Koidula 8. (KM EKLA, C-37:1096)
Betti Alver. (Store Norske Leksikon)
Koidula 8
- Luuletajate Betti Alveri ja Anna Haava elukoht.
Koidula 8 ning Betti Alver ja Anna Haava
Siin majas, samas korteris on elanud kaks poetessi, Anna Haava ja Betti Alver. Esimene kirjeldas end nõmmelillena, teine raudteelillena.
Anna Haava (1964‒1957) oli pärit Kodaverest, Haavakivi talust. Esmalt ilmus pseudonüümi „üks Eesti neiu” all Postimehes Lydia Koidulale pühendatud luuletus. Edasises loomingus on motiivideks argielu maal ja loodus ning läbivaks teemaks isamaa-armastus. Vahest tuntuimates luuleridades avab Anna Haava oma siseilma ning positsioneerib end teiste kirjanike kõrvale:
Ei saa mitte vaiki olla,
lauluviisi lõpeta’ –
vaikimine oleks vale,
sunniks südant lõhkema …
Miina Härma on luuleread viisistanud.
1939. aastal kinkis Tartu linnavalitsus luuletajale korteri aadressil Koidula 8–2. Tagasihoidlikes tingimustes elades– toa sisustasid kodutalust toodud voodi ja lauake – lävis Haava küll Tartu kultuuritegelastega, kuid hoidis sageli omaette. Korteris olnud lühtrit hindas kõrgelt ka järgmine elanik – Betti Alver –, toonitades alati külalistele, et lühtri algne omanik oli Anna Haava. Kord Anna Haavat külastades tunnistas Betti Alver, kuidas ta lapsepõlves armastas kuulata ema ettekantud Haava luuletusi:
„Kuidas te saite mind lapsena tunda?” tundnud Haava huvi.
„Mu ema luges tihti teie luuletusi ette.”
„Ja kuidas ema praegu elab?”
„Ta on haige.”
„Minge enne ema vaatama ja tulge siis minu juurde,” oli Anna Haava vastanud.
Anna Haava noore naisena. (Foto: Wilhelm Staden / ERM)
Karl Hintzeri ülesvõte Tartust Tähtverest 1939/1940. aasta talvel. (ERM Fk 908:10)
Betti Alver Koidula tänava korteri akna all. (Betti Alveri muuseum)
Betti Alveri sünnikodu asub Jõgeval, hilisem koolitee tõi ta Tartusse. Juba gümnaasiumineiuna kirjutatud esikteose „Tuulearmuke” esitas Alver Friedebert Tuglase soovitusel romaanivõistlusele ning pälvis teise koha. Edasi märgati Arbujate seas silmapaistvat Alverit üha enam, ikka esines ta kaaslastega Ko-Ko-Ko kohvikus ja käis üliõpilasseltsi Veljesto kõnekoosolekutel. Tõenäoliselt kohtas Alver tulevast abikaasat ja luuletajat Heiti Talvikut just Veljestos. 1936. aastal ilmus luulekogu „Tolm ja tuli”, Heiti Talvik oli julgustanud Alverit proosa juurest luuleilma tulema ning abikaasade loometee võinuks veel kaua kesta. Paraku muutsid sõda ja repressioonid abikaasade saatust: 1945. aastal arreteeriti Heiti Talvik ja ta suri Tjumeni oblasti vangilaagris kaks aastat hiljem. Alver oli okupatsiooniajal põlu all, see ning läbielatu põhjustas peaaegu 30-aastase vaikuse poetessi loomingus.
Anna Haavast vabaks jäänud korterisse kolis Alver 1957. aastal teise abikaasa Mart Lepikuga. Kolmetoalisest korterist kuulusid kaks tuba neile, kolmandasse paigutati ajakirjanik Karl Tamberg. Alveri voodigi asus samas kohas, kus Anna Haava oma.
Betti Alveri korter oli täis lilli, kunsti ning raamatuid. Ka hoovis olevat sirelipõõsast ja Anna Haava istutatud õunapuud armastas Alver väga. „Meie Mart Lepikuga muutusime täielikkudeks lillenarrideks, kui ühes korteriga meie valdusse sattus ka ribake mulda siin Anna Haava akende all,” kirjutab Alver 1972. aastal.
1966. aastal ilmub valikkogu „Tähetund”, see tähistas luuletaja naasmist kirjanduspõllule ning lugejad võtsid kogu soojalt vastu. Siin korteris võttis Alver ette suure töö ja tõlkis Puškini „Jevgeni Onegini” eesti keelde, pärast kogumikku „Tähetund”“ ilmusid „Eluhelbed” ja jutustus „Kõmpa”. 1981. aastal pälvis Alver rahvakirjaniku aunimetuse. Kirjanik võõrustas kodus sõpru ja tudengeid, kes tema loomingut uurisid või sellest inspireerituna luulelavastusi lõid.
Ühel viimastest sõpradega tehtud väljasõitudest nägi Betti Alver mööduva auto aknast lehvivat sinimustvalget ning see liigutas luuletajat väga. Õhus oli vabadust. 1989. aastal Alver lahkus ning on maetud Tartusse, Mart Lepiku kõrvale Vana-Jaani kalmistule Raadil.