200 aastat Georg von Oettingeni sünnist

Käesoleva aasta novembris täitub 200 aastat väljapaistva tartlase, arstiteadlase, Tartu ülikooli rektori ja Tartu linnapea Georg Philipp von Oettingeni sünnist. Georg v. O. sündis Visusti mõisas praegusel Jõgevamaal 22.11.1824 (ukj) ja suri 16.02.1916 Tartus. 

Visusti, Luua, Kuremaa jt mõisa omanikul, Liivimaa maamarssalil Alexander von Oettingenil (1798–1846) ja tema abikaasal Helene von Oettingenil (snd von Knorring, 1794–1863) oli kuus poega, kes kõik olid silmapaistvad isikud ja jätsid jälje Liivimaa ajalukku ka oma järglaste kaudu, nii et 20. sajandi alguses võis baltisaksa vaates resümeerida: 

Väga harva on üks suguvõsa, keda pole õnnistatud rikkaliku pärandusega, omaenda tahtejõu ja raudse kohusetunde abil kodumaale nii palju poliitikuid ja vaimseid juhte kinkinud, kui Oettingenid. Alexander von Oettingen on erakordse isiksusena, samuti oma kuue poja ja kolme lapselapse näol andnud Liivimaale kolm maamarssalit, kuus maanõunikku, ühe tsiviilkuberneri, kolm linnapead ja kolm ülikooli professorit.¹

Maamarssal Alexander von Oettingeni kuuest pojast kolm mängisid olulist rolli Tartu ülikooli ja Tartu linna jaoks ning ülejäänud kolm olid mõjukad provintsiaalpoliitikud. Tuntuim vendadest oli Georg von Oettingen, oftalmoloog ja esimene Tartu ülikooli oftamoloogia professor, alates 1868. aastast silmakliiniku direktor ja ülikooli rektor 1868–1876 ning esimene Tartu linnapea pärast 1877. aasta linnareformi, aastatel 1878–1891.

Silmapaistvat akadeemilist karjääri tegid vendadest ka teoloog Alexander von Oettingen (1827–1905), Tartu ülikooli teoloogiaprofessor 1856–1890 ning füüsik ja meteoroloog Arthur von Oettingen (1836–1920). Alexander tegutses aktiivselt ka sotsiaalhoolekande alal ja oli muuhulgas 1889–1902 vaeslastekooli juhataja Tartus, samuti tõi ta käibesse sotsiaaleetika mõiste. Arthur oli 1867–1894 Tartu ülikooli füüsikaprofessor ning alustas meteoroloogiliste vaatlusjaamade võrgustiku rajamist Balti provintsides, samuti konstrueeris uuetüübilise tuule suuna ja kiiruse mõõtja.

Jurist August von Oettingen (1823–1908) oli provintsiaalpoliitikuna tähtsates ametites, mh 1857–1862 Liivimaa maamarssal, 1862–1868 Liivimaa tsiviilkuberner ja 1886–1889 Riia linnapea. Majandust õppinud Eduard von Oettingen (1829–1919) oli 1877–1899 Liivimaa maanõunik ning Liivimaa Ökonoomilise ja Üldkasuliku Sotsieteedi esimees ja Liivimaa Vastastikuse Rahekindlustusseltsi direktor 1882–1900.  Ülikoolis samuti majandust tudeerinud Nicolai von Oettingen (1826–1876) jõudis lühikeseks jäänud elu jooksul pidada aastatel 1870–1872 Liivimaa maamarssali ja 1872–1876 maanõuniku ametit. 

Oettingenide jälgi võib leida ka tänases Tartus. Endise vallikraavi nõlval Vallikraavi, Tiigi ja Pepleri tänava vahel kujunes 19. sajandi teisel poolel suurte aedadega villade ala, mille rajamist nad juhtisid ning kuhu rajasid ka oma kodud. Nn Oettingenide oaasi rajamisega tegi algust Georg v. O., kelle esimene kivist elamu valmis siin 1850. aastate lõpul (hoone hävis II maailmasõjas). Selle kõrvale ehitas praeguseni säilinud kivist elamu (Pepleri tänav 4) Alexander v. O. Ta ehitas sellesse piirkonda veel teisegi elumaja, selles punastest tellistest 1880. aastal valminud hoones asub tänapäeval Tiigi Seltsimaja. Sarnaselt vennaga ehitas Georg v. O. samasse piirkonda uue elamu, selleks on tänaseni säilinud Tiigi tänav 5 puust elumaja, milles ta elas 1870. aastatest kuni arvatavasti elu lõpuni.

