Kolme muuseumi – Maanteemuuseumi, Põllumajandusmuuseumi ja Tartu linnamuuseumi ühisnäituse „Peedist pesumasin” koostamisel oli kavas kolme muuseumi peale koguda mälestusi ja esemeid 150lt inimeselt. Tartu linnamuuseumi osanäituse „Peedist pesumasin: leidlikkus linnas” ettevalmistamisel kogusid kuraatorid mälestusi ja esemeid 50 inimeselt. Enamus intervjueeritavaid olid naised, kes rääkisid muuhulgas oma perekonnalugusid ning jutustasid pereliikmetest ja sugulastest. Kahjuks ei võimaldanud isetegemise ja taaskasutuse teemaline näitus kõiki lugusid eksponeerida, kuid intervjuud on Tartu linnamuuseumi arhiivikogusse vastu võetud ja uurijad võivad edaspidi nendega edasi tegeleda. Siinkohal tahaks aga jagada mõnda pikemalt jutustatud lugu, kus fookuses on rääkija perekond, eriti isa.
Nii jutustab 1965. aastal sündinud Inga oma isa meisterdatud esemetest, tööriistadest ja ka pisiasjadest, mis olid mõeldud kodu kaunistamiseks, lapsele mängimiseks või siis kellelegi kinkimiseks. Näitusele toodud puukujukesed on tõepoolest uhked, vanaisale nikerdatud jalutuskepp ehk „konkskepp“ nagu naine ise seda nimetab, toekas ja kunstipärane. Isa osavust ja kunstimeelt kiites ei saa tütar aga kuidagi jätta rääkimata oma esivanemate keerulistest elusaatustest ja isa raskest lapsepõlvest.
Isa sündis mul 1935. aastal ja see oli Venemaal Luugas. See on perekondlik väga pikk lugu. Nende väljaränne Eestist oli seotud esimese maailmasõjaga, oli seotud poliitilise raske olukorraga, sest minu vanavanaisa oli kubjas. Ja see oligi selles mõttes nagu kummaline, et ühed võimud ja teised võimud ja ta jäi nagu selle kahe võimu vahele. /…/ Ja nii nad rändasid siis Venemaale edasi, sest seal oli võimalus ellu jääda, seal sai maad. Ja selliselt see ajalooliselt läks. Minu vanaema tuli teiselt poolt, kui tsaar lubas samamoodi võrokestele maad, tema on nagu nende juurtega. Seal kaugel nad kokku said, lõid pere ja esimesed lapsed olid kõik Venemaal sündinud. Sellepärast vene nimed. Kõige vanem isa vend oli siis mitte Jüri, vaid Juri. Isa oli Vladimir. Üks vendadest oli Eduard.
Perekond ei saanud Eestisse varem tagasi tulla, nii-öelda oma sugulaste juurde tagasi pöörduda. Eesti riik ei võtnud neid vastu, kuna seal oli punaarmees olemine taga. See oli lihtsalt väga keeruline ja poliitiliselt raske aeg. Aga teise maailmasõja ajal 1942. aastal, siis kui olid suured lahingud Peipsi taga ja sakslased, venelased omavahel seal maid jagasid, siis sakslased ütlesid kohalikele, et kui teil on kuhugi minna, palun hakake liikuma, sest siin tuleb tõesti suuri lahinguid ja sõjatanner, et minge jalust ära, see ei ole teile hea. Ja ei olnudki muud võimalust, kui vanaisa-vanaema pakkisid siis omad koduloomad, lapsed, mis vähegi oli, vankrile ja hakkasid Eesti poole tulema, kuna sõjaolukorras oli see asi lihtsalt võimalik. /…/ Nii et isa tuli Eestisse selleks ajaks, kui ta pidi kooli minema. Jõudes Eestisse ta ei osanud sõnakestki eesti keelt, sest kodune keel … omavahel, vanaema-vanaisa rääkisid eesti keelt, aga lastega rääkisid vene keelt, sest nad elasid Venemaal. Ja ühe aastaga minu isa õppis kõigepealt eesti keele selgeks ja siis sai külakooli minna. Selline lugu on isa haridusega. Pärast külakooli ta läks masina-traktorijaama, siis oli poistel ainult traktorid väga suur sõna, töötas seal.
Isa on olnud väga oluline naise enda eluteel ja tema perekonna ning laste jaoks. Intervjuus räägib ta korduvalt sellest, millist turvatunnet pakkus isaga koosolemine, teadmine, et isa oskab ja teab kõike.
