Enamus inimesi, kes kordki uisutanud, teavad seda rõõmu, mida pakub liuglemine uiskudel peegelsiledal jääl.
Talv kestab ja hea uisuilma ootuses heidame pilgu Linnamuuseumi ajaloolises kogus hoiul olevatele metallist uisuraudadele, mida rahvasuus kutsutakse nurmised või lihtsalt nurmid.
Need viivad meid tagasi 19. sajandi viimasesse veerandisse ja 20. sajandi esimesse poolde. Aega, kui uisutamise kohta öeldi veel lumekingadega jooksmine, uisujooksmine ja tritsutamine.
Nurmise-tüüpi uisud on oma nime saanud nende valmistamise koha järgi. 1870. aastate lõpus hakati seda tüüpi uiske tootma Soomes Nurmi külas (Viiburi linna lähedal) Hackmann ja Co vabrikus, kus toodeti kääre ja söögiriistasid. Tehas töötas Nurmis aastatel 1875–1891, hiljem koliti see ümber Sorsakoski piirkonda Leppävirta vallas. Mudelit valmistati Soomes 1930. aastateni.
Soome ettevõtluse keskarhiivis (Elka) on hoiul Hackmanni vabriku kataloog 1878. aastast. Kataloog on saksakeelne ja sisaldab peamiselt kahvleid, nuge ja kääre, lõppu on lisatud ka uisuterad ja eskiisid.
Metallist uisud olid paljude tollaste noorte unistuseks. Vabrikuuisud olid kallid. Maal elavatel poistel olid põhiliselt ikka enda puuklotsidest valmistatud uisud, mille sisse kinnitati vana kulunud vikati tera.
Paar peegeldust eesti ilukirjanduse klassikast: Joosep Toots tegi uisuterad isa uutest vikatitest ja unistas Kiire pärisuiskudest, mida sai saapa otsa kruvida. Toots käis Kiire järel kui vari ja pakkus oma lauanuga ja „tomahavki”, et Jorh talle „natukene, natukene” oma uiske laenaks. Tootsi vanemad olid põllumehed, Kiire papa oli aga Paunvere rätsepmeister ja pere jõudis Adnielile poeuisud osta.
Jüri Parijõe Lehe-Sassi unelmaks olid nurmised nr 25 (et oleks kasvuruumi), ta mõtles neist päeval ja öösel, käis poe vaateaknalt imetlemas ja poes katsumas ning kogus oma tööga raha uiskude ostmiseks.
Nurmised olid lihtsad vaba aja uisud, need kinnitati suusasaapa või tavalise saapa külge. Ja see tegigi need populaarseks. Enamus inimesi ei saanud endale lubada lisapaari saapaid uisuraudade püsivaks kinnitamiseks.
Uisukomplekti juurde kuulub raudplaat, mis kinnitati saapakanna alla ning võti.
Tagantpoolt hoidis uiske kinni poldike, mis keerati saapa kanda tehtud auku või tavalise saapa külge kinnitatud perforeeritud metallplaadi külge. Selleks asetati saabas esialgu risti uisuga, et plaadi auk sobiks tihvti kujuga ja siis keerati saabas otse, nii et tihvti otsad kinnitusid plaadi alla. Eespoolt kinnitati uisud uisuklambriga võtmega pingutuskruvi keerates saabaste talla külge kõvasti kinni.
Võti rippus sageli uisutavatel lastel nööriga kaelas, selle haruga sai ka puhastada enne uisuraua kinnitamist kannas olevat auku lumest.
Lisaks Soomele toodeti sarnast mudelit kindlasti veel Saksamaal Remscheidi linnas (Ruhri piirkonna lähedal). Remscheid oli Saksamaal uisutootmise suurimaid keskusi, sealses piirkonnas asus väga palju uisutehaseid. Meie uisurauad on valmistatud tuntud uiskude tootja Eduard Engelsi uisuvabrikus, kus juba 1850. aastast valmistati metalluiske. Ettevõttele panid aluse 1790. aastal vennad Johann Peter Engels ja Johann Engelbert Engels, edukat pereettevõttet jätkasid 1924. aastani nende lapsed ja lapselapsed. 1924 ühinesid uisutootjad E.Engels, Sieper & Sohne ja F.W.Hens, edaspidi jätkati ühise uisutehasena Polar – Werke nime all.
Tekib küsimus, miks Saksamaa uisuvabrikud kasutasid mudeli nime „Nurmis” (nt ka Hudora uisuvabrik müüs mudelit nimega „Nurmis”, uiskude tootja F.W. Hens nimega „Nurmi-Sport”). Võimalik, et kuna Saksamaal oli palju uisuvabrikuid ja konkurents tugev, oli oluline müüa oma toodangut ka teistesse maadesse, kus talviti on uisutamiseks soodsad tingimused. Uiskude müük sõltus palju ilmast, soojadel talvedel müüdi uiske vähem ja ülejäägi pidi kuhugile turustama. Võimalik, et kuna nurmised olid Skandinaavias juba tuntud, oli uiske kergem müüa seal sama nimega.
On raske öelda, kas mudel oli Soomes patenteeritud, tegu võis olla siiski Saksamaa või Ameerika patendiga. 1870–1880. aastatel tegeleti intensiivselt metalluiskude täiendamisega ja paremate kinnitusvõimaluste otsimisega; registreeriti palju patente ning turule tulid erinevad klambriuisu mudelid Saksamaalt ja Ameerikast.
Metallist uisurauad andis linnamuuseumi kogusse Jüri Kirss, kes enda sõnul kasutas uiske u 1928. aastal Tartus algkoolis käies. Uisuplatsil mängis muusika ja poisid ajasid tüdrukuid taga. Koolilaste jaoks oli uisutamine populaarne ajaviide, oma liuväli oli paljudel Tartu koolidel.
Kasutusel olid nurmised Eestis veel 1950–60. aastatelgi. Nendega on uisutama õppinud mitu põlvkonda eestlasi ja paljudele olid need just esimesed uisud.
Teksti autor on Kristi Musteikis, Tartu Linnamuuseumi ajaloolise kogu teadur-koguhoidja.
Allikad ja kasutatud kirjandus:
Hackmanni vabriku kataloog 1878. aastast. – Elka. Kasutatud 16.01.2023.
https://www.elka.fi/aikakone/index.php/2018/08/22/hackmanin-kuvasto-vuodelta-1878/
www.schaatshistorie.nl
Eduard Engels, Remscheid uiskude märgised. – www.schaatshistorie.nl. Kasutatud 9.01.2023.
https://www.schaatshistorie.nl/schaatsenmakers/schaatsenmakers-en-verkopers/eduard-engels_remscheid_duitsland/
Eduard Engels, Remscheid uisuvabriku kataloog, 1924. a. – www.schaatshistorie.nl.
Kasutatud 9.01.2023.
https://www.schaatshistorie.nl/schaatsenmakers/schaatsenmakers-en-verkopers/eduard-engels_remscheid_duitsland/
Oskar Luts. Kevade. Tallinn, 1970.
Jüri Parijõgi. Jutte. Tallinn, 1958.