Georg von Oettingen on maetud perekonna kalmistule Kuremaa mõisa lähedal. Lisaks temale on siia maetud tema vanemad jt pereliikmed. Oettingenide perekonna kalmistu rajati perepea Alexander v. O. surma järel aastal 1846. aastal tolleks ajaks perekonna koduks saanud Kuremaa mõisa lähistele.

Georg von Oettingeni, hüüdnimega Gori, 200. sünniaastapäeva tähistamiseks avaldame mälestustekatke, mis räägib tema varasest lapsepõlvest Visusti mõisas ja armastatud vanaema Gemmast. Georgi teoloogist noorem vend Alexander on samuti kirjeldanud nende lapsepõlve praegusel Jõgevamaal:

Meie, Oettingenid oleme, nagu öeldakse „Landsche Kinder“ – „maalapsed.“ Viie vanema venna häll seisis Visusti pärusmõisa madalas, viltuvajunud puust majas, mis, umbes viie miili kaugusel Tartust – asub kaunikesti lagedas ja üksluises paigas, kus lihtsa aia ning ümberringi asuvate viljakate põldude kõrval oli olemas vaid kaunis vaade kauguses sinetavale silmapiirile. Üles kasvasime me Visustist vaevalt miili kaugusel asuvas ilusas Luua mõisas, mille mu isa oli juba 1828. aastal maanõunik Reinhold von Samsonilt ostnud. Innuka põllumehena oli ta – nagu on kombeks öelda – alustanud eimillestki. Sest rängalt võlgadega koormatud pärusmõisa (Visusti ja Mõisamaa) sai ta ainult ühe hea sõbra abiga ähvardavast pankrotist päästa. Lühikese, vaevalt kümneaastase perioodi jooksul viis ta ainult hoolsuse ja organiseerimisande toel asjad niikaugele, et ta ei võinud osta mitte ainult Luua, vaid varsti pärast seda veel kolm lähikonnas asuvat mõisa ja neid edukalt majandada.

Aastal 1843 kolis perekond Luualt Carl von Liphartilt omandatud kümnekonna kilomeetri kaugusel asuvasse Kuremaa mõisasse. Mõisa uue peahoone ehitas Alexander v. O. ja see pühitseti sisse suurejoonelise peoga 1844. aasta jaanuaris.

Georg von Oettingeni mälestused on osaliselt publitseeritud 1926. aastal Saksamaal². Samas kogumikus võib leida ka tema vendade, Alexander ja Arthur v. O.-i meenutused. Mälestused on saksa keelest tõlkinud TÜ germanistika professor Reet Bender.

Lapsepõlveaastad

Minu esimesed lapsepõlvemälestused on seotud Visusti vana mõisahoonega, kus ma (1824) sündisin. See hoone oli juba toona lagunenud, pisikesed toad vaevu üheksa jalga kõrged, saalil kaks akent, mõlemal neli pisikest ruutu, nõnda et enamasti valitses ka päeval hämarus. Meie eluviis oli nii lihtne, kui seda on vaid võimalik mõelda. Kella seitsme ja kaheksa vahel hommikul saime me piima leivaga, kell pool üks oli saalis, mis samaaegselt ka söögitoa aset täitis, frugaalne lõunasöök; kell viis pärastlõunal jõid vanemad teed pisikeses läbikäidavas toas, mis polnud paarist ruutsüllast suurem, ja kus pidi ruumi jaguma ka ahjule, kahele uksele ning aknale. Mul seisab nii selgelt silme eest pilt sellest, kuidas mu isa kodukootud hallis kuues nurgas istub ja meile vibupüssi õigeks seab. Seinte kaunistamisest piltidega − mis praegu on vältimatu, polnud toona vaevalt juttugi. Kell pool üheksa õhtul oli õhtusöök, mille menüüst on mul eriliselt meelde jäänud õllesupp, kalberdanz, peergas verikäkkidega, hiiglaslikud reheahjus küpsetatud kaalikad, kuna tavalises praeahjus ei küpsenud need läbi.

