Kuni 12. oktoobrini oli Kaarsilla ja Narva maantee vahelisel jalakäijate tänaval avatud Tartu Linnamuuseumi ja Johan Skytte poliitikauuringute instituudi koostöös valminud näitus „Validool!”, mis keskendus Tartu kohalikule poliitikale ajavahemikus 1917–2025. Käesoleva postituse pühendame Tartu linnapeale Ants Simmile (linnapea ametis 1919–1920), mitmekülgsele mehele, kes on tegutsenud nii näitleja, laulja, lavastaja, diplomaadi, pankuri kui ka ajakirjanikuna.
Temast „Validool!” näitusel pikemalt juttu ei olnud ja siinkohal parandame selle vea.
Ants Simm (kuni 1938. aastani Hans Simm) sündis talu- ja veskipidajate pojana 1877. aastal Võrtsjärve ääres asunud Simmi talus Kivilõppe külas Tarvastu vallas (endine Vana-Suislepa vald) Viljandimaal. Tema noorem vend oli helilooja, koorijuht ja omaaegse laulupeoliikumise juhtivaid tegelasi Juhan Simm (1885–1959). Ants Simm õppis kohalikus algkoolis, Tartu gümnaasiumis ja Tartu ülikooli õigusteaduskonnas (1899–1905).
Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige ja aastatel 1903–1906 selle esimees. Samuti oli ta Taara seltsi liige ning kuulus 20. sajandi alguses seltsi juhatusse. Taara selts alustas tegevust 1897. aastal jalgrattaseltsina, kuid jalgrattasõidu arendamine oli kattevarjuks Eesti seltsi- ja kultuurielu edendamisele, mida tsaarivõim poleks soosinud. Taaras tegi Simm ka oma esimese ametliku ülesastumise teatrilaval.
Simm kuulus 20. sajandi esimestel kümnenditel Jaan Tõnissoni lähemate kaasvõitlejate hulka (töötas Tõnissoni heaks Postimehe toimetuses 1902–1908) ning oli Tartu renessansi üks keskseid mehi. Tartu renessansi mõiste võttis kasutusele arst ja publitsist Juhan Luiga, iseloomustades seda kui aega (u 1897–1908), mil „sihi- ja mõttevaene tundlemine isamaa ümber” asendus konkreetse ja praktilise, kuid samas väga aatelise ning sihipäraselt tulevikku suunatud tegevusega.
Enim tähelepanu pälvis Simm just oma tegevusega Vanemuise teatris. Ta oli tihedalt seotud teatrile uue maja ehitamise suurprojektiga. 1903. aastal Jaama tänaval maha põlenud vana hoone asemel valmis 1906. aastal Aia tänaval tuntud soome arhitekti Armas Lindgreni projekteeritud teatrihoone. Ants Simm osales aktiivselt hoone planeerimisel ja selle ehitamiseks korraldatud korjanduskampaania organiseerimisel. Aastatel 1906–1921 oli ta Vanemuise teatri näitleja ja näitejuht ning Karl Menningu parem käsi. 1914. aastast oli Simm Menningu lahkumise järel teatri direktoriks. Just Menningu ja Simmi ajal sai Vanemuisest Eesti esimene kutseline teater (1906), mis oma professionaalsusega pälvis linnarahva poolehoiu.
Simmi 20. sajandi alguse tegemistest kirjutas tema 50. juubeli puhul Päevaleht (1927): „Kui Eesti Üliõpilaste Selts võttis enesele uue ilme, muutus tekkiva Eesti seltskondliku elu tooniandvaks koonduseks, siis oli Ants Simm seal alati esimestes ridades. Võitluses vana ja uue “Vanemuise” pärast lõi Simm kaasa ägedamaid lahinguid, viis uue “Vanemuise” võidule, ja et seda võitu kindlustada, läks ise ning viis Eesti Üliõpilaste Seltsist kaasa ka teisi noori üliõpilasi näitelavale, et teatrit tolleaegsest alahindamisest üles tõsta. Karl Menningu juhatusel ja Ants Simmi mõjuval kaastegevusel läks see korda. Veel rohkem, Ants Simmiga sai Eesti teater oma parema näitleja ja mõnestki tema loodud kujust ei ole hilisemad tegelased paremaid anda suutnud, nagu oli ka tolleaegne teater sisuliselt parem, kui meil kunagi olnud. Menningu lahkumisel astus Simm ise Vanemuist juhtima ja tegi seda tööd tagajärjerikkalt mitu aastat, kuni uued ülesanded teda kutsusid. Iseseisva Eesti ajal näeme teda juba Tartu linnapea ametis.”
