25. märtsil möödub 72 aastat 1949. aasta märtsiküüditamisest – Nõukogude Liidu poliitilise ladviku, Eesti NSV Kommunstliku Partei funktsionäride ning erinevate jõustruktuuride poolt orkestreeritud suurekaliibrilisest kuritegelikust operatsioonist tsiviilelanikkonna vastu, mis Eesti kõrval tabas ka Lätit ja Leedut. Selle aluseks oli 29. jaanuaril 1949 NSV Liidu Ministrite Nõukogus vastu võetud määrus: “Kulakute ja nende perekondade, illegaalselt elavate, relvastatud kokkupõrgete ajal tapetud ning süüdimõistetud bandiitide ja natsionalistide perekondade, vastupanutegevust jätkavate legaliseeritud bandiitide ning nende perekondade, samuti represseeritud bandiitide abistajate perekondade Leedu, Läti ning Eesti territooriumilt väljasaatmise kohta”. Lahtiseletatult tähendas see Eestis seda, et Nõukogude võimu üheks eesmärgiks oli traditsiooniline, kuid juba hääbumise sunnitud talumajandus lõplikult sovetiseerida ehk siis asendada kolhooside võrgustikuga. Teisalt, sellele protsessile vastuseisjad, kes samal ajal võimestasid kõige rohkem ka nõukogude korra vastu võitlevate metsavendade tegevust, aga kaugele sundasumisele saata.
Küüditamisoperatsiooni „Murdlaine” (vn keeles Priboi) käigus, mis vältas mitu päeva, veeti Eestist Siberisse „igaveseks ajaks” asumisele üle 20 000 inimese. Uue „kodu” pidid inimesed looma Novosibirski, Omski ja Irkutski oblastites ning Krasnojarski krais. Süütute inimeste kinni nabimise ning laadimispunktideni saatmisega tegelesid spetsiaalsed operatiivgrupid. Ühe grupi kohta arvestati kuni 4 peret, kuid see arv kõikus vastavalt olukorrale.
Mis puudutab Tartut, siis siit teele saadetud küüditamise ešelon, numbriga 97314, koosnes 62 vagunist. Erinevalt 1941. a. küüditamisest ei asunud pealelaadimispunkt linnas sees asuvas Tartu raudteejaamas, vaid oli viidud linna serva, Emajõe kaldal asuva saeveski lähedale. Selle abinõu eesmärgiks oli küüditajatel toimetada linnarahva silme ees võimalikult märkamatult ning vältida võimalikke rahutusi. Küüditamine ei kulgenud siiski kaugeltki nii ladusalt ja kiiresti, kui ametnikud oli plaaninud. Bürokraatlike segaduste kõrval said takistuseks ka ilmastikuolud. Tartus muutusid laadimispaiga juurdesõiduteed peagi nii poriseks, et autod jäid kinni ning läbi pääsesid ainult kolmeteljelised „Studebakerid”. See tähendas seda, et kui ešeloni üks külg oli mülkaks sõidetud, tuli inimeste peale laadimine teisele poole üle viia. Samuti selgus, et suurel hulgal küüditatavatel polnud kaasas üldse toiduaineid ning puudus oli ka joogiveest, mida järgnevalt Tartu vangla hobustega Emajõest kohale toimetati. 27. märtsiks oli seis selline, et Tartus oli vagunitesse laaditud 955 inimest: 246 peret ja 215 üksikisikut, neist mehi 214, naisi 479, lapsi 262. Seejärel asus ešelon Omski poole teele. Karmist teekonnast annab aimu tõsiasi, et Omskisse kohale jõudes paigutati kohalikku haiglasse terve vagunitäis inimesi.
KGB kongide muuseum mälestab kõiki küüditamisohvreid ja ootab inimesi oma püsi- ja ajutise näitusega tutvuma, kui olud seda jälle lubavad.
(Tartu sündmuste kirjeldusel on kasutatud järgmist materjali: Pearu Kuusk, „1949.a. märtsisündmused küüditajate ettekannetes Tartu näitel”. Tartu Linnamuuseumi aastaraamat 2002.)
Foto 1. Küüditamisvagun. Aprill 1949. Vagun nr. 45 Uurali taga. Võru, Valga, Tartu ja Pärnu inimesed. Foto: Vabamu, https://vabamu.entu.ee/public-fond/entity-86673/009702-000-dokument-foto