/—/

Esimene sünnipäev, mida ma mäletan, oli siis, kui ma sain nelja-aastaseks (1828). Väikeses toakeses, kus me tavatsesime teed juua, oli üles seatud sünnipäevalaud. Kringli asemel oli saiast (!) konstrueeritud väike tempel, ning ma sain kingituseks väikese taskuraha pisikese räpase poola mündi kujul, milliseid oli tol ajal palju käibel. Ülejäänud kingitusi ma ei mäleta − igatahes olid need võrreldamatult tagasihoidlikumad, kui on tänapäeval tavaks. Tol päeval kandsin ma oranžide kantide ja „hõbenööpidega“ sinist nankingkuuekest.Muidu olime me alati rõivastatud väga lihtsalt nn vene särkidesse; ka talvekülmaga polnud meil õues seljas muud kui kamelotist mantlike, ilma vatiinita, vooderdatud vaid punase flanelliga. 

Peale mu neljaseks saamist hakkas ema mulle lugemist õpetama; umbes aasta hiljem hakkasime ühes vend Augustiga saama õpetust meie Gamma juures. Õppetöö kestis ennelõunati kolm, pärastlõunati kaks tundi; prantsuse ja vene keelega tehti algust peaaegu samaaegselt ja prantsuse keele verbe – kuid vaid reeglipäraseid – sai lõputult kirjutada. Mõisamaa mõis – hilisem Visusti karjamõis – oli tookord eraldi ja seda majandas mu vanaema. Kaks korda nädalas sõitis ta sel eesmärgil Mõisamaale, ja kuna ta oma piinlikus kohusetundes koolitööd katkestada ei tahtnud, sõitsime me mõlemad kaasa. Istusime kõik kolmekesi kaherattalises ühehobusekaarikus, raamatud ja vihikud paigutati seljatoe küljes asuvasse hoidikusse. Juhtisime kaarikut kordamööda; tee viis läbi Visusti küla oja. Mõisamaa mõnusas elumajas tegime oma ülesandeid, vanaema käis meid aeg-ajalt kontrollimas, ja kui tal majapidamise asjad aetud olid, sõitsime lõunasöögiks tagasi koju. – Kui Gamma lahkus Visustist, et veeta mitu kuud oma tütre juures Polli mõisas, võttis ta meid mõlemaid kaasa ning pidasime seal korrapäraselt kooli. Sõit sinna käis mõistagi „oma“ hobustega. Tartu poolt tulles oli esimeseks peatuseks Kirepi kõrts, kaheksa versta teispool Udernat. Seal söödeti hobuseid ja meid, lapsi. Kaasa võetud külmast praest valmistati igasugu lisandite, eriti kurgilõikude abil, raguud, mida sõid ka kutsar ja teenijatüdruk. Nii ei läinud sõit meile „midagi“ maksma, kõrtsmik muidugi ka ei teeninud selle pealt peaaegu mitte midagi. Siis läks reis edasi männimetsade vahel mööda sügava liivaga teid, kus sai sõita ainult sammu. Kaless − ilma klaasakendeta, varustatud vaid nahkeesriietega – lehkas pahasti; tundsime endid üha enam rõhutumatena ja lõpuks, kui juhtus vihma sadama ning nahkeesriided suleti, „apelleerisime“ me haledal kombel ja kutsusime appi „püha Ulrichit“ ning toitsime olematuid „vasikaid“. Meie kannatused lõppesid Riidajas, kus me ööbisime. Vana Stryk, kes oli sellest fideikommissi teinud, ei olnud siis enam elavate kirjas ning mõisas ei elatud püsivalt. Kohale jõudes astuti suurde eeshalli, mis oli täis massiivseid vanu kaunilt töödeldud kappe ja kirste, ja sealt edasi saali, mida talviti ainsa ruumina köeti, ja kus me siis oma laagri üles lõime. Kõik ruumid olid sünged, neid valgustasid ainult paar rasvaküünalt; seinu kaunistasid imelikes poosides ja kentsakate peakatetega esivanemate pildid. Valitseja ilmub Gamma juurde, teenistusvalmis ja truualamlik. Mõisa teenijatüdrukud, vastavalt aastaajale kas paljajalu või pasteldesse kängitsetud, tuiskavad ringi, et teha õhtueinet ja magamisasemeid. Mina magasin enamasti igivanal kivikõval kõhnal sohval, ja kui ma hommikuti varakult ärkasin, langes mu esimene pilk piltidel olevaile esivanemaile, kes ikka veel olid imelikult afekteeritud poosides, ja rohmakalt võõbatud seintele, mille võluvust oli suurendatud neid tumedama värviga üle pritsides. 

