Sajanditagune jalutuskäik Tartu Kalaturu tänaval 

Noor ja andekas päevapiltnik Johannes Pääsuke (1892–1917) tegi selle ülesvõtte Kalaturu uulitsast tsaariaegses Tartus aastal 1914, mil ta koostöös Eesti Rahva Muuseumiga jäädvustas Tartu tänavavaateid, hoonete detaile ja inimesi. Fotole on jäänud ilmselt ümberkaudsete majade elanikud oma kodutänaval. Fotograafi selja taha jääb Emajõgi ja kalaturu putkad.

Kalaturu tänav algas Kivisilla juurest, praeguse Atlantise hoone kohalt, kulges mööda jõeäärt kuni tänase Narva maantee alguseni. Tänava ühes servas asusid majad, teises voolas Emajõgi. Tavaliselt asuvad tänava ühel poolel paaritud ja teisel poolel paarisnumbritega majad, aga kuna hoonestatud oli vaid üks Kalaturu tänava pool, siis loendati majade numbreid järjest. Tänava teisel küljel veepiiri lähedal asusid lihtsad puidust turuputkad.

Varem oli Tartus kogu jõeäärne ala turgudega palistatud: lisaks kalaturule asusid Ülejõel heinaturg, puuturg, juuditurg (mitte kauba, vaid kauplejate järgi). Oli veel teinegi kalaturg (nn talvine kalaturg) Emajõe paremal kaldal, lihaturg, söögiturg. Turgude asukohad ajas pisut ka muutusid. Võib vaid ette kujutada seda kauplemiskära (ostjad, müüjad, loomad, rakendid jms) jõe kallastel.

Tänav asus Ülejõel III linnaosas, mida kutsuti ka Peterburi eeslinnaks. 19. sajandi lõpuks oli Ülejõest saanud Tartu üks rahvarohkeimaid linnaosi. 1863. aasta passiseadus võimaldas inimestel vabamalt liikuda ja see tõi linna rohkesti uusi elanikke, peamiselt eestlasi maapiirkondadest. Iseloomult oli Ülejõe agul: ülekaalus olid puithooned ning siin elas vaesem rahvas – voorimehed, kingsepad, lodjatöölised jt, leidus tihedalt väikeseid halva kuulsusega joomakohakesi ja kõrtse ning ka kahtlase mainega asutusi.

20. sajandi alguses lisandus Emajõe vasakule kaldale, Holmi ja Kalaturu nurgale hotell Jakor, Kivisilla juures asuv hotell Bellevue sai juurdeehitise ja Kalda tänaval asuv Livonia õlletehas uue pilkupüüdva fassaadi. Need silmapaistvad hooned andsid jõekaldale esindusliku ilme, kuid piirkonna põhitoon oli siiski agul.

Holmi ja Kalaturu tänava nurgale kerkis 1905. aastal linna esimene juugendstiilis maja ‒ ärimees Filipp Kudrjavtsevi neljakorruseline ärihoone (arhitekt Rudolf von Engelhardt) pildil keskel). Hoones asusid hotell Jakor (eesti keeles Ankur) ja söögikoht. Piirkond oli kurikuulus varguste, löömingute ja salaviinaga kauplemise poolest.

Pääsukese enam kui 400 ülesvõtet 1914. aasta Tartust on kuldaväärt allikas maailmasõja eelsest linnast. Pääsuke oli tõeline meister aguli miljöö edasi andmisel.

Pääsukese fotot lähemalt uurides leiab siit palju toredaid detaile. Kuna pildile on püütud tavalised inimesed oma igapäevases keskkonnas, on see kui ehe pilk tollasesse olustikku. Põnev on jälgida inimeste näoilmeid, samuti nende riietust, peakatteid ning jalanõusid. Fotokaamera ülessättimine ajal on ilmselt ka ümberkaudsed lapsed kogunenud „asja uurima”. Ühel paljajalgsel poisil on veel õnge otsas ehk hetk varem jõest püütud kalad. Maja trepi peale on tulnud sündmusest osa saama veel paar inimest, kaks inimest piilub tänavale ka avatud aknast. Põnevaid detaile märkab ka maja juures: hoonele paigaldatud tänavasildid on kolmes keeles, fotot suurendades näeb majal veel silte „Söögi- ja teemaja” ning „Pruugitud asjadega kaupleja”. Maja nurgale on paigaldatud tänava valgustamiseks gaasilatern. Ilmselt õhtuti ja vara hommikuti möödus siit gaasilaterna süütaja, kes oma pika spetsiaalse ridvaga süütas ja kustutas laternas gaasitule. Gaasi hakati Tartu tänavavalgustuses kasutama 1880. aasta sügisest, kui linnas alustas tööd gaasivabrik. Kuni 1920. aastate lõpuni olid tänavavalgustuses ülekaalus veel gaasilaternad.

