Hiljuti meie seast lahkunud Mart-Olav Niklus (22. september 1934 – 25. detsember 2025) oli Eesti vabadusvõitleja, dissident ja inimõiguslane, keda omaaegsed kaasvangid iseloomustasid kui „purunemiskindlat” ja järjekindlat protestikirjade läkitajat. Viis aastat tagasi manalateele läinud vabadusvõitleja Enn Tarto on nimetanud teda aga Eesti vastupanuliikumise „lipulaevaks ja piksevardaks“.
Mart Nikluse eelutee, mis lõppes 2025. aasta esimesel jõulupühal, oli paindumatu ning põhimõttekindel võitlus Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest õigusliku järjepidevuse alusel, õiguse ja õigluse eest.
Mart Niklusest 1964. a vangistuses valminud maal. Klaverimängu oskus ja muusika pakkus rasketel aegadel moraalset tuge. Tartu linnamuuseum.
Mart Nikluse teadlik vastupanu nõukogude okupatsioonile Eestis sai alguse 1940. aastate massiküüditamiste mõjul. Nikluse represseerimine Nõukogude Liidu poolt on üks ilmekatest peatükkidest Eesti vastupanuliikumise ajaloos, sisaldades juriidilisi paradokse, füüsilist vägivalda ja vaimset murdumatust.
Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist bioloog-zooloogina 1957. aastal arreteeriti ta juba 1958. aasta augustis. Süüdistuse sisuks oli „abi osutamine rahvusvahelisele kodanlusele“, kuna ta oli pildistanud Nõukogude tegelikkust ja raadiohäirejaamu ning edastanud need fotod välismaale. Talle mõisteti tollal maksimaalne karistus – 10 aastat vangistust ja kolm aastat asumist. Huvitava paradoksina vabanes ta 1966. aastal seetõttu, et vahepeal muudeti seadust ja maksimaalkaristust lühendati 7 aastale – selleks hetkeks oli Niklus aga juba üle 8 aasta ära istunud.
Niklus meenutas hiljem, et vangilaagrites viibimine, eriti Mordva poliitlaagrites, kujunes omamoodi „kõrgemaks hariduseks“, kus haritud meelsusvangide ringis osaleti kõrgetasemelistes vestlustes ja loengutes. Seal kujunes temast võitleja, kes ei alistunud ega muutunud mugavaks, vaid jätkas vastupanu ka trellide taga.
1976. aastal tabas Niklust uus repressioonide laine, kui ta viibis 57 päeva vahi all, millest suurema osa aega veetis ta psühhiaatriahaiglas. Uurimine lõpetati ootamatu ja iroonilise põhjendusega: leiti, et kuigi ta pani toime kuriteo, on tema “ühiskonnaohtlikkus kahanenud” ning seetõttu teda vastutusele ei võeta. See oli tüüpiline nõukogude meetod teisitimõtlejate märgistamiseks vaimselt haigetena.
Nikluse kolmas kinnipidamine leidis aset 1980. aasta märtsis. Ta oli teel Tallinnast koju, kui Tartus tungisid talle rongis kallale erariietes mehed. Niklus hakkas raevukalt vastu, karjudes: “Appi, inimesed! Siin on KGB!”. Ta lohistati jõuga rongist välja, visati miilitsaautosse ja viidi arestimajja.
Nikluse represseerimise kulminatsioon oli 1981. aasta kohtuprotsess, kus teda ja hiljem vangistuses hukkunud Jüri Kukke süüdistati nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas. Niklus valis taktika, mis seisnes täielikus koostöö puudumises kohtuvõimudega: ta keeldus kohtuprotsessil osalemast, pidades seda farsiks, ning vastas küsimustele vaikimisega. Talle mõisteti 10 aastat erirežiimiga laagrit ja 5 aastat asumist, kuulutades ta “eriti ühiskonnaohtlikuks retsidivistiks”. See tähendas ränka režiimi Permi oblasti surmalaagrites ja Tšistopoli vanglas. Vangistuses pidas Niklus koos Jüri Kukega pikki ja kurnavaid näljastreike. Hoolimata rasketest tingimustest ei vaikinud ta kunagi, saates pidevalt protestikirju ja levitades teavet inimõiguste rikkumiste kohta, mis tõi talle kokku üle saja täiendava karistuse.
Mart Niklus oli kaasosaline ka märgilise ning ajaloolise tähendusega protsessis – Balti apelli koostamises 1979. aastal, mille lõplik tekst valmis just tema kodus Tartus, aadressil Vikerkaare 25. See märgukiri, millele kirjutas alla 45 Balti riikide kodanikku ja mida toetas ka vene akadeemik ning inimõiguslane Andrei Sahharov, nõudis Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamist ja Balti riikide iseseisvuse taastamist. Dokument saavutas laialdase rahvusvahelise mõju, jõudes läänemaailma poliitilisse teadvusse ja ajendades USA presidenti Ronald Reaganit kuulutama 1982. aastal välja Balti vabaduse päeva.
Intrigeeriv on fakt, et kui Niklus 1988. aastal rahvusvahelise surve tõttu vabanes ja 1990. aastal rehabiliteeriti, tegid seda kohati needsamad kohtunikud, kes olid ta varem süüdi mõistnud. Pärast aastakümneid kestnud piinamisi sai ta riigilt pensioni, mis oli 1989. aastal vaid 107 rubla ja 83 kopikat. Niklus ise märkis kibedusega, et teda “ei tapetud õigel ajal”, viidates sellele, et tema vaim jäi murdumatuks vaatamata süsteemi püüdlustele teda hävitada.
Mart Niklus saabumas vangistusest Tartu vaksalis 1988. a. ERM.
