Eesti laulupidude traditsiooni juurde kuulub lahutamatult vastava atribuutika kasutamine – laulukooride lipud, vimplid, rinnamärgid, mitmevärvilised rosetid, rinna- ja õlalindid jms annavad peole alati juurde elevust ja peosära.
14. juunil 1969 tähistati meie kodulinnas, Eesti laulupidude traditsiooni sünnipaigas, 100 aasta möödumist I üldlaulupeost. Tartu juubelilaulupeol osalesid I laululupeo eeskujul üksnes meeskoorid ja puhkpilliorkestrid, lisaks kaasaegse erandina ka poistekoorid.
Suure peo tähistamiseks tellis Tartu linna täitevkomitee kultuuriosakond Tartu kunstikombinaadilt ARS (Eesti NSV Kunstifondi Tartu Kombinaat Ars) laulupeolipu, mis pärast peo lõppu anti üle Tartu Linnamuuseumile. Mitmevärvilise lipu mõõtmed on 270×173 cm, selle autor on kahjuks teadmata.
Lipu kujundus on pilkuköitev. Eriti jääb vaatajale silma selle keskne kujund – I üldlaulupeo rinnamärk (1869), millel kujutatud sümboolika ja detailid peegeldavad oma ajastu poliitilist ja kultuurilist eripära. Tõsi, kaasaegsel lipul esitatud rinnamärgi värvid on kunstnik valinud oma arusaamadest lähtuvalt ja need erinevad originaalist. Algupärane metallist rinnamärk oli ühevärviline – koorilauljad kandsid rinnas hõbedase läikega ning orkestriliikmed kuldse säraga märki. Märki kanti kas Liivimaa või Eestimaa kubermangu lipuvärvidest rosetil, olenevalt peol osaleja kodukohast. Teatavasti kuulus tollal Eesti ala nii Eestimaa (Põhja-Eesti) kui ka Liivimaa kubermangu (Lõuna-Eesti) koosseisu, kumbki oma lipu ja vapiga. Liivimaa lipuvärvid olid punane-roheline-valge ja Eestimaa lipp roheline-violett-valge.
Ilaulupeo „rinnamärk kujutas lüürat, mis oli asetatud puna-rohelise-valgele põhjale (Liivimaa kubermangu lipuvärvid). Sinna olid paigutatud veel Liivi- ja Eestimaa peoks ühendatud mõlema provintsi vapid, lisaks Tartu linna kui peopaiga vapp, aastaarvud 1819 ja 1869 vappide kohal särava päikesega pidid meenutama juubelipeo tähendust – pärisorjusest vabastamist.” (Neue Dörptsche Zeitung 19.06.1869, nr 140)
Siinkohal pisut lähemalt rinnamärgil kasutatud sümboolikast. Märgi keskne kujund on lüüra, mida peeti Kreeka mütoloogias muusika- ja luulejumala Apollo pilliks. Lüüra parempoolsel harul on kujutatud Liivimaa vapikilpi, millel on müütiline olend greif, kelles uskumuste kohaselt on koos nii lõvi tugevus ja vaprus kui kotka tarkus. Antiikajast alates olid greifid tuntud kui aarete ning pühapaikade valvajad ja kaitsjad. Liivimaa vapikilbil oli tavapäraselt punane greif hõbedasel taustal. Lüüra vasakpoolsel harul paikneva Eestimaa vapikilbil on kujutatud kolme lõvi. Läbi ajaloo on need olnud sinised lõvid kollasel taustal.
Tartu 19. sajandi vapp erineb mõnevõrra praegusest. Nimelt on vanal vapil Andrease ristina asetatud mõõk ja võti asetatud vastupidi ning võtme keele suund on allapoole, nende kohal paikneb kuningakroon. Tornide vundamendid on koonusekujulised ning värava all näeb rida kuulikesi, mida mõnikord on tõlgendatud ka Emajõe kujutamisena. Tartu vapi värvideks on ajalooliselt olnud punane väli ja hõbedased kujundid.
I üldlaulupeo korraldaja ja läbiviija oli Vanemuise selts. Kuna Vene tsaaririigi seaduste kohaselt tohtis suurüritusi korraldada üksnes konkreetne organisatsioon, mitte üksikisik, siis Johann Voldemar Jannseni eestvõttel 1865. aastal loodud Vanemuise selts esitas kaks aastat hiljem ametivõimudele taotluse ülemaalise peo korraldamiseks. Selle põhjenduseks sobis hästi Liivimaa pärisorjusest vabastamise 50. aasta juubeli (seadus 26.03.1819) tähistamine.
Loa läbivaatamine võimude poolt võttis tavapärase ühe kuu asemel aega 20 kuud ning alles 1869. aasta veebruaris, mil luba saadi, võis Vanemuise selts alustada suure peo ettevalmistamisega. Peapidustused peeti 18.–20. juunil 1869. aastal Ülejõel, praeguse Peetri kiriku vastas asunud saksa kultuuriseltsi Ressource’i aias – praegu tähistab seda paika I üldlaulupeo mälestusmärk.
Eevi Kärdla
Tartu Linnamuuseumi fotokogu teadur-koguhoidja
Kasutatud kirjandus, allikad
Rudolf Põldmäe. Esimene Eesti üldlaulupidu 1869. Tallinn 1969.
Rudolf Põldmäe. Vanemuise Selts ja teater 1865–1880. Tallinn 1978.
Alo Põldmäe ERRi saadetes Päevatee, 2019. ERRi arhiiv.