Isa võttis mind kaasa, me käisime tavaliselt koos metsas, isale meeldis, et mina tulin temaga kaasa ja minule meeldis ka metsas uidata. Minul oli hea rahulik olla, sest tugev isa oli alati kõrval mul. Ja me jõudsime maasikaplatsile, kus ei olnud muud näha, kui ainult punetas kõik. Meil ei olnud mitte midagi kaasas, me lihtsalt läksime jalutama. Ja mida tegi mu isa? Nuga tal oli alati kaasas, kasest lõikas tohu, võttis ära ja tegi sellise torbiku. See oli suur torbik minu mäletamist mööda, selle suure torbiku täie ma sain viia koju punaseid metsmaasikaid. Isa leidis alati lahenduse, ei olnud sellist võimalust, et ei saa, kogu aeg sai.
Sellest, kui osav oli isa ja kuidas oma perekonna eest hoolt kandis, jutustab ka 1956. aastal sündinud Esta. Eriti meeldejäävaks ja terve perekonna elu muutvaks sündmuseks kujunes oma maja ehitamine, mis suuresti jäigi vaid isa õlule. Maja ehitati jupikaupa. Kodust ma mäletan selliseid jutte, et raha oli väga vähe, isa põhiliselt ise ehitas, aga ta oli ikkagi väga suur töömees, kuldsete kätega mees, kõike oskas teha. Kas ta abijõudu kasutas, no võib-olla elektrikuid ja niimoodi, aga igal juhul seda ta on rääkinud, et ta vundamendi kaevas ise ja keldriaugu. Ja no jällegi, vaata muudkui sorid oma mälestustes ja ega noorena need asjad üldse ei huvita. Aga nüüd mulle meenub ka, et isa jäi vahepeal väga haigeks. Ju ta külmetas nii tööl või ehitusel. Mingi suur kopsupõletik oli tal, nii et ta oli lausa haiglas. /…/
Maja ise oli ehitatud tüüpprojekti järgi. Neid maju on Tartus siin ma arvan kümneid. Mäletan ka isa jutust seda, et kes olid sellised natuke targemad või vanemad inimesed, et nemad püüdsid neid projekte ikkagi muuta ja ruutmeetreid juurde saada. Sest ma tean, et selle teise onu majapidamised ehitati Tammelinna, välimuselt üsna sarnane, aga too on tunduvalt suurem. Seal on näiteks kolm täitsa ilusat suurt tuba, aga meil oli all kaks väga väikest tuba. Toad olid muidugi läbikäidavad, nii nagu toona oli, ahiküttega, kitsad trepid, kuivkäimla.
Foto erakogust.
Pärast II maailmasõda oli elu raske ja elamistingimused viletsad ning seetõttu levisid ka nakkushaigused nagu tuberkuloos jõudsasti. 1945. aastal sündinud Vivien, kes kaotas pisikese tüdrukuna oma isa just sellele halastamatule haigusele, säilitab hoolega vanu fotosid ja jutustab neid sirvides oma isast vaid ülivõrdes lugusid.
Isa oli nisukene tehnikahuviline ja keemiahuviline ja füüsikahuviline. Siis ta vist nende indiaanilugude ainetel mõtles, et ta teeb kah paadi – süsta. Niisuguse süsta kujulise. See tal tõesti õnnestus. Puidust olid sees kõik need igasuguseid ribid, mis vajalik on paadi ehitamisel ja peal oli siis present, mis oli värvitud veel õlivärviga. Nii et ta ei lasknud vett läbi ega midagi. Väga hästi kuuletus vee peal sõitmiseks. Siin ongi jah, meie sugulased. Paat kandis hulka inimesi, jah… kui peale läksid.
