Oswald Hartge (1895–1976) sündis ja kasvas Tartus, õppis õigusteadust Tartus, Freiburgis ja Heidelbergis, osales Vabadussõjas ning töötas alates 1920. aastate teisest poolest Tallinnas Saksa kultuuromavalitsuse juures, organiseerides muuhulgas baltisakslaste ümberasumist 1939. aastal.
Tema mälestusteraamat kujutab endast tänu autori hiilgavale mälule, muhedale jutustamislaadile ning leebele huumorile haruldaselt infoküllast ja sisutihedat sissevaadet baltisaksa rahvusgrupi elu-olusse 19. lõpust kuni ümberasumiseni 1939. aastal. Erialaringkondades on nimetatud raamat teada-tuntud, Tartu Ülikooli Eesti ajaloo emeriitprofessori Tiit Rosenbergi sõnul kuulub see nende teoste hulka, mille võiks “ometi kord eesti keelde tõlkida”. Käesolev teos tõuseb nii sisu kui ka kirjandusliku taseme poolest esile laialdase baltisaksa memuaarse materjali hulgast.
Hartge mälestuste Tartus veedetud lapse- ja noorpõlveaastatele pühendatud osa võib nimetada omalaadseks Tartu-entsüklopeediaks, kus põnevat ja põhjalikkuselt kohati fotograafilist kirjeldamist leiavad tsaari-, ilmasõja- ja revolutsiooniaegne linn ja selle elanikud ühes oma eripärade ja veidrustega. Omaette peatükiks on ülikool ning korporatsioonielu, selle taustaks ajaloolised ja dramaatilised sündmused. Väga oluliseks teemaks on igapäevane elu – niisugused kirjeldused teevad mälestusteraamatust olulise argielu allika, andes ülevaate elust linnas baltisakslaste pilgu läbi, unustamata sealjuures ka teisi rahvusrühmi ja nende omavahelisi suhteid.
Memuaarköide kujutab endast tihedat ja kirevat, leebest huumorist ja eneseirooniast kantud rännakut läbi 20. sajandi pöördeliste sündmuste, mööda baltisaksa mälupaiku ning ajalookihistusi, võimaldades samas mõtiskleda inimloomuse muutumatuse üle.
Oswald Hartge pojapoeg Alexander Hartge toob raamatu järelsõnas välja, et tegemist pole vaid perekonnalooga, vaid ka osaga Euroopa ajaloost: „Mu vanaisa raamatu tõlkimise lugu – mille algatus tuli Tartust ja mis ka Tartus ja Eestis teoks sai, räägib meile nii mõndagi: see räägib meile sellest, kuidas ajalugu pole kunagi lõppenud, kuidas see läheb üha edasi, kuidas see elab. Kuidas ajalugu elab edasi erineval kujul ja erinevatest vormides, kuidas see elab edasi omaenda perekonnaloos. Ja kuidas vanaisa raamatu ja selle eestikeelse tõlke kaudu on nähtavaks muutunud lõiguke Euroopa ajalugu. Ühine ajalugu, isiklikud ja koguni perekondlikud sidemed ületavad ajastuid, ületavad sadu kilomeetreid ja rahvuslikke piire ning koovad nähtamatut võrku, mis seob meid kõigega, mis meile pidepunkti pakub.“
Mälestusteraamatuga on kaasas trükikaart „Oswald Hartge Tartu. 12 jalutuskäiku“. Kaart on kokku pandud Tartu Ülikooli saksa keele ja kultuuri kaasprofessor Reet Benderi ja ajaloo doktorant Kadi Kähär-Petersoni poolt. Kujunduse autor on Uku Peterson.
Tartu Linnamuuseumi baltisaksa memuaaride sarjas on seni ilmunud kaks väljaannet – ülikooli bibliotekaari Emil Andersi (1806–1887) memuaarid (2012) ja keemia- ning farmaatsiaprofessori Friedemann Goebeli (1794–1851) kirjad (2015).
Tõlkis ning koostas kommentaarid ja järelsõna Reet Bender
Toimetas ja koostas registri Toomas Hiio
Keeletoimetuse tegi Leino Pahtma
Kujundas ja küljendas Peeter Paasmäe
Perekonna järelsõna kirjutas Alexander Hartge
Projekti juhtis Marge Rennit
Raamatu väljaandmist toetasid: Tartu linn, Eesti Kultuurkapital ja Tartu Kultuurkapital
Raamatut saab osta Tartu linnamuuseumi kassast, Rahva Raamatu ja Apollo raamatupoodidest!