KGB kongide muuseum avati 2001. aastal ning selle rajamise eestvedajateks olid kunagise Tartu koolinoorte Nõukogude korra vastase salaorganisatsiooni Sini-Must-Valge (SMV) endised liikmed. Omaaegsete poliitvangidena, keda „hallis majas” kinni peeti, oskasid nemad kõige täpsemat nõu anda, millised nägid välja kambrid ja kartserid ning muud Riia mäel asuva eeluurimisvangla miljööd loovad detailid.
Aastal 2015. tehti SMV osade liikmetega – Ülo Raidma, Heiki Vaibla, Ahto Liigi ja Tõnis Abilisega – KGB kongides pikem videointervjuu, kus nad rääkisid SMV saamisloost ning selle eesmärkidest. Eelkõige aga oma kõige kuulsamast vastupanuaktsioonist – Raadil asunud Punaarmee monumendi õhkulaskmisest 5. novembril 1949, mis lõppkokkuvõttes viis SMV liikmete arreteerimiseni, „hallis majas” kinni pidamiseni ja viimaks Siberi vangilaagrisse saatmiseni.
Foto: Siberi vangistusest tagasi jõudnud Sini-Must-Valge liikmed. Tartu raudteejaam, 1956.a. Tartu Linnaajaloo Muuseumid. Vasakult: Heiki Vaibla, Karl Piir, Aime Teska (Espenberg), Jüri Mootse, Riita Vint (Sarv), Ellen Rander (Kelder), Ülo Raidma, Virve Ojamäe (Krist), Rein Liik, Ilmar Madisson, Ivar Kurg.
ÜLEVAADE „SINI-MUST-VALGE AJALOOST”
Organisatsioonile Sini-Must-Valge panid 1946 aastal aluse 6 Tartu 6. Keskkooli õpilast: Vello Illist, Karl Piir, Ants Zovo, Tõnis Jõgiaas, Ivar Kurg ja Ülo Raidma. SMV loomise tagasipõhi ja ajendid ei erinenud teiste sõjajärgsete vastupanuorganisatsioonide omadest. Poisid olid oma kooliteed alustanud Eesti Vabariigis, nad olid näinud pealt selle riigi iseseisvuse julma hävitamist, järgnenud repressioone ja stalinlikku terrorit. Vahest veelgi olulisemat osa mängis organisatsiooniloomise juures asjaolu, et kõigi poiste isad olid nõukogude võimu poolt arreteeritud. Eestis oli laialdaselt levinud usk, et Vene okupatsioon on siiski vaid ajutine nähtus ning peagi algab uus sõda lääneliitlaste ja NV vahel. Soov ja lootus konflikti puhkedes taas Eesti vabaduse eest relvaga välja astuda olid ühised nii metsavendadel kui ka põrandaaluste organisatsiooni liikmetel. Seni tuli elus hoida rahvuslikku vaimu ja säilitada võitlustahet.
Juba esimestel koosolekutel pandi paika SMV struktuur, mis konspiratsiooni huvides pidi koosnema 5-6-liikmelistest lülidest, koostati esmane vandetekst ja arutati rinnamärgi kavandite üle. Esimese konkreetse sihina pandi paika organisatsiooni laiendamine ja uute liikmete värbamine, mistõttu otseseid vastupanuaktsioone algul ei kavandatud. 1947. a. kevadel halvenes järsult organisatsiooni juhiks valitud V. Illiste tervis ning 1949. a. suvel ta suri. SMV juhtimise võttis üle K. Piir, kelle arvates oli kätte jõudnud õige aeg konkreetseteks tegudeks. Tähtsaimaks tõukejõuks üleminekul aktiivsemale tegutsemisele sai 1949. a. märtsiküüditamine, tahe vastupanu olemasolust teada anda muutus veelgi tugevamaks. Organisatsiooni liikmeskond oli selleks ajaks tunduvalt laienenud, ka lülide süsteem oli end igati õigustanud, sest kes ja kellele oli juurde tulnud, polnud avalikult teada.