Mart Niklus sai vangistuse jooksul palju rahvusvahelist tähelepanu, olles näiteks ka Amnesty Internationali eestkoste all. Tema vabastamist nõudsid paljud organisatsioonid, k.a väliseesti kogukonnad.
Masstiraažiga postkaart, eel-adresseeritud Eesti Kommunistliku Partei juhile Karl Vainole, mille abil sai survestada võime Nikluse vabastamiseks. Trükitud Stockholmis asuva Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus poolt. Tartu linnamuuseum.
1990. aastal kohtus Niklus isiklikult Ronald Reaganiga, keda tänas toetuse eest ikestatud rahvastele.
Mart Niklus ja Ronald Reagan Los Angeleses 1990. a juunis. Mart Nikluse erakogu.
Nikluse side Tartu KGB kongide muuseumiga ehk kurikuulsa „halli majaga“ on mitmekihiline. Selles hoones, kus kuni 1954. a tegutses nõukogude julgeoleku eeluurimisvangla, hoiti kinni paljusid Eesti vabadusvõitlejad, küll mitte Niklust, keda kuulati üle hilisemal ajal ning teistes kohtades. Siiski osales ta muuseumi tegevuses alates selle avamisest 2001. a sügisel. Järgnevatel aastatel käis ta korduvalt muuseumis, et oma mälestusi ja tõekspidamisi õpilastega jagada. 2011. aasta oktoobris osales Mart Niklus KGB kongide muuseumi 10. aastapäeval ja Tartu linnamuuseumis korraldatud rahvusvahelise konverentsi “Kommunistliku režiimi kuritegudele ja vastupanuvõitlusele keskenduvad muuseumid Ida-Euroopas. 20 aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist” raames ettekandega „tendentslikkusest ja valikulistest tõdedest“, kus kritiseeris viisi, kuidas lähiajalugu serveeritakse.
Niklus oli alati tuntud oma terava ja järeleandmatu kriitika poolest Eesti taasiseseisvumisjärgse poliitilise olukorra suhtes. Teda häiris olukord, kus avalikus inforuumis napib materjale nende kommunistidest „aukodanike“ kohta, kes aitasid Tartus nõukogude võimu kehtestada ja represseerimisi läbi viia. Ta nõudis järjekindlalt, et avalikustada tuleb kõik repressiiventusiastid ning et kommunistlikule parteile peab andma selge õigusliku hinnangu. Tema jaoks ei olnud iseseisvuse taastamine võitluse lõpp, vaid poolik võit seni, kuni endised kollaborandid istuvad „haljal oksal“. Ta leidis, et Eestis valitseb krüptokommunism, kuna riigis pole toimunud desovietiseerimist ning võimul on endised „kommunismiehitajad” ja karjeristid. Seetõttu tuli tema sõnul need “Augeiase tallid” puhastada ning lähimineviku poliitiline ja eetiline saast välja rookida. Eestlastele heitis ta samas ette liigset orjavaimu ja hirmu represseerijate ees, kutsudes inimesi üles väärikusele ja vaimsele vastupanule. Lisaks suhtus ta irooniliselt ajalookäsitlusse, mille kohaselt Eesti end vaid „vabaks laulis”, märkides, et tegelikku vabadusvõitlust püütakse maha vaikida.
2019. aasta augustis osales Niklus kongide muuseumis Balti apelli 40. aastapäeva meenutusüritusel, jagades mälestusi märgukirja sünniloost ja meenutades selle dokumendi olulisust.
Mart Niklus Balti apelli aastapäeva üritusel koos Enn Tarto ja Jüri Estamiga. Tartu linnamuuseum.
Niklus ei olnud pelgalt poliitiline aktivist, vaid ka tunnustatud bioloog ja ornitoloog, kes andis hiiglasliku panuse eesti teaduskeelde, tõlkides Charles Darwini peateoseid isegi vangistuse karmides tingimustes. Tema aastakümnete pikkune töö Darwini teoste tõlkimisel on unikaalne saavutus eesti kultuuriloos. „Liikide tekkimine“ ilmus trükist 2012. aastal ning „Inimese põlvnemine“ 2015. aastal. Nende teenete eest pälvis ta 2022. aastal Eesti Teaduste Akadeemia medali. Eesti riik on teda tunnustanud Riigivapi II klassi ja Valgetähe II klassi teenetemärkidega.
Mart Niklus ja linnamuuseumi direktor Sirje Karis 2019. a. Tartu linnamuuseum.
Niklus jäi elu lõpuni kriitiliseks „punase mõtteviisi“ taassünni suhtes Eestis, hoiatades ajaloo ilustamise ja okupatsiooniaegsete kurjategijate õigustamise eest. Mart Niklus oli mees, kes ei kartnud, sest nagu ta ise rõhutas: „Hirm on harjumus“.
KGB kongide muuseumi püsiekspositsioonis on Mart Niklusele pühendatud ning tema nõukogude vastast tegevust kajastav isikuvitriin, teise legendaarse vabadusvõitleja Enn Tarto samalaadse vitriini kõrval.
Riika Ylitalo poolt Mart Niklusele kingitud maal. Vabadusvõitleja Niklus murendab vangilaagris Nõukogude Liitu. Tartu linnamuuseum.
Martin Jaigma,
KGB kongide muuseumi kuraator
Allikad:
Teisitimõtleja. Enno Tammer, V. Majakovski. Rahva Hääl. 1990. jaanuari numbrid.
Mart Niklus. Homo soveticusest eesti inimeseni. Kultuur ja elu. 2003/4
Jaanika Kressa. Eestlane ja lätlane: Mart Niklus ja Bruno Javoiš. Kultuur ja elu 2009/3.
Mind ei tapetud õigel ajal. Mart Niklus. 2004.
Mart Niklus. Jüri Kukk : kaks kes ei alistunud. Stockholm : Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus, 1983.