Kui Oskar Luts oli 34. aastane ja juba üsna tuntud ning hinnatud kirjanik, otsustas ta ühel heal päeval raamatukaupmeheks hakata. Kirjaniku abikaasa Valentina Luts meenutab seda episoodi nõnda:
„Pärast Esimest maailmasõda osteti palju raamatuid ja mõned raamatukaupmehed läksid isegi rikkaks. /…/ Tõenäoliselt oli see Lutsu ärivaimuga vend Theodor, kes andis nõu hakata raamatutega kauplema. Oskar avaski Riia mäele Muna majja raamatukaupluse, kuid varsti selgus, et tal polnud ärimehe iseloomu.“
Oskar Lutsu noorema venna mälestusi lugedes leiab Valentina „kahtlus“ kinnitust, sest Theodor Luts räägib raamatupoe asutamisest mõnusa huumoriga:
„Siis tuli mulle enese arust hiilgav idee: „Kuule, Oskar,“ ütlesin, „asutame raamatukaupluse.“ Hetke vaikimise järel kordas Oskar: „Raamatukaupluse! – Sa taevane aeg, kuidas sa seda tahad teha – meie, kaks planki poissi kui hiinlase püksinööpi.“
„Ei ole,“ vaidlesin vastu. „Sa oled ju Joosep Tootsi isa ja kas see ei ole kapital? Peale selle, nagu sa ise ütled, on sul kirjastusest raha saada, võtame neilt selle eest raamatuid – ja ma arvan, et krediiti ei keela sulle ka keegi – ja seal ta ongi.“
„Sa mõtled siis, et võtame need raamatud kompsudega selga ja läheme müüma – selleks on ju minu arust tarvis ka äriruume.“ – „See on lihtne asi, need muretsen mina,“ vastasin, ehkki teadsin, et see nii lihtne ei olegi.“
Theodori sõnul toimus äriruumide leidmine nõndaviisi:
„Kui Tähtverest koju tulin, kohtasin juhuslikult tänaval raamatukaupmees Rooset, kelle äri oli Riia tänaval Muna majas, peaaegu isa saapakaupluse vastas. /…/ Igatahes lõppes meie jutuajamine sellega, et kokku leppisime, et Oskar ja mina tema äri 40 000 marga eest üle võtame, kohe nagu selle raha olen kokku saanud. Seda summat tahtis ta ärieesõiguse ja sisseseade, s.o. riiulite eest.“
Nii läkski ja 1921. aasta 19. aprillil allkirjastasid Ludvig Roose ja Oskar Luts lepingu, milles on kirja pandud: „Mina, Ludvig Roose, müün oma kirjutusmaterjali ja raamatukaupluse sisseseade Riia tän. 32a, mis koosneb 3 letist, 5 riiulist, ühes puldi, klaaskasti ja vaateakna sisseseadega Oskar Lutsule, kokku 42 500 Eesti marga eest.“
Äriruumid läksid Lutsu kätte 28. aprillil 1921. Selleks ajaks pidi olema tehtud sissemaks 7500 marka, aga ülalnimetatud lepingule on juurde kirjutatud, et Roose sai Lutsu käest 28. aprilliks kätte vaid 3500 marka, kuid Roosel polevat selles suhtes mingisugust pretensiooni, nii et Luts võib hakata äri ajama.
Theodor Luts räägib muhedal moel ka sellest, kuidas nad Oskariga käisid poe jaoks kaupa hankimas: „Mõne päeva pärast oli mul raha koos, võtsin Oskari „sleppi“ ja sõitsime Tallinna „kaupa muretsema“. Kõigepealt läksime Ploompuu juurde, kellel oli Tallinnas suur raamatuäri ja kirjastus. Ta tundis Oskarit juba varemalt, võttis meid väga sõbralikult vastu, andis meile kõik tema kirjastuses olevad raamatud krediiti ja lisas: „Raamat on hea kaup, see ei lähe vanaks.“
„Päevalehe“ juures läks meil „sisseostmine“ sama libedalt, sest ka siin oli Oskar kõigile tuttav, ja ärijuht tähendas: „Nüüd, härra Luts, kui teie oma äri avate, peame meie vist küll oma poe sulgema.“ Oskar naeris: „Einoh, küll ma nüüd esialgu lasen teil veel hingata.“
Viimaks läksime Mutsu juurde, keda Oskar juba vanast ajast väga hästi tundis. Meid nähes oli ta ülirõõmus. Kui Oskar oli talle meie raamatukaupluse kavatsuse ära seletanud, ütles ta: „Minult saate kõik, mis mul lafkas (äris) on, võtke, mida tahate ja makske, millal saate.““
Raamatupoes peetud arveraamatu sissekannete põhjal on võimalik öelda, et Oskar Lutsul olid ärisuhted väga paljude kirjastuste ja ka teiste raamatukaupmeestega nagu näiteks
Kirjastus – Ühisus „Kool“, Kaubamaja Gustaw Pihlakas, Kirjastusosaühisus Rahvaülikool, Ploompuu raamatukauplus ja kirjastus, T. Mutsu raamatukauplus ja laenuraamatukogu, Eesti Kirjastuse –Ühisus „Postimees“, Odamees – Carl Sarap, O/Ü Noor – Eesti Kirjastus jt.
Nii libedalt nagu alguses ehk arvatud, äri siiski ei läinud ja Oskar Lutsust ei saanud konkurenti teistele kaupmeestele.
