Käes on piparkoogiaeg ja igati paslik on heita pilk Tartu Linnamuuseumi ajaloolises kogus hoiul olevatele kasepuidust piparkoogivormidele.
Vürtsikookide tegemisel on pikk ajalugu ja see on käinud käsikäes piparkoogivormide ajalooga. Tänasel päeval teeme piparkooke metallist või plastmassist vormidega, aga piparkookide valmistamise kõrgajal, 16.–17. sajandil tegid meistrid neid puust vormidega. Vormide graveerimisega tegelesid puunikerdajad, kellel oli sarnaselt piparkoogiküpsetajatele 15. sajandist oma gildid.
Puidule graveeritud pildid ja lood on põnev ajalooline materjal. Nad lubavad heita pilgu kaugesse aega, jutustades meile, kuidas siis oldi ja elati. Tihti oli vormi lõigatud kujunditel sümboolne tähendus, see oli peen suhtlusvorm oma koodide ja sümbolitega.
Aja jooksul motiivid ja teemad muutusid. Kui varasematel sajanditel domineerisid religioossed teemad ja valitsejate portreed, siis 18. sajandist hakkas vormidel kujutatu vastama rohkem linnakodaniku maitsele, kajastades ja peegeldades tavainimeste elu ja kodu, rahvajutte ja nalju ning kohalikke uudiseid.
Kuid 18. sajand, mil kasutusse tulid ka metallist vormid, tõi endaga kaasa puust piparkoogivormide ja professionaalsete vormilõikajate kunsti järkjärgulise hääbumise. Vormide kunstiline kvaliteet langes- tihti lihtsalt kopeeriti vanu vorme kehvasti või valmistasid vorme hoopis pagarid ise või hoopis amatöörid.
Tartu Linnamuuseumi ajaloolises kogus on hoiul kokku neli kasepuidust välja lõigatud piparkoogivormi, mille mõlemal küljel on erinevad motiivid.
Muuseumi dokumentides kirjas olev info vormide kohta on üsna napp. Teame, et vormid on kunagi kuulunud Tartu Pagarite tsunfti sellile Karl-Adam Türnale (1861–1934), kes on nimetatud vorme kasutanud pagar Böningi (ka Boeningi) juures teenides.
Böningid olid kuulsad Tartu pagarid, kes pidasid Tartus pagariäri ligi sada aastat läbi kolme põlve.
Ettevõte rajati 180 aastat tagasi, 1842. aastal Alexander Heinrich Robert Böningi (1816–1875) poolt. Hiljem laiendas äri poeg Robert Wilhelm Elmar Böning (1843–1905) ning tema surma järel võttis äri üle pojapoeg Gerhard Alexander Elmar Böning (s.1880–?). Pagariäri oli väga kuulus oma mesikookide poolest, neid eksporditi ka teistesse maadesse. Äri asus Tartus, Uueturu tänaval.
Uueturu tn, Tartu, 1920-1930. Vasakul Böningi pagariäri.
Me ei tea, millal vormid tehtud on ning kelle poolt. Ilmselt pärinevad need 19. sajandi esimesest poolest.
Esemed on valmistatud käsitsi, nõudes oskust ja vilumusi; valmistaja on olnud osav meister, aga ilmselt mitte professionaalne vormilõikaja.
Ühel neljast vormist on vormi küljel puidu sisse graveeritud initsiaalid „TK” ja „MK”, teisel serval „KR”. Tegu ei ole meistrimärgiga, vaid ilmselt vormide omaniku nime esitähtedega. Võib arvata, et taolised vormid liikusid käest kätte, nii et enne Tartusse jõudmist võidi nendega vormida mesikooke erinevate meistrite juures.
Valisin kirjeldamiseks välja vormi, mis mind enim paelus. Olen seda vormi ka varem korduvalt silmitsenud ja imestanud, mis lugu siin vormi sees peidus on.
Kujutis on graveeritud 14,5 cm x 16 cm pikkuste külgedega puitplokile, mille paksus on u 2 cm ja kujutis ise on u 0,5–1 cm sügavusega.
Vormi ühel poolel on kujutatud aasia päritolu ratsanikku hobuse seljas, peas kiiver lehviva hobusesabaga ning käes kõver mõõk (saabel), igati valmis enda eest seisma ja võitlema. Mida muud, kui julgust ja vaprust peaks selline piparkook soovima.
Vormi teisel küljel on aga sootuks kummaline stseen – sokk (välistatud pole ka eesel), kelle seljas istuvad vastakuti kaks silinderkübarates ja pikk-kuubedes meest, ühel vasak käsi kääridega üles sirutatud, teisel mehel on suunatud üks käsi esimese kõhule.
Mis lugu see vorm räägib? Ilmselt ei ole tegu vendade Grimmide Vahva rätsepaga ega ka mitte looma pügamisega, mehed istuvad üksteisega vastakuti ja nende vahel on tajutav pinge.
Kujutisi lähemalt uurides on aru saada, et kummalgi mehel on seljas pikkade kuuesabadega frakk ja peas laia äärega torukübar; aimatav on ka särgi püstkrae ning pükste väliskülgedel on peale õmmeldud pikiribad (lampassid).
Võib tunduda kummaline, et mehed on pidulikus riietuses looma selga roninud. Sabakuub ja silinderkübar tulid moodi 18. sajandi lõpust, aga sageli kanti 19. sajandil nii pikk-kuube ja torukübarat ka argipäeviti, mitte vaid pidulikel juhtudel.
Tähelepanelikul vaatlemisel on puidul lisaks näha üsna palju puidukahjurite poolt tekitatud auke ehk lennuavasid.
Piparkoogivormid on eksponeeritud Tartu linnakodaniku muuseumis ja huvi korral saab neid imelises 19. sajandi interjööris oma silmaga üle vaadata.
Teksti autor Kristi Musteikis, linnamuuseumi ajaloolise kogu teadur-koguhoidja.
Allikad:
Tartu Töösturite Keskühing : 1917–1937 : koguteos, 1937
“Boeningud 90 aastat saiatöösturitena”. — Postimees, nr 102, 3.V 1932, lk 5;