KGB kongide muuseumis on väljas väike valik Tartu kunstniku Hilda Kamdroni (1901–1972) pliiatsijoonistusi Tartu Linnamuuseumi kogudest. See väljapanek on osa Kumu kunstimuuseumi näitusest “Kuidas kadus Tartu. Hilda Kamdroni traumatsüklid” (14.11.2024–02.03.2025, kuraator Eero Epner) ning jääb KGB kongides avatuks kuni 15. juunini 2025. Kamdroni looming oli Nõukogude Eestis aastakümneid avalikkuse eest varjul, ent tema joonistused talletavad unustusehõlma vajunud Tartu lugu.
Hilda Kamdron õppis nooruses Tartu legendaarse Pallase kunstikooli graafikaateljees ning paistis silma peene joonistusoskusega. Teise maailmasõja järgsel nõukogude ajal tabasid teda aga poliitilised repressioonid – 1946. aastal võeti ta küll Eesti NSV Kunstnike Liitu, kuid juba 1948. aastal heideti sealt välja kui “ideoloogiliselt sobimatu”. See otsus võttis kunstnikult võimaluse avalikel näitustel osaleda ning tähendas tema vaikset kadumist kunstielust aastakümneteks.
Sõjajärgsetel aastatel keskendus Kamdron oma kodulinna kiirete muutuste jäädvustamisele. Tema joonistused dokumenteerivad kahte suurt traumat Tartu ajaloos: linna hävitamist 1944. aasta pommirünnakutes ja agulite lammutamist uue Annelinna elamurajooni rajamisel. Kunstnik käsitles neid pöördelisi sündmusi emotsionaalse teravusega – piltidelt peegeldub sõjapurustuste hävituslikkus ning moderniseerimise pealetungi all kannatava inimese sügav kurbus ja nõutus.
Tartu Linnamuuseumi kogus on ligi kakssada Kamdroni joonistust ja akvarelli, mis kujutavad Teise maailmasõja aegset ja järgset Tartut – linnapilti enneolematute muutuste keerises. Piltidel on varemetes kesklinna tänavad, vanade puumajade lammutusplatsid ning nende asemele kerkivad esimesed 4–5-korruselised paneelelamud. Nõukogude “ülesehitust” nägi kunstnik oma kodulinnas pigem järjepideva hävitustööna – näiteks nimetas ta uue Annelinna rajooni asukohta irooniliselt “Prügimäe linnaosaks”, viidates asjaolule, et linnaosa ehitati endisele prügimäele.
Kuna Kamdron oma eluajal avalikel näitustel osaleda ei saanud, jäid paljud tema tööd lõpetamata skitsideks. Samas on just tänu sellele säilinud joonistustel kunstniku märkmed – ta on üles tähendanud valguse suuna ja varjude paiknemise ning lisanud ka teravalt arvustavaid kommentaare kujutatava kohta. Need vahetud ülestähendused peegeldavad kunstniku emotsioone ja kriitilist hoiakut ajastu muutuste suhtes, pakkudes vaatajale haruldaselt isikliku pilgu tolleaegsesse Tartusse. Kamdroni detailitäpsed visandid koos isiklike kommentaaridega on hindamatu visuaalne kroonika linnast – unikaalne pärand, mida publik saab nüüd, aastakümneid hiljem, KGB kongide seinte vahel taasavastada.