Bibliograaf Helene Kulpa (sündinud 1910), mäletab seda, kuidas ta külastas Lutsu raamatupoodi oma isa, raamatuteadlase ja ekslibristi Udo-Nestor Ivaskiga:
„„Raamatukaupmehega“ saime kokku juba tänaval – vanaaegse pika ja madala hobupostijaama ees. Oskar Luts peatas meid hästi sõbralike tervituste, tugevate käepigistuste ja hoogsa jutuga. Elav vestlus ei andnud isale mõnda aega mahti öelda, et tahtsime tema kauplust vaatama tulla. Kui isa aga sellest juttu tegi ja kaupluse käekäigu järele päris, siis muutus kirjaniku näoilme silmapilkselt. Lõbus onu oli nüüd tõsine, elevus kadunud, jutt napisõnaline. Siirdusime kauplusse, mis asus maja alumisel korrusel. Kõrge ahtavõitu uks viis meid tänavalt pikka kitsasse hämarasse ruumi, mis oli raamatuid täis laotud. Ukse kõrval oli kaupluse vaateaken. Esimese suure ruumi taga oli veel teine väiksem õuepoolne tuba.
Nüüd vestles isaga hoopis teine Luts kui meie kohtumisel – see oli muredest vaevatud ärimees. Minulegi oli selge, et tegevus raamatukaupluses oli kirjanikule vastumeelt.“
Valentina Luts on äri äpardumise ühe põhjusena nimetanud Oskar Lutsu usalduslikkust inimeste vastu, samuti valede otsuste tegemist müüdava kauba valikul:
„Mõnikord tahtis ta midagi kirjutada ja siis ütles ta ostjatele: „Minge ise riiulite juurde ja valige ise, mida süda soovib. Öelge ainult hind.“
Kui mõnel ostjal ei jätkunud raha, siis oli ta nõus, et ostja toob puuduva summa homme ära. Oskari vastutulelikkust kasutati kurjasti, sest mitte kõik ei tulnud järgmisel päeval tagasi. Mõnikord tulid sõbrad pudeliga, siis mindi tagumisse tuppa ja pandi poeuks lukku.
Palju raha pani Oskar ilukirjanduse ja õpikute alla, kuid luuletuskogusid ja näidendeid ei ostetud kuigi palju. Õpikud aga vananesid kiiresti. Pärast kaupluse likvideerimist kütsime seismajäänud õpikutega veel mitu aastat ahje.“
Tolleaegsetest õpikutest, mida Oskar Luts oma poes müüs, olgu nimetatud näiteks maineka pedagoogi Carl Heinrich Niggoli koostatud vene keele õpikuid „Lühikene vene keele õppimise raamat“ ja „Vene keele õppimise raamat Eesti rahvakoolidele“. Samuti oli müügile võetud Niggoli „Kasvatuse radadel. Täieline kasvatusõpetus viies jaos. I-V jagu“.
Korduvalt võttis Luts müüki Eesti kirjandusloolase, koolikirjaniku ja pedagoogi Mihkel Kampmanni lugemikke „Kooli lugemisraamat I-III“ ja „Eesti lugemik I-V“ nagu ka Eesti kultuuritegelase, ajaloolase Jaan Sitska ajalooõpikuid (nt „Üldine ajalugu I“ ).
Poes olid müügil ka kalendrid, sõiduplaanid, kirjatarbed, heftid, kladed, pliiatsid, kuväärid, kuivatuspaberid jms.
Valentina Luts võtab abikaasa poepidamise kokku paari napi lausega: „Kui mu mälu ei peta, sai Oskar õpikutest 400 000 marka kahju. Võla katteks kulus tal mitme teose honorar. Pärast ebaõnnestunud äri pühendas Oskar ennast täiesti kirjandusele.“
Tartu linnavalitsuse äritunnistuste raamatus esineb Oskar Lutsu 3. järgu raamatu- ja kirjutusmaterjalikauplus veel 1922. aastal, aga aasta kohta maksuinspektorile esitatud aruandes tulude kohta enam andmeid pole. Äripartnerid tuletavad kirjades meelde tasumata arveid ja järk-järgult likvideerib Luts enda äri, tehes arveraamatusse ka vastavad sissekanded: „Kirjastuse –Ühisus „Postimees“ – makstud 25.10.1922“. O/Ü Noor – Eesti Kirjastus on saatnud arveid veel aprillis ja septembris 1922 ning Luts on arveraamatusse märkinud, et andis 26.10.1922 kirjastusele tagasi raamatuid. Raamatuid saadab ta kirjastustele ja kaupmeestele tagasi ka postiga.1922. aasta sügisest on säilinud raskete, 4 – 9 kg kaalunud postipakkide saatmise kviitungid Kirjastusosaühisusele Rahvaülikool, kirjastusele „Valgus“ Viljandisse ja Pärnusse Karule. Alles 21.03.1923 märgib Luts arveraamatusse Karu lahtrisse „Maksetud“.
Arveraamat koos selle vahele pandud saatelehtede, arvete ja märkmetega jäi aastakümneteks Valentina Lutsule kuulunud ajaleheväljalõigete kasti tolmu koguma ja tuli muuseumi kraamimise käigus päevavalgele alles hiljaaegu. Leitud dokumendid võimaldavad lisaks asjaosaliste ja ammu manalateele läinud kaasteeliste mälestustele näha kaupmeheks olemise protsessi dokumente kuni tolle hetkeni, kui Luts oma käega kirjutab risti üle arveraamatu kahe lehekülje „Nii ehk teisiti likvideeritud täiesti. O. Luts“.
1922. aastal müüb Oskar Luts Riia tänav 32a raamatukaupluse 30 000 Eesti marga eest Hans Rebasele.
Allikad:
Mälestusi Oskar Lutsust. Koostanud M. Kahu ja E. Teder, Tallinn 1966
Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest. Aivar Kull, Tartu 2007
TM LM. 667: 1-83 Ar