Hommikul – talvel veel hämaras ja „eessõitja“ juhtimisel, kes tundis taliteid paremini – jätkati reisi Polli. Sinna saabudes oli taaskohtumine seotud säärase erutuse ja sentimentaalsusega, mida tänapäeval enam ei tunta. Gammal oli oma kindel tuba, mida ta jagas meiega ja mis oli ka koolitoaks. Väikest läbikäidavat tuba seal kõrval, ahju ja kolme uksega, kasutas perekond hommikukohvi ja pärastlõunatee joomiseks, kuigi suures majas seisis kasutuseta terve rida ruumikaid tube. Meile lastele oli ahju kõrvale pandud väike laud ühes kõva pingiga, nõnda et ruumist mahtus vaevu läbi minema. Hommikune meeleolu oli, nagu seda laste puhul tihtilugu ette tuleb, mõnikord vägagi kurblik. Piim ja leib seisid puutumata mu ees, ja kui minult küsiti, mis mul viga on, vastasin ma: „Mu süda on nii raske!“ Ülejäänud osa päevast ja muidu olime me aga reeglina heas tujus, tegime koolitundides, mis nõuti, ning saime vabal ajal rõõmsalt maja avarates ruumides või õues ringi liikuda, kus me ilma järelevalveta oma tahtmist mööda koerust tegime. 

Ma ei oska öelda, mis on selle põhjuseks, et eriti elavalt on mulle meelde jäänud vanaemaga veedetud aeg. Kooli tõttu, kuid ka koolitööst väljaspool olime me temaga nii lähedalt seotud, et mu  s e l l e a e g s e d  mälestused mu emast  on peaaegu täiesti tagaplaanile nihkunud. Mure nooremate õdede-vendade ja majapidamise pärast ilmselt absorbeeris teda sel määral, et meie jaoks jäi tal vähe aega üle. Siiski mäletan ma, kuidas ta laulis meile videvikutunnil − mis rasvaküünlaid säästes just liiga lühike ei olnud,  ja mida peeti „silmadele kasulikuks“ – lüürakujulise kitarri saatel, mis oli pinguti juures kaetud pronksplaadiga, millel oli  päikese pilt

/—/

Marge Rennit
Tartu Linnamuuseumi arendusjuht

Kasutatud materjale:

¹ Roderich von Engelhardt: Die Gebrüder von Oettingen. – Baltisches Geistesleben. Zeugnisse aus deutscher Kulturarbeit. Reval 1929, lk 365.

² Georg von Oettingen. Erinnerungen. – Baltische Lebenserinnerungen. Hrg. von Alexander Eggers. Heilbronn 1926, lk 129–168. Eesti keelde tõlkinud Reet Bender.

Egle Tamm. Oettingenide oaas/aedlinn vallikraavi nõlval, artikkel ilmumas, 2025.

Kaanepilt: Esiplaanil Alexander von Oettingeni esimene maja, selle kõrval vasakul tema Šveitsi stiilis puitmaja ja nende taga Georg von Oettingeni esimene maja. Tartu Linnamuuseum TM F 1065:212