1949. a. oktoobripühadeks otsustati valmistada lendlehed. Hiljem julgeoleku kunstnikkonna jälgedele juhtinud klišee lõikas kõvast tallakummist välja Ülo Raidma, eeskujuks vaid saksaaegsete ajakirjade karikatuurid. Kasutades trükivärvina tavalist musta tušši valmistati ligi 500 lendlehte. Kogu eelseisev operatsioon mõeldi hoolikalt läbi: lehed jagati 30-40 kaupa SMV liikmete vahel, kindlaks määrati igaühe liikumistrajektoor ning täpne ajavahemik, mille jooksul tuli töö lõpetada. Pärast seda kätte jäänud eksemplarid tuli ettevaatuse mõttes viivitamatult hävitada.
4. novembril viis SMV kirjeldatud plaani edukalt ellu. Kedagi teolt ei tabatud ja see sisendas julgust. Samal kuupäeval ilmus ajalehes Edasi teadaanne, et 6. novembril kell 11.30 algab Tartu Linnanõukogu (Raekoja) ees rongkäik, mis lõpeb pärgade panemisega Raadi vennaskalmistule. SMV liikme Heiki Vaibla eestvedamisel sündis julge idee Raadi punasõduri ausammas õhku lasta ja nurjata sellega järjekordne kommunistlik propagandaüritus. Mõtet toetasid otsekohe ka teised, sest Vabadussõja mälestusmärkide ja Tartu vangla 1941. a. mõrvaohvrite haudade hävitamine nõukogude võimu poolt oli kõigil selgelt silme ees ning see tekitas viha, leppimatust, protestivaimu.
5. novembri õhtul võtsid H. Vaibla ja T. Jõgiaas otse Tartu 2. Keskkooli peolt sihi kesklinna, et kohtuda seal Riita Vindi, Miia Saviaugu ja Ellen Randeriga. Need kolm 1949. a. sügisel SMV liikmeteks vastu võetud tüdrukut olid eelmisel päeval osa võtnud ka lendlehtede levitamisest ning nüüd otsustati nad kaasata ka Raadi pargi operatsiooni. H. Vaibal oli kaasas K. Piirilt saadud lõhkeaine, detonaator ja süütenöör, ning nõnda varustatult hakati viiekesi jalutama üle Emajõe Raadi suunas. Kohale jõudes asusid tüdrukud pargiteedele valvesse ning H. Vaiba ja T. Jõgiaas lähenesid monumendile. Paika pandi lõhkelaeng ja sigaretist läks süütenöör…
Möödus aasta, enne kui julgeolek SMV olemasolule jälile sai.
Allikas: Pearu Kuusk. Punaarmee monumendi plahvatusest ja lendlehtedest Tartus 1949. aastal. TUNA 2002/4.
Intervjuu Heiki Vaiblaga (video on varustatud ka inglisekeelsete subtiitritega)
Videointervjuu on lõigatud erinevaid teemasid käsitlevateks peatükkideks.
SMV organisatsioon, liikmete ülesanded, ettevalmistused Raadi punamonumendi õhkimiseks 1949. a novembris. Räägib: Heiki Vaibla.
Tüdrukute kaasamisest tegevusse. Räägib: Heiki Vaibla.
Raadi punaarmeelaste ausamba õhkimine. Räägib: Heiki Vaibla.
Lahkumine Raadilt peale õhkimist ja jälgede segamine. Räägib: Heiki Vaibla.
Vahele jäämine. Räägib: Ülo Raidma.
SMV nimekirjadest ja truudusvandest. Räägivad: Heiki Vaibla, Ülo Raidma.
Ülekuulamisest ja anekdootlik lugu. Räägib: Ahto Liik.
Ülekuulamisest. Räägib: Ülo Raidma.
Ülekuulamisest. Räägib: Tõnis Abiline.
Üksikkongis istumisest. Räägivad Ülo Raidma, Tõnis Abiline.
Kõva häälega rääkimise keelust. Räägib: Ahto Liik.
Naiste olukorrast kongides. Räägivad: Tõnis Abiline, Ülo Raidma.
Ülekuulamisest ja püstolilugu. Räägib: Heiki Vaibla.