19. sajandi linnakodaniku muuseum kutsub 1830. aastate keskklassi linnakodusse. Ajastukohaselt sisustatud eluruumides viibides on võimalik heita pilk linnakodaniku argipäeva ja majapidamisse. Millise otstarbega olid eluruumid üle-eelmisel sajandil? Kuidas nägi välja elutuba? Milliseid nõusid kasutati toiduvalmistamisel?

Biidermeieri ajastule iseloomulikus stiilis on sisustatud elutuba, söögituba ning majaperemehe töö- ja magamistuba. Ruumides on palju originaalesemeid, köögis on töökorras Inglise pliit. Muuseumis saab kogeda ka ajastutruusid valgustingimusi, sest tubades ei kasutata elektrivalgust.

Linnakodaniku muuseumi hoone ajalugu

Jaani 16 asuv 19. sajandi linnakodaniku muuseum tegutseb ühes Tartu vanimas puust elumajas. 1744. aastaks valminud hoone on alles hoolimata 18. sajandi teisel poolel linna laastanud tulekahjudest ja 1775. aasta tuleõnnetusele järgnenud käsust lammutada kõik südalinnas asuvad puumajad.

Esialgu oli majas üks tuba, kolm kambrit ja ärkel. 18. sajandi lõpukümnendil ehitati krundil õuele kivist elumaja (naabermaja Jaani 18 vanem osa) ja vajalikud kõrvalhooned. 1828. aastaks sai tänavapoolne puust maja õuepoolse laienduse. Põhiliselt sellisel kujul on hoone säilinud tänapäevani ning linnakodaniku muuseumis on näha tolleaegne ruumide planeering.

Krunt on kuulunud mitmetele omanikele: siin on elanud Tartu linnakooli rektor, müürseppmeister, tislermeister, kaupmehed ja teised koos perekondadega. Nõukogude okupatsiooni ajal olid mõlemad majad natsionaliseeritud. Jaani 16 oli jagatud ühiskorteriteks, hiljem kasutati maja laohoonena. 1993. aastal avati pärast põhjalikku renoveerimist siin 19. sajandi linnakodaniku muuseum.

Hoone muuseumiks restaureerimise projekti koostasid arhitektid Kai Siim ja Udo Tiirmaa (ARC Projekt), restaureerimistööd tegi firma Restar. Hoone välisilme taastati säilinud ehitusdetailide alusel, 19. sajandi teisele veerandile omase biidermeierstiilis ajaloolise interjööri kujundas sisearhitekt Leila Pärtelpoeg.