24. novembril 1919 valiti oma tegevuse eest Vanemuises palju toetust teeninud Simm Jaan Tõnissoni juhitud Eesti Rahvaerakonna (ERE) esindajana Tartu linnapeaks. Eelmine linnapea Jaan Kriisa oli vabariigi valitsusse toitlusministriks kutsutud.
Simm tegutses paralleelselt linnapea ja Vanemuise direktorina üheksa kuud. Tema ametiajal 1919. aasta detsembrist kuni 1920. aasta veebruarini peeti Tartu rahukonverentsi. Linnavalitsus aitas palju kaasa rahukonverentsi korraldamisele. Tartu pealt laenati kokku vajalik inventar, alates suurest läbirääkimiste lauast kuni delegaatide voodilinade ja toidunõudeni. 1920. aasta suvel lõppes ka nn kuiv seadus ja tartlased said taas seaduslikult alkoholi pruukida – asjaolu, mis kindlasti uuele linnapeale omajagu peamurdmist tekitas. Ants Simm võttis linnapeana sõna ka riigi asjades ja nõudis Asutava Kogu erakondadelt 1920. a juulis avalikus telegrammis suuremat koostööd ja erakondlike huvide tagaajamisest loobumist, et „mitte lasta Eesti iseolemise vaenalastel pead tõsta”.
Tartu linnapea ja Vanemuise direktori toolil korraga istunud ja üle töötanud Ants Simm esitas linnapea ametist lahkumiseks avalduse 1920. aasta 26. augustil. Tema järeltulija Karl Luik oli kõige pikaajalisem Tartu linnapea – ta oli ametis kuni 1934. aastani.
Aastatel 1921–1922 oli Simm ajalehe Postimees toimetaja ja seejärel 1922–1924 Eesti Vabariigi Berliini saatkonna vanemametnik ja konsul. Alates 1925. aastast kuni 1940. aastani oli ta Tartu Eesti Laenu ja Hoiu Ühisuse juhatuse esimees. Ants Simmi 60. juubeli puhul otsustas Tartu seltskond kinkida talle hobuse, kuueaastase tiine mära, mille hinnaks oli 540 krooni.
1940. aastate alguses siirdus Nõukogude ja Saksa okupatsiooni tingimustes tööta jäänud Simm isakodusse Võrtsjärve äärde. Õnnelikult kombel okupatsioonivõimude repressioonid „ebasobiva minevikuga” Simmile osaks ei langenud, võib ainult spekuleerida, et ehk mängis rolli üsna kõrge iga või mõni kõrgel kohal eestkostja. Ants Simm suri 1946. aastal. Ta maeti oma sünnitalu juurde – Simmi talu kalmistule Kivilõppe külas Tarvastu vallas. Kalmistu rajati Ants Simmi soovil.
Koostaja: Ants Siim
Allikad:
- Tartu linnapea märgukiri Asutava Kogu esimehele. Postimees, 21.07.1920.
- Tartu linnavolikogu koosolek. Kaja, 27.11.1920.
- Tartu linnapea Simm lahkub ametist. Päevaleht, 27.08.1920.
- Ants Simm 50-aastane. Päevaleht, 09.10.1927.
- Ants Simm sai kingitud hobuse kätte. Rahvaleht, 18.02.1938.
- Krista Aru. Tartu renessansipäevil loodi kodanikuühiskonda. Sirp, 08.10.2010.
- Taavi Pae. Eesti kalmistute kujunemine ja paiknemise seaduspärasused. Magistritöö Tartu Ülikooli Geograafia Instituudis, 2002.
- Kalju Haan. Vääriti koheldud Ants Simm. Teatrielu 2003, Tallinn 2004, lk 236–243.
- Heili Reinart. Grandist Werneri ja Sinimandriani: Tartu restorani- ja kohvikukultuurist 1870–1940. Tallinn, 2024.
- Riigi Teataja, 01.09.1920.
- Riigi Teataja, 24.09.1920.
- Riigi Teataja, 03.11.1920.
Valik Hans Simmi linnapeaks oleku ajal kehtestatud määrusi.
