Kui austatud lugeja on juba jõudnud pilgu kalendrile või lehesabale heita, võib ta olla märganud, et rahvakalendri järgi on täna, 17. märtsil käädripäev. Ilmselt ei oska enamik meist sellest päevast midagi arvata, sest selleks ajaks kui rahvakalendri teateid kirja panema hakati, tunti seda päeva vaid Läti piirialadel, näiteks Harglas. Isegi kui suudame tuletada, et päevale on nime andnud püha Gertrud, ei pruugi pilt palju selgemaks saada – pole ju see pühak tänapäeva Eestis kindlasti tuntumate hulgas.
Keskajal austati vähemalt kahte Gertrudit, meie käädripäev seostub Nivelles’i Gertrudiga (u 628–659), kes tegutses tänapäeva Belgia aladel. Gertrud oli Austraasia kuninga Dagobert I majordoomuse Pippini tütar, kes isa surma järel rajas koos emaga Nivelles’is kloostri ja oli hiljem selle abtiss. Lisaks pööras ta tähelepanu sellele, et ka naised pühakirja põhjalikult tundma õpiksid. Kuna kloostris said peavarju palverändurid, kujunes ta teekäijate kaitsepühakuks. Ääremärkusena olgu lisatud, et kuna Gertrudil olid sidemed Iiri munkade, eelkõige Foillaniga, polegi ehk päris kohatu, et tema surma- ja pühakupäev ühtib Iirimaa kaitsepühaku püha Patricku omaga. Üks Gertrudi imetegusid oli avamerel tormi ja meremao taltsutamine (ka selle loo kirjapanijat on peetud iirlaseks), mistõttu saksa kaupmeestel kujunes komme enne teeleasumist tõsta klaas Püha Gertrudi auks.
Carnegie kunstimuuseum
Liivimaal muutus Gertrud populaarseks 13. sajandi lõpust alates, kuid veelgi enam hiliskeskajal. Gertrudi kabel asus Tallinnas Suure Rannavärava piirkonnas, samuti oli see olemas Riias ja Pärnus, saksa linnadest rääkimata. Anu Mänd on avaldanud arvamust, et Gertrudi kirik või kabel oli 15. sajandi lõpuks enam-vähem igas Läänemere-äärses hansalinnas. Kõigis eelpool nimetatud Liivimaa linnades oli see linnamüürist väljaspool, sadama või peamiste kaubateede ääres. Gertrud oli üks mustpeade kaitsepühakutest, nii et pole välistatud seegi, et ka Tartus. Püha Gertrudilt loodeti kaitset katku eest, samuti rottide ja teiste näriliste vastu, lisaks ränduritele oli ta ka aednike kaitsja. Hästi tuntud on ka Püha Gertrudi kujutis Tallinna Niguliste kiriku Maarja altari retaablil, kus abtissi riiete kõrval pälvib tähelepanu pühaku jalge ees jooksev rott. Tänapäeval on Gertrudi „võim“ laienenud ka kassidele, kelle kaitsepühakuks teda mõnel pool nimetatakse.
Eesti rahvakalendris nähakse käädripäeva eelkõige usside ja kärbeste ärkamise päevana, mistõttu oluline osa teadetest on seotud nende tõrjumisega. Näiteks on Harglas teatud, et „Pääsugimise hari peideti ära, et ei tuleks karu kodu“, samuti tuli ära peita sõelad ja pesukurikad kui „sabaga“ esemed, et „tsussid“ majja ei tuleks, küll aga tuli lõnga kerida ja kõik muud tööd tegemata jätta – siis on ussid keras ega saa kahju teha. Siin on veel üks paralleel Püha Patrickuga, kelle üheks vägiteoks loetakse usside Iirimaalt välja ajamist. Juustekammimise keeldu teatakse ka tuhkapäevaga seoses, kuid sel päeval kammides oli karta kahju pigem kammijale endale – keelust üleastuja pea võis minna kõõma ja juuksed halliks.
Vaata käädripäevakommete kohta Eesti Rahvaluule Arhiivi lehelt: https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kaadripaev
Eeltoodust järeldub, et lisaks pesukurikatele ja pinkidele peavad harjad-kammid täna kindlasti silma alt ära pandud saama. Kuidas seda teha? Tutvustame siinkohal lahendust, mis on Pühast Gertrudist vaid mõne sajandi hilisem. Kamm tuleb mõistagi vutlarisse pista! Nimelt on Tartust leitud kaks luust eset, mis on algselt olnud luukammide kaasavõtmiseks kasutatud ümbrised. Kolleeg Andres Tvauri juhtis tähelepanu Ülikooli 14 kinnistult ehk praeguse Lydia hotelli alalt leitud esemele. 10,5 cm pikkused kokkuneeditud ääreplaadid ning nende vahel säilinud otsaplaat (teine on needi kohalt murdunud) ei jäta kahtlust, et see ese on algselt tehtud kammi hoidmiseks.
Tartust on teada teinegi sarnane ese. Hugo Treffneri Gümnaasiumi hoovialalt leitud kaks plaati on küll neetidest lahti tulnud, kuid üldkuju ning piiplaatide kinnitamiseks vajalike neediaukude puudumine ei jäta kahtlust, et ka need katked ei pärine kammist, vaid vutlarist.
Viimatinimetatu ese on kaunistatud lisaks püstjoontele silmakestest koosneva ornamendiga, sarnaseid kaunistusmotiive leidub ka Tartust teada olevatel luukammidel.
Nii sellised kammid kui ka vutlarid on viikingiajal ja varakeskajal Skandinaaviamaades tuntud, ka Eestist on varem teada vähemalt kaks kammiümbrist. Tartu leiud pärinevad tõenäoliselt 10. sajandi lõpust või 11. sajandist. Kammivutlar kui selline oli tuntud veel üsna hiljuti (foto 4) ning võime kinnitada, et see ese on arvatust märksa pikema ajalooga ning polegi selle aja jooksul tundmatuseni muutunud. Nagu nimetatud Püha Gertrudi elulugu, on ka need esemed mitmel korral leidnud uusi järgijaid ja tõlgendajaid.
Eelnevat kokku võttes oleks ilmselt aeg läbi mõelda ja ümber mõtestada ka gertrudipäeva tähistamine. Eesti Statistikaameti andmetel on 1.01.2026 seisuga Eestis 191 Gertrudi nime kandjat, Gerdasid on 671, Kärtusid 816, Gerlisid 992 ja Kerlisid koguni 1522. Samas tüvest on tuletatud ka Truuta (5), Ruta (146) ja Kert, mida tuntakse pigem mehe (1046) kui naisenimena (10).
Kuidas sobiks siis seda päeva tänapäevalgi meeles pidada? Kuna hundimure on meil aasta-aastalt süvenev, tuleb „sabaga“ asjad nagu pesukurikad, põrandaharjad ja mopid sel päeval kahtlemata peitu panna. Miks mitte kutsuda Eesti moodsas rahvakalendris kindla koha leidnud Püha Patricku päeva tähistamise kõrval tuttavad Kertud-Kärdud-Kerlid väikesele tervisenapsule, viimased peavad muidugi silmas pidama, et pakkujate hulgas poleks mõni tänapäeva Claudius oma plaane seadmas. Ning mõistagi ei tohi unustada kasse, kellel on õigustatud ootus, et keegi neile sel päeval sugemismõtetega lähedale ei satu. Head kammimis- ja pesupesemisevaba lõngakerimise päeva!
Kerilaud Tähtvere vallast Kure talust (Eesti Rahva Muuseum)
Tähtpäevaloo pani kirja Arvi Haak