Ja mõtle, ta joonistas… Saksa sõjavangid olid ta sõbrad. Sõjavangid elasid Ulilas barakis. Huvitav jah, ma olin siis noor. Ma ei oskandki sellele tähelepanu pööratagi, et mis tööd nad tegid? Sakslased tegid väga ilusaks selle majade ümbruse – selle barakkide ümbruse. Tegid kiviteed, sest seal oli soine, madal natuke, et kõndida sai puhta jalga. /…/ Siis ta (isa) nendega suhtles palju ja ta oli neist pildid joonistanud, pliiatsijoonised… nende näopildid. Vaata, vanaisa pidi pärast need ruttu ära hävitama, sest ajad olid nisukesed, et me oleksime võinud kõik Siberisse minna selle eest. Need pildid olid sakslastest. Seda tuli varjata hiljem, aga nad olid nii head sõbrad. Vanaisa käis minu isaga, oma pojaga, jõel kala püüdmas. Suitsetasid ära ja viisid sõjavangidele ka. /…/
Isa töötas turbarabas. See oli juba sellepärast käiku lastud, et sinna oli ehitatud Ulila jõujaam – elektrijõujaam. See andis Tartusse elektrit ja siis ümbruskonnale. Ma ei tea, kui kaugele need liinid ulatusid. Igatahes Tartusse sai kah elektrit sealt ja turvas oli siis kütteks. /…/ Siis jah, niiviisi inimesed töötasid. Ahah, koolis käies ma ka pidin töötama seal turbarabas. See oli juba siis, kui venelased ka sinna toodi. Toodi tavalisi venelasi kuskilt Venemaa põhjaosast. Sõda oli liikuma nad ajanud ja siis nad tulid sinna, leidsid seal tööd. Nad olid ülekohtused. Nad võtsid meie laste, nõrkade laste, käest ära kuivemad turbaread.
Edasi veereb jutt juba teiste pereliikmete, eriti vanaema peale, kes oli isa kaotanud lapsele kooliajal suureks seltsiks ja toeks – õmbles vanast kardinast kooliteatris esinemiseks kauni kostüümi, tikkis ilusaid seinavaipu ja õpetas tüdrukule keldrisse peidetud eestiaegsete ajakirjade järgi õmblemist. Kuna töö turbarabas ja -tööstuses oli raske, saadeti tüdruk Tartusse kooli ja hiljem tuli ka vanaema linna. Linnaelust loodeti seda, et see on kergem ja tasuvam, kuigi alguses elati koos 10 m2 ühiselamutoas.
Oma perekonna saatusest ning oma kangest ja tugeva iseloomuga isast jutustab 1958. aastal sündinud Eha järgmist: Isa oli mul Oudova oblastis sündinud 1927. aastal. Tema esivanemad olid välja rännanud mitu põlvkonda tagasi. Ilmselt kuskilt 1850, siis kui oli ju see eestlaste väljarändamine, sest Eesti talupoegadele ei jätkunud maad. Moodustasid täiesti eesti külad Oudova oblastis teisel pool Peipsit. /…/ Hulluks läks asi siis, kui tuli võimule Stalin. 1938 jäi minu isa oma isast ilma, sest eesti küladest korjati kokku kõik mehed vanuses 16 kuni 60 ja viidi ära. Sellel ajal ei olnud veel kõige noorem isa vend Leo sündinud. Nii et jäi maha rase naine nelja järjestikku sündinud pojaga. Kõigepealt viidi mehed. Ei… kõigepealt oli nii: eesti talud veeti kokku ühiseks külaks niimoodi, et need taluhooned võeti palkhaaval lahti, nummerdati palgid ja siis viidi sinna nii-öelda külakeskusesse, mis siis nagu venelased ette nägid. Siis ehitati need külad uuesti niimoodi üles, majad ehitati uuesti üles. Tuli nagu vene ridaküla, mitte hajaküla nagu meie oleme siin Eestimaal harjunud. Nagu sealgi olid eestlased harjunud. Pärast seda külade kokku vedamist, siis viidi need mehed kõik külast ära. Nii et minu isa vanem vend oligi siis parasjagu 15. Tema jäi õnneks alles, tema hakkas peremeheks, läks kündma ja külvama, sest ema, nelja lapse ja siis eeldatavasti juba viie lapse ema, pidi minema kolhoosi päevi tegema, normipäevi. Nii et tema enda viis poega olid praktiliselt näljas ja ema käis olematu tasu eest kohalikus kolhoosis oma päevi tegemas. Eestisse tulid nad 1943. Siis, kui sakslased taganesid.
Oma vanavanemate ja vanemate saatusi, elukäike ja hilisemat käitumist analüüsides jõuab naine tõdemuseni, et isa raske lapsepõlv, kaotused, nälg ja alandused mõjutasid teda pöördumatult. Ja vot see oligi see, et isal oli nii raske lapsepõlv olnud. See tähendaski seda, et temas oli selline ilmajäämise tunne. Ta jäi kõigepealt isast ilma. Ta jäi normaalsest lapsepõlvest ilma. Kogu aeg oli nälg. /…/ Jah, Jõgevale hakkas ta maja ehitama. See maja oli täiesti paras, ilus. Ilusa suure aiaga, aga kuna isa oli nooruses väga palju näguripäevi näinud, siis talle tundus, et tema tahaks suuremat maja. /…/ Aiandus – ei olnud muru aias. Iga maalapike seal oli kas põõsas, õunapuu, kas või kapsataim. Kuigi jah, akna all maja servas kapsad ei kasvanud. Oli maad vajalik väga efektiivselt kasutada. Siis puuriitu, puid (meil oli ahiküte…pliit ka muidugi), pidi olema hästi palju tagavaraks. Vaat see on see, et kui inimene on olnud nägurielus, siis ta tahab kindlust. Ta tahab, et tema elu oleks kõik kindel. Mitte kunagi ta ei protesteerinud toidu vastu. Peres söödi suhteliselt lahjat toitu, hoiti raha väga palju kokku toidu pealt. Ka riiete pealt hoiti kokku, sest isa ei olnud harjunud ilusasti riides käima See ei käinud ju Venemaa elu juurde, tema nooruse juurde. Sellele ta nagu rõhku ei pööranud. Kogu aeg oli saavutusvajadus. Taheti saada ikka autot. Ta sai…tal oli juba sel ajal, kui ta emaga abiellus, vana Moskvitš. Siis sai uue Moskvitši ja siis sai Žiguli. Enne surma veel… viimane auto oli tal siis nii-öelda Žiguli-luks, mille ta ostis Leningradi turult. See on mul ka meeles./…/ Ta on hästi hakkaja olnud, aga noh, palju kannatasid tema emotsioonid. See raskus, mis ta lapsepõlves läbi elas. Ta arvaski, et terve elu ongi selline meeletu töörügamine, meeletu saavutamine, ei mingit puhkust, ei mingi pillimängu, ei lauluoskust ega ka tahet puhata.
Abielludes tuli Eha ellu tema abikaasa isa, kellest naisel on meenutada teistsuguseid seiku kui enda isast. Minu äi Aksel sündis 1928. aastal. Tema oli väga näpuosav. Siis ma mäletan, kui ta millalgi oli haiglas, siis ajaviiteks punus tema nendest ühekordselt kasutatavatest voolikutest hästi ägeda kala. Nii et kalal oli silm, kalal oli saba, uimed ja ta oli kuidagi hästi huvitavalt diagonaali niimoodi punutud. /…/ See kala oli täiesti ilusasti tehtud. Oli tõesti nagu suveniir, korralik. /…/ Näiteks ta tegi jõuluküünaldele küünlajalad niimoodi, et kasutas traati, mida ta keris siis selle küünla asetamise kohale kuuse külge. Siis kahele poole pani käbid ja hõbetas nad ära mingisuguse pronksvärviga. Ta tegi veel igasuguseid muidki kaunistusi, sest jõulud olid tema jaoks ääretult tähtis püha. Alati oli tema see, kes tõi kuuse ja väga hoolega ehtis seda.
Isadest räägivad ka mitmed teised intervjueeritavad ja näitusele on toodud isade valmistatud esemeid.
Nõukogude aegsete inimeste saatus oli määratud karmide ajalooliste sündmuste läbi ja need mõjutasid mitme põlvkonna inimesi. Kuidas keegi oma eluga hakkama sai ja kuidas perekonnad oma elusid elasid, sõltus peale isade veel paljudest erinevatest aspektidest. Meenutagem siiski neid omi ja võõraid isasid mõistmise, austuse ja tänutundega, sest kui poleks olnud neid, poleks siin täna ka meid.
Blogipostituse koostas Meeli Väljaots,
Oskar Lutsu majamuuseumi kuraator, näituse „Peedist pesumasin: leidlikkus linnas“ kuraator
Kasutatud materjalid Tartu Linnamuuseumi arhiivikogust:
Intervjuu litereering, 21.06.2022. Näituseprojekt “Peedist pesumasin”. TM 3898:6 Ar
Intervjuu litereering, Esta, 03.11.2022. Näituseprojekt “Peedist pesumasin”. TM 3898:8 Ar
Intervjuu litereeringud, Vivien, 22.06.2022. Näituseprojekt “Peedist pesumasin”. TM 3898:22 Ar
Intervjuu litereering, Inga, 13.12.2022. Näituseprojekt “Peedist pesumasin”. TM 3898:10 Ar