Erksaid kujutluspilte kalaturu ümbrusest pakub ka ligi saja aasta vanune ajalehereportaaž (Postimees, 28.06.31):

„Endistel aegadel oli huwitaw tähele panna, kuidas Tartu turgudel olid kaunis kindlad keelepiirid. Läksid sa lihaturule, siis wõisid üsna sageli kuulda saksa keelt. Seda ei rääkinud üksi saksasoost wöi „kadakast” ostjad, waid ka lihunikud püüdsid „peened” olla ja sakstele „wrisse wleissi” soowitada. Kalaturul selle wastu wöis igal sammul kuulda laia toimetist wene keelt. Näis nagu oleks liha müümine, ostmine ja söömine sakste, kalatarwitamine wenelaste eesõigus. Nüüd on olud põhjalikult muutunud. Lihaturult on saksa keel kadunud, harva kuuled mõnda wanemat kadaklist emandat „leberit” wöi mingisugust teist lihasorti küsiwat. Kalaturul wöid aga weelgi üsna tublisti wene keelt kuulda. Kalaturg wene rahwusest kaupmeestega on wajutanud pitseri kogu ümbrusele ning kolmanda linnaosa Fortuuna ja Pika tänawa lõpurajoon on kujunenud päris wene alewikuks ja pakub õige omapärast pilti. Südalinna elanikud, kellel iialgi pole seal agulisopis tegemist, ei aima, kuiwõrd omapärane on see linnaosa. Kujuka pildi saame sellest, sinna õhtu eel jalutades. Juba kalaturul ja siin ümbruses näed üksikuid pikahabemelisi säärsaabastes wanemaid wene mehi ja kriiskamalt eredawärwrlistes seelikutes naisi. Mõni askeldab oma kalamüügi laua juures, nühib ja küürib seda. teine on ametis päewasest müügist ülejäänud kalade rookimisega, et neid sisse soolata, sest suwisel ajal ei seisa puhastamata kala kuigi kaua wärske. Mõni wanem eit pakub korwist: „Wjärsked silgud!” Tänawanurgal on salkkond wene poisse koos ja peawad nõu, kuhu minna wodkat otsima. Kõndides jõekallast mööda pärmiwabriku poole edasi muutub pilt weelgi omapärasemaks. Wäikesed, suurelt osalt küll kahekordsed, kuid siiski karbina wäikesed aguli majad oma luitunud ja tükati wärwist kirjuks pudenenud seintega ja igerikkude poolivajunud plankide ja hoowiwärawatega ning igal sammul see spetsiifiline lõhn, mis algab juba kalaturu piirkonnas ja tingitud hooletult hoowile wõi kaanteta pühkmekasti wisatud jäänuste kõdunemisest. Teiselpool bulwarit on jõgi üksikute lotjade, paatide ja katkenud lauatükkidest ehitatud weewõtmise purretega. Jõe ääres bulwaril jookseb rohkesti wäikseid lapsi, enamikus paljajalu ja räpased. Eesti ja vene keelt wõib siin pea pooliti kuulda. Majade aknad on awatud, on ju seal tubades niikuinii sumbunud õhk, kuid waewalt tuleb tänawaltki paremat see jäänuste lehk! Kuskil maja teise korra akna all on kolmeliikmeline vene perekond õhtueinet söömas. Kaks meest on kirjudes wene bluusides, laual keeb „samowar”. Paar maja edasi kostab läbi awatud akna balalaika saatel nukker wene laul. Keegi daam laulab: „Satschem tõ menä tselowal”. Paar-kolm keskealist naist tõttavad jõele jalgu pesema, keegi eestlane würtspoodnik endises wene söduri ülikonnas siunab bulwaril jookswat lastekarja. On põnnid küll, ega kopika eest aru et ole, muudkui purretele. Enne juba üks kukkus üle pea sisse. Õnn oli, et lodjamees jaole sai, tõmbas wälja. Minge aga minge jälle jah. Kurat, kui weel poodi trepi peale liiva kannate, siis ma teid pargin.” Kuri mees näitab lastele rusikat, need aga jooksewad edasi ja kihistatvad aina naerda…”

Aguli miljöö ja kalaturu koloriitsed inimtüübid inspireerisid ka tollaseid kunstnikke. Eduard Wiiraltile (tollal Pallase kunstikooli õpilane) pakkus boheemlik ja ehe kant suurt huvi, aastatel 1920–1922 on kunstnikul valminud mitmeid huvitavaid piirkonda kujutavaid pliiatsisketse, akvarelle ja graafilisi lehti.

Kui 1938. aastal avati linnas uus moodne turuhoone, kolis kauplemine tasapisi „tuppa”. Lahtistel platsidel tegutsenud lihaturg ja kalaturg lõpetasid oma tegevuse, vanad kalaturu müügiputkad lammutati. Turgudest jäi püsima ainult igapäevane maainimeste turg.

Postimees kirjutab (30.12.37):

„Kalaturg kaob, sellega ka tükike rannaromantikat Tartu südalinnas. Praegused osaliselt väga viletsas olukorras asuvad kaubamajakesed lammutatakse omanikkude poolt, kelledele need kuulusid. Kalaturu taga asuv jõekallas on väga haletsemisväärses olukorras. Kaldakindlustus on kohati õige lagunenud ja tükati sisse vajunud. Südalinna üldilme tõstmiseks tuleb ka see Emajõe kaldaosa korda seada. Vastavad esialgsed kavad selle teostamiseks on juba olemas.”

Teises maailmasõjas, 1941. aasta pommitamise käigus sai kogu Ülejõe piirkond rängalt kannatada. Hävis ka Kalaturu tänav. Sõjajärgsel perioodil, 1950.–1960. aastatel, kujundati Emajõe-äärne varemete ala pargiks. Täna asub samas kohas Holmi park.

Tartu Linnamuuseumis avatud näituse „Tartu: jõe nägu” fookuses on Emajõgi. Näitus uurib ja näitab jõe ning linna vahelisi suhteid läbi ajaloo, tutvustades muuhulgas ka kunagisi hoonestatud Emajõe kaldaid ning seal asunud linna sümbolehitisi.

Postituse koostas Kristi Musteikis,
Tartu Linnamuuseumi esemekogu hoidja ja näituse „Tartu: jõe nägu” kuraator