leppinud kokku, et 20 000 eestlast saavad Soome põgeneda. See võimalus pidi olema naistel ja lastel, kuna ülejäänud Tartumaa elanikkond võis evakueeruda ainult Saksamaale. Algas registreerimine ning lahkumispunktiks pidi olema Paldiski. Paljud sõitsidki Tallinnasse, aga seal selgus, et kogu Soome sõidu jutul pole reaalset alust. Saksamaale soovijate arv oli väike ja puudutas keskkihti, intelligentsist hulgas oli soovijaid vähe. Tartu linnaelanike evakueerimiseks linnast välja andis linnapea käsu 19. augustil ilma konkreetset tähtaega määramata. Linna kõrgemad haldusasutused lahkusid juba päevi varem, mis põhjustas elanikkonnas ka palju kriitikat. 

Punaarmee vallutas Tartu 25. augustil 1944. Selleks ajaks oli linnaelanikkond suures osas juba evakueerunud, vaid vähesed olid jäänud varjenditesse või kohapealsetesse redupaikadesse. Lahkunud oli ka Tartu üks sümbolitest, ajaleht Postimees, mille 25. augusti number andis teada, et „Bolševistliku vaenlase roimarlik katse vallutada meie väikest Eestit on sundinud ka „Postimeest“ ajutiselt siirduma põlisest asukohast Tartu linnast Viljandi linna.“ Samas ilmus artikkel „Tartlaste toitlustamine linna evakueerimispäevadel”, kus mainitakse, et „Viimastel päevadel enne evakueerimise lõplikku teostamist, toimus veel linnas viibivate tartlaste toitlustamine võimaluse piirides ja täiesti rahuldavalt.”

1941. aasta sõjasuvi oli Tartu ülikooli suhteliselt kergelt riivanud, enamik ülikooli hallatavast 172 hoonest oli alles. Isegi peahoone oli imetabasel kombel mürsutabamustest puutumata, ehkki kaks nädalat rindelinnaks olemist oli suure osa linnasüdamikust varemeteks muutnud. Ülikooli õppetöö oli seoses üldmobilisatsiooniga katkenud juba 1944. aasta märtsis ning sama kuu lõpus langes linn Punaarmee massiivse õhurünnaku ohvriks. See andis paljudele tõuke linnast lahkuda ning otsida pidepunkti mujal Eestis. Juba kevadel oli alanud ka Tartu ülikooli varade ning töötajate päästmine, mille eestvedajaks sai kunstiajaloo professor Armin Tuulse, hiljem etnograaf Gustav Ränk. Ülikooli rektoraat lahkus Tartust 24. augustil, ametlikult lõpetas Tallinnasse suundunud rektor Edgar Kant ülikooli tegevuse 18. septembril, kui vabastas ülikooli teenistusest kõik evakueerinud teenistujad.

Õnneks läks eelnevalt eestlastest ametnikel korda väärata Saksa võimude plaan viia ülikool üle Warthegausse (tänasel Poola alal, keskusega Poznanis) ning hiljem Königsbergi. Ülikooli varad ja inimesed hajutati hoopis üle Eesti: Haapsalu–Uuemõisa (Tartu ülikooli kliinikud), Viljandi- ja Põhja-Tartumaale ning Tallinnasse. Selle käigus lahkus Tartust umbes 400 ülikooliga seotud inimest. Tsiteerides 13. septembri Postimeest, siis „Tartust suudeti välja tuua suurem osa ülikooli varadest. Osa varadest on juba varem Tartust ära toodud ja paigutatud pommiohu eest Viljandimaale. Viljandimaalt toimub varade edasitoimetamine Läänemaale.” Septembris, teise Nõukogude okupatsiooni alguses, oli Tartus väidetavalt kohal ainult üks õppejõud – õigusteaduste professor Elmar Ilus. Alles oktoobris, kui Haapsalust naasis 281 arstiteaduskonna töötajat, kes polnud Eestist lahkunud, sai mõelda ülikooli avamise peale. Ülikooli töö taastati 24. oktoobril 1944. Statistiline rida näitab, et 1939. aastal oli Tartu ülikoolis 385 õppejõudu ja abiõppejõudu, 1943/44 sügissemestril oli õppejõude 338. 1945 oli teadusliku tööga tegelemas aga veidi üle 200 õppejõu.  

1944. aasta sügisel põgeneti nii Rootsi kui Saksamaale, kuid Tartu intelligents võttis eelissuuna Rootsi poole. Seda toetasid sealsed eestlaste juhitud abiorganisatsioonid, mille eesmärgiks oli päästa Eesti haritlaskond. Ülikoolide õppejõude jõudis Rootsi sel perioodil umbes 50. Suurem osa neist sai arhiivitööle, vähem ülikoolide ning instituutide teenistusse. Arstidel, loomaarstidel ja inseneridel polnud ka suuri probleeme tööotsa leidmisel. Kõige vähem õnne oli aga rahvuslike teaduste esindajatel, sest Rootsi huvi Baltikumi teemade vastu oli väike. 

Lood Tartust pärit tegelaste erinevatest põgenemis-, evakueerimis- ja lahkumisteedest saatuseaastal 1944 

Professor Armin Tuulse oli juba 1930. aastail oma teadustöö raames Rootsis tegutsenud ning nüüd kostis tema ning teiste haritlaste eest Rootsi riigiarhivaar Sigurd Curman. Tänu sellele õnnestus mitmetel haritlastel suunduda Rootsi mootorpurjekal Juhan, mis oli Saksa võimudelt saanud loa rannarootslaste evakueerimiseks. Lisaks professor Tuulse perekonnale jõudis sama laevaga Rootsi näiteks professor Aadu Lüüs, kes oli olnud Tartu ülikooli arstiteaduskonna dekaan. Septembris jõudsid Rootsi ka helilooja Eduard Tubin ning Tartu ülikooli rektor Edgar Kant, kes lahkus koos presidendi kohusetäitja Jüri Uluotsaga.

Tartust pärit inimeste osakaal oli märkimisväärne ka Saksamaal asuvates pagulaslaagrites, näiteks Geislingenis. Geislingeni laagris oli Tartust inimesi 967 (403 meest ja 564 naist), kogu Eestist 4400. Suvel 1944 oli Geislingenis ainult üks eestlane, 1944. a oktoobris suunas saksa tööamet sinna 75 eestlast metallivabrikusse tööle. Pagulaslaager rajati aga ameeriklaste poolt 1945. a sügisel, mis hetkest hakkas ka elanike arv kiirelt kasvama. Algselt oli laager oli alguses mõeldud ainult Würtembergis elavatele eestlastele, ent uudis suurlaagri rajamisest levis kiirelt ning sinna koondus eestlasi üle kogu Saksamaa ja Austria. Laagris loodud Eesti Rahvuskoondise esindusse kuulus näiteks Peeter Kõpp, Tartu ülikooli agraarökonoomia korraline professor, põllumajapidamise õppetooli dotsent. Geislingeni laagri kohtupidamise ja julgeoleku eest oli vastutav esimese astme Tartu kohtunik August Utsar, kohtusekretäriks oli aga Rain Luha, endine Tartu jaoskonnakohtu sekretär. Tervishoiu organiseerimiseks oli inimesi palju, kuna laagris oli arvukalt Tartu ülikooli arstiteaduskonna lõpetanuid. 1945. a sügisel oli seal kokku 93 vastava koolitusega inimest, nende seas 17 arsti. Laagri muusikakooli direktoriks sai Tartu Kõrgema Muusikakooli endine direktor Artur Ojasoo. Geislingeni Eesti Meeslaulu Seltsi Meeskoori kuulus lauljaid Tartu Meeslaulu Seltsist ja Akadeemilisest Meeskoorist. Rakenduskunsti kursusi viis läbi pallaslane Endel Kõks (Eesti Kujutavate Kunstnike Keskuse esimene esimees), Ado Vabbe õpilane.

Tartlaste kodukohast lahtirebitud elusaatusi peegeldab meditsiiniprofessor Mihkel Kase ja tema abikaasa lugu. Mihkel Kask sündis 1903. aastal Pärnumaal, kuid 1920ndatel suundus õppima Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Haridustee tipnes 1933. aastal doktoritööga Tartumaa tervishoiu olukorrast. (Mihkel Kask oli 1937. aastast ka saatesarja „Viis minutit tervisele“ autor, tuntud ka kui raadiotohter). Rockefelleri stipendiaadina täiendas Mihkel ennast USAs Harvardi ülikooli juures, kus kohtas oma tulevast šveitslannast abikaasat Helene Wirthi. Juunis 1941 Mihkel arreteeriti nõukogude okupatsioonivõimude poolt ja järgnevad 15 aastat veetis mees vangilaagrites. Abikaasa ja poeg pidid end võimude eest varjama. 1944. a peale Tartu märtsipommitamist lahkus Helene koos pojaga Tartust nagu paljud teised tuttavad kas autode või hobusevankritega. Alguses mindi peretuttavate juurde Suure-Jaani, kusjuures transpordiks kasutati ülikoolile kuuluvat auto. Peatselt saabus aga Saksa komandantuurist kiri kutsega kohustuslikele abitöödele. Seepeale liiguti Pärnumaale, kus elas Mihkli õde. Ühel hetkel helistas nende peretuttav, kes kutsus Tallinnasse, et sealt Soome põgeneda. See plaan aga luhtus, kuna Soome polnud enam turvaline peale NSVLiga rahu sõlmimist. Põgenemistee finaaliks sai Tallinnas nähtud Saksa komandantuuri silt „Viimane laev Saksamaale“. Sellele laevale sai Helene pojaga ja lõpuks jõuti ka turvalisse Šveitsi. 

Alo Suurna (snd 1913) oli EÜSi liige, õppinud Tartu ülikoolis metsateadust ja majandust, paljukordne Eesti meister korvpallis ja võrkpallis, 1939. a Soome korvpallikoondise peatreener. Märtsipommitamises kaotas Alo oma kodu Tartus. Varsti peale seda sai ta mobilisatsioonikutse, mille vältimiseks suundus tööle Tallinnasse tehasesse Baltisk Oil. Ta arvestas, et töö õlitehases on sakslastele väga tähtis ja sealt rindele ei saadeta. Sama skeemi kasutasid ka paljud tema kamraadid. Tänu tema metsandusekspertiisile saadeti Alo kord Pärnusse puumaterjali transporti korraldama. Sealt avanes võimalus põgeneda Läände. Tal õnnestus end munsterdada laevale, mis viis haavatud sakslasi Pärnu haiglast Saksamaale. Alo Suurna lõpetas oma põgenikutekonna Rootsis. 

Oli ka neid, kellel ei läinud kõik plaanikohaselt. Plaan laevaga Rootsi põgeneda luhtus näiteks kirjanik Friedebert Tuglasel ja tema abikaasal Elo Tuglasel. Suvel 1944 pagesid nad läheneva Punaarmee eest esmalt Viljandimaale. Pagemine läks üle kivide ja kändude, kuna koorem lagunes mitu korda tee peal laiali. Viljandist suunduti Tallinnasse, kus peatuti Marie Underi ja Artur Adsoni juures. Under ja Adson pääsesid mootorpurjeka Triina pardale 20. septembril Tallinnas, see oli viimane Saksa võimudega kooskõlastatud reis rannarootslaste evakueerimiseks. Tuglased sinna peale aga ei saanud ja nad lahkusid Tallinnast, proovides õnne läänerannikul, aga sedagi ei krooninud edu. Lõpuks oldi luhtunud lootustega sunnitud asuma Viljandi poole teele. See teekond läbiti suures osas jala ja ööbiti kus juhtus. Nõukogude võimu haardest enam ei pääsetud ja uus võim sai kirjanikku esitleda trofeena, kui kultuuritegelast, kes „valis“ nõukogude viljastavad tingimused. 1946. aastal omistati talle rahvakirjaniku aunimetus.

Tehti aga ka teistsuguseid otsuseid. Pärast sõja lõppu 1945. a pöördus Tartusse tagasi mobiliseerituna Saksamaale sattunud füüsik ja tulevane Teaduste Akadeemia liige Harald Keres, hilisem Tartu linna aukodanik ning maletaja Paul Kerese vend. Nende pere kaotas Tartus märtsipommitamistes oma kodu ning Haraldi tütar oli koos vanaemaga juba varem sõja eest Pärnumaale saadetud. Augustis asus Harald koos naisega jalgratastega ka ise teele, alguses Haapsallu, siis Tallinnasse. Tallinnas võeti Harald Saksa võimude poolt mereväe abiteenistuslaste hooldusõpetajaks ning evakueeriti üksuse koosseisus transpordilaevaga Saksamaale. Pärast sõja lõppu otsustas Harald Keres mitte läände suunduda, vaid hoopis Eestisse tagasi seigelda, mis tal ka õnnestus. 

Täpseid arve ja usaldusväärset statistikat, kuhu ja kui palju Tartu kandi inimesi 1944. a sügisel Eestist välja liikus, praegu pole. 1941. a oli Tartu elanike arv 59 500, 1945. a üksnes 34 000. Sõda oli oluliselt muutnud nii linna välist ilmet kui ka demograafilist pilti.

Martin Jaigma, KGB kongide muuseumi kuraator