Uudishimupäeva eel muuseumi ajaloolises kogus ringi vaadates jäi pilk püsima ühel omapärasel tööriistal – suhkrupea purustajal. Tänapäeval ei tea ilmselt mitte kõik kaasaegsed, mis oli suhkrupea või siis tuleb seda sõna kuuldes meelde Hardi Volmeri laul „Mina pean sambat tantsida saama”, kus lauldakse bikiinides neidudest Suhkrupea mäel. Laulu sisse pandud Suhkrupeamäel pole küll suhkrupeaga peale välimuse midagi ühist, iseenesest aga annab mäe visuaal ettekujutuse, millised suhkrupead välja nägid.
Suhkrupea oli suur koonusekujuline rafineeritud suhkru tükk, sellisel kujul turustati suhkrut enne tükisuhkru ja peensuhkru tulekut. Tööriist oli mõeldud suhkrupea lõikamiseks. Väike „pea” või suurem tükk suhkrupätsist pandi lõikuri ja aluse vahele, et teraga suhkrutükk tükeldada.
Keskajal oli suhkur kallihinnaline ja haruldane eksportkaup, mida sarnaselt vürtsidega said lubada endale vaid jõukad inimesed. 17.–18. sajandil, kui hakati rajama massiliselt suhkruistandusi, muutus suhkur Euroopas kättesaadavamaks. Suhkru levik tõi kaasa vajaduse spetsiaalsete tööriistade ja vastavate lauanõude kasutuselevõtuks. Suhkru purustamiseks leiutati ja kasutati erinevaid tööriistu: haamreid, saage, tange, aga ka spetsiaalseid giljotiine.
Miks on suhkrupea sellise kujuga?
“Suhkrupead” valmistati järgmiselt: rafineerimise teel lisanditest puhastatud roosuhkur muudeti paksuks siirupiks. See kuum siirup valati spetsiaalsetesse koonusekujulistesse vormidesse, mille põhjas oli väike auk, et eemalduks liigne vedelik. Seejärel jäeti vormid mitmeks nädalaks kuivama ja kristalliseeruma. Tulemuseks oli silindrikujuline valge suhkrupea. Kaalusid need pead u 5–15 kg ja kuna tihti inimene nii suurt kogust ei jaksanud või ei tahtnud osta, siis purustati suhkrust „pea” juba poes kaupa tehes või see oligi müügil lahtiraiutult. Kodus oli vaja suhkrutükke samuti lõigata, tükid olid kõvad ja vajasid tööriista.
19. sajandi alguses kehtestatud Napoleoni mereblokaad muutis suhkruroo importimise Euroopasse raskeks, suhkrut hakati tootma ka suhkrupeedist. Peedisuhkruga on rafineerimine kiirem. 20. sajandil hakati suhkrumassi kuivatama juba tsentrifuugiseadmetes. Tänapäeval pole suhkrupea etapp suhkru tootmisel enam vajalik.
Suhkrupead pakiti poodides sinakaslillasse paberisse, nn suhkrupaberisse. Rahvasuus oli uskumine, et suhkrupaber on raviva toimega ning usuti, et seda on hea asetada valutavale kohale. Perenaised kasutasid suhkrupaberit vahel villa või kanga värvimiseks. „Naisterahva Töö ja Elu ja Käsitööleht” (7. aprill 1926) soovitab suhkrupaberit kasutada ülestõusmispühadel mune värvides: „Ka sinisest suhkrupea paberist lõigatagu ristikesi, puid, majakesi ja igasugu vigureid ning mähitagu nad riidega munade ümber ja keedetagu siis. Munadele tulevad peale väga ilusad sinised paberist lõigatud vigurite kujud.“
Muuseumisse on suhkrupea purustaja jõudnud 1961. aastal Natalia Verhoustinskajalt (1897–1981). Verhoustinskaja õppis 1920. aastatel Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas skulptuuri erialal ja töötas hiljem Tartus joonistusõpetajana. Tema kaudu on linnamuuseumi kogusse jõudnud palju tema isale (töötas kohtusüsteemis) ja ka vanaisale (oli preester) kuulunud dokumente ja esemeid, samuti pere käsitöö- ja tarbeasju.
Kristi Musteikis
Tartu Linnamuuseumi ajaloolise kogu teadur-koguhoidja
Päisepildil: Tartu Linnamuuseumi ajaloolises kogus hoiul olev käsimasin peasuhkru purustamiseks (TM 278: 3 Aj) on valmistatud ilmselt tsaariajal, 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses.