19. sajandi linnakodaniku muuseumis on avatud näitus “Ring ümber Eesti”, mis tutvustab baltisakslastega seotud laua- ja kaardimänge. Näha saab nii klassikalisi mänge nagu male ja doomino, aga ka selliseid, mida ilmselt varem kohanud ei ole – “Rund um Estland”, “Baltisches Reisespiel” ning mitu Baltimaade teemalist kvartetimängu. Baltisaksa lauamänge tutvustava näituse idee sündis, kui Tartu Linnaajaloo Muuseumidele kingiti üks põneva ajaloo ja perekondliku tähtsusega ese. Tartut külastasid 2024. aasta kevadel Alexander ja Dagmar Hartge, kes andsid muuseumile üle Alexandri vanaisa Oswald Hartge loodud lauamängu “Rund um Estland” perekonnale kuulunud eksemplari. Sellest arenes idee näituseks, mis hõlmaks muidki baltisakslastega seotud mänge. Eelkõige aga just selliseid, mis loodi eesmärgiga harida järeltulevaid põlvkondi ja hoida elus baltisakslastele sajandite jooksul oluliste paikade kohamälu. Siinpuhul teeme lähemalt juttu kvartetimängudest.
Kvartett on hilisest keskajast pärinev kaardimäng, milliseid võib leida kõiksugustel teemadel: keisritest ja loomadest kuni autodeni. Mängu eesmärk on lihtne – mängijad peavad koguma samasse kategooriasse kuuluvaid kaartide nelikuid ehk kvartette ja neid kõige rohkem kogunud mängija on võitja. Mängu saab mängida nii kahekesi kui suurema seltskonnaga. Kahekesi mängides jagatakse kaardid mängijate vahel võrdselt ja hakatakse pimesi üksteise käest kaarte tõmbama, et kvartette kokku koguda. Mitmekesi mängides tuleb mõttetööd aga veidi rohkem teha. Kaardid jagatakse mängijate vahel võrdselt ning esimene mängija küsib valitud kaaslase käest ühe kindla kategooria kaarti. Kui tal see on, peab ta kaardi küsijale andma ja küsija saab uuesti kellegi käest küsides õnne proovida. Kui küsitaval seda kaarti aga ei ole, läheb mängujärg tema kätte.
Kõige vanem näitusel eksponeeritud kvartett “Baltisches Quartettspiel” (“Balti kvartetimäng”) valmis 1925. aastal Riias. Kaardipakis on 48 kaarti 12 kategooriast, mis peamiselt kujutavad erinevaid arhitektuuriobjekte Eesti ja Läti aladel: kirikud, lossid, varemed, linnavaated, raekojahooned jm. Igal kaardil on objekti illustratsioon ning paarilõiguline selgitus. Idee autor Edgar von Pickardt lõi mängu, et tutvustada kodumaa paiku nooremale põlvkonnale. Kaartidel kujutatud objektid valis välja ja kirjeldas ajaloolane Karl von Löwis of Menar ning pildid joonistas Siegfried vob Bielenstein. Muuhulgas on kujutatud mitmeid tänaseni tuttavaid paiku nii Tallinnas kui Tartus.
Vanuselt järgmine kvartetimäng “Estländisches Quartettspiel” (“Eestimaa kvartetimäng”) valmis Tallinnas 1938. aastal. See mäng oli näitust koostades ehk suurim müsteerium, millest keegi justkui midagi ei teadnud. Ainus vihje mängu päritolule oli kaardipakil tuhmunult kirjutatud “Foto Stackelberg”. Siis aga hakkas tänu Saksamaal asuva Lüneburgi Ida-Preisimaa Muuseumi baltisaksa osakonna juhatajale Eike Eckertile saladus lahenema. Tema kaudu õnnestus saada kontakt Stackelbergide perekonna järeltulija Christian von Stackelbergiga, kes teadmiste lünga oma perekonna materjalide abil täitis.
Nimelt saime teada, et kvartetimängu autor oli tema vanaema Annemarie von Stackelberg, kes Tallinnas oma fotostuudiot pidas. A. von Stackelberg oli fotokunsti õppinud oma varalahkunud abikaasa Klausi kõrvalt ja alustas perele elatise teenimiseks 1930. aastate keskel Tallinnas oma fotostuudioga “Foto Stackelberg”. Muude fototööde kõrval oli omanäoliseks ettevõtmiseks aga kvartetimängu koostamine, milleks Annemarie külastas Eestimaa erinevaid paiku, pildistas need üles ja pani kokku kaardimänguks. Kaartidel on kujutatud näiteks Eestimaa jõgesid, Tallinna torne, moodsaid ehitisi ja stseene külaelust. Erinevalt ülal tutvustatud “Balti kvartetimängust” ei ole Stackelbergi kaartidel objekte pikemalt kirjeldatud.
Kolmas Baltimaid kujutav kvartetimäng ei sündinud aga mitte siinmail, vaid hoopis Saksamaal, Meldorfis. 1947. aastal joonistas arhitekt ja kunstnik Otto Pirang ühe baltisaksa pere tarbeks paberist kaartidele 17 nelikut erinevate Baltimaade paikade, isikute ja esemetega, et baltisakslaste ümberasumise käigus kaotatud kodumaad meeles pidada. 1951. aastal lasi ta aga Essenis valmistada mängust trükiversiooni “Baltisches Heimatquartett” (“Balti kodumaakvartett”), mida trükiti 600 eksemplari. Mäng osutus baltisakslaste seas väga populaarseks ning kõik eksemplarid leidsid omaniku.
Kolmest näitusel eksponeeritud kvartetimängust kannab baltisaksa mentaliteeti ja elulaadi kõige paremini ehk just see kolmas, “Balti kodumaakvartett”, milles on lisaks tuntumatele hoonetele ja maamärkidele kujutatud ka näiteks baltisakslastele omaseid toite, jooke ja koduseid tarbeesemeid. Eraldi nelikuna on esindatud “saatusepöörded” ehk kaardid, mis kujutavad baltisakslaste olulisemaid murdepunkte – asustamislugu, ümberasumine, põgenemine Punaarmee eest ja väljarändamine pärast Teist maailmasõda.
Vitriinist on aga välja jäänud neljas kvartetimäng “Tartu Kvartett”. See on muuseumis loodud uus Tartu-teemaline kaardimäng, mida kõik huvilised näituseruumis mängida saavad. Uus mäng on valminud näitusel eksponeeritud eelmise sajandi kvartettide eeskujul, et Tartu mineviku ja oleviku lugu mänguliselt täiendada. Kujutatud on nii tänasel päeval tuttavaid objekte kui ka neid, mida oma silmaga enam näha ei saa. Nii on kaartidel 15 teema hulgas näha näiteks valikut Tartu kinodest, kaubandushoonetest, kohvikutest ja skulptuuridest. Mängu illustreeris ja kujundas kunstnik Nele Luik, kes muuseumi visiooni imetoredalt ellu äratas.
“Tartu Kvartett” sobib imeliselt igas vanuses mänguhuvilistele ning annab hea võimaluse Tartu mineviku ja oleviku kohta midagi uut õppida. Kvartetimängu saavad kõik huvilised osta muuseumipoest. Läheneval jõuluajal sobib kvartett ideaalselt mõne mänguhuvilise kingikotti!
Maarja Leedjärv, 19. sajandi linnakodaniku muuseumi kuraator
Kasutatud materjal:
– Reet Bender. Mäng ja mälu: baltisaksa mälupaigad Otto Pirangi kaardimängus “Baltisches Heimatquartett”. Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2017. Ilmunud 2018, lk 44–81.
– Kirjavahetus Christian von Stackelbergiga. September 2024.
– Peeter Tooming. Fotograafiline Must Peeter. Kultuurileht nr. 40, 1.11